Sri Lanka ringreis

Alustame reisi esmaspäeva varahommikul. Viimased kallistused majaperenaise Lilaga ja minek. Teen kohe Mangalale selgeks, et Sigirya kivi otsa ma ronida ei soovi ning rohkem huvitavad mind need kohad, kus uksel pole visa-kaardi kleebist ja triiksärgis müügimeest. Ja teeistandust sooviks ka sellist näha, mis poleks spetsiaalselt turisti jaoks tehtud. Eks paistab, mida ta näitab. Teekond viib läbi külade ja põldude.

Esmalt võtame suuna Ratnapurale, kus suurem osa Sri Lanka vääriskivikaevandustest. Kujutasin ette, et tegemist on mägedega, kuhu sisse on šahtid kaevatud ning sisse-välja sõidavad vagonetid nagu Indiana Jones’i filmis. Tühjagi. Ühel hetkel teeme teel peatuse, kuna joogijanu tuli peale ning märkasin tee ääres poissi kookospähklitega. 

Lasengi ühe pähkli omale avada. Sops-sops, käib suur nuga osavalt ümber pähli ja jook olemas. Eemal põllu peal paistavad väikesed hütikesed, mis ongi kaevandused! Ootasin hoopis midagi muud. Aga ega ma pettunud, väga põnev igatahes. Sinna muidu ligi ei saagi, kui jalgsi läbi põllu minnes. Lähemegi. Esimese putka juures võtab meid vastu mees, kes räägib, et viimastel päevadel on palju sadanud ja šahtid vett täis. Kougib siis kuskilt purgi seest viimase aja saagi lagedale. Minu arust oleks samahästi võinud peoga maast killustiku võtta :)

Nii mõnedki neist kivikestest on väidetavalt safiirid aga selleks, et neist asja saaks, on vaja head lihvimismeistrit, kes need läikima lööks. Ja nii, et see kivi veel sõrmuse sisse ka sobiks ning säraks piisavalt.

Seal põllu peal on neid kaevandusi veelgi ning läheme igaks juhuks järgmist vaatama, kus on  juba rohkem tegelasi, kes ka oma saagi purgi seest lagedale toovad. 

Nende käest kuulen veel, et tegelikult see šaht seal maa sees hargneb laiali ning põhimõtteliselt käime nagu miiniväljal. Kogu ümbruskond on maa-aluseid šahte täis! 

Kõrval voolab jõgi ning pidevalt on vaja jälgida veetaseme kõrgust nii jões kui šahtides, et jõgi šahte üle ei ujutaks. 

Kaevurid ise elavad seal samas, väikeses lahtises onnikeses. 

 Siin on näha ka meeste köögipoolt.

Mind hakkavad need kivikesed ikka huvitama, kui kuulen, et enamus on erinevat värvi safiirid. Võtan need Indiasse kaasa, lasen ära lihvida ja ehted teha ning saan rikkaks. Mõeldud-tehtud. Saan meestega kaubale ja ostan kogu nende saagi ära. Julge hundi rind on rasvane. Kui ka lüpsta sain, siis saan need kivid kindlasti sama raha eest maha müüa. Summat ma ei ütle, kuna pärast ei ole keegi nõus nende eest tuhandeid eurosid maksma, kui  neist kaunid ehted valmis saavad. Igal juhul oli see riskimist väärt. Tegu pole mitte tavaliste poolvääriskividega vaid ehtsate vääriskivide ehk safiiridega. Teen lõpetuseks kogu tiimiga grupipildi. 

Selles piirkonnas on palju sarnaseid kaevandusi ja igal varahommikul käiakse kiviturul oma saaki müümas. Tolle kaevanduse mehed olid hiljuti leidnud safiiri, mille eest saadi 20 miljonit ruupiat ehk üle 100 000 euro. Kivi olevat ära ostnud sealne tuntuim ja suurim kokkuostja. Huvitav oleks teada, mis hinnaga see mees selle kivi edasi müüb. Sõitsime samuti sealt turult läbi, kus võis näha sadu müüjaid ja kokkuostjaid taskulampide ja luupidega. Põnev...ehtne kivibörs. Sri Lankalt on leitud maailma suurim sinine safiir.

Vahelduseks käime veel niinimetatud kivimuuseumis, mida siinkandis paistab suisa mitu olevat. Muuseum = pood. Tegelikult on see muuseumi osa päris põnev ja saan kivide kohalt jälle pisut targemaks. Muidugi viiakse pärast ekskursiooni mind ilusasse tuppa valge linaga laua äärde ja hakatakse järjest šeife avama. Ütlen resoluutselt, et ei ole raha nii kalli kraami jaoks ning sammun toast välja.

Lõunat sööme jõe ääres, kus autost välja tulles tunnen külma õhku, mille olemasolu olin juba unustanud. 

Viimati oli see tunne Indias, kui mägedesse jõudsin. Praegu veel nii külm polnud, umbes +25 kraadi...

Õhtuks jõuame Haputalesse, kus avaneb kaunis vaade. Otse minu hotelli rõdult.

Hotelli eest möödub traktor teekoormaga, mille peale räägib Mangala mulle loo sellest, kuidas britid vedasid koloniaalajastul Indiast Tamili maakonnast odavat tööjõudu ning siiani on kõik teekorjajad Tamili rahvusest. 

Need pole siiani singali keelt ära õppinud ja tekitavad ainult probleeme. Nendega oli sõda 26 aastat. 

Järgmisel hommikul on vaade rõdult juba märksa parem. Tõesti kaunis...

See huvitav lind seal oksa peal pidi tuvi olema. Google'st leian hoopis, et see on kannuskägu. Säh sulle tuvi

Peale hommikusööki asume taas teele. Teel näeme paljukiidetud raudteed, mis ühendab omavahel Ella ja Nuvara-Eliya ning vaade rongi aknast pidi vapustavalt kaunis olema. Ega sel vaatelgi siin viga pole.

Peakohal tiirutavad metsikud mesilased. On alles suured pesad ehitanud. Mesi, mis siin igal pool poodides müügil, pidigi ainult sealt puude otsast pärinema. Sellist kodust mesilastepidamist nagu Eestis, siin ei tunta.

Edasisel teekonnal näeme ohtralt põllupidamist. Siin jahedamas kliimas kasvavad hästi samad aedviljad mis Eestiski. Kartul, kapsas, porgand, punane peet  aga eriti hästi tundub kasvavat porrulauk, sest seda tundub nagu eriti palju olevat. Kõik need mäenõlvad on aedvilju täis. 

Praegu on just saagikoristuse aeg ja kõikjal on näha autosid, mis veavad või mille peale saaki alles laaditakse. Huvitav, kas midagi sellest jõuab ka Selveri letile?

Peatume ühe hindude templi ees, et teha mõned fotod. Pidi kuulus tempel olema, kuna palju India turistid käivad seal. Rohkem Mangala sellest ei tea või siis ei tahagi teada. Indialaste vastu on ikka okas sees, mis on mõnes mõttes mõistetav kui arvestada 26 aastat kestnud sõda Tamili mässulistega.

Templi ümber sebivad ahvid nagu ahv-jumala Hanumani käsilased. Naljakad näod neil ahvidel siin.

Templi vastas on botaanikaaed, kuhu Mangala soovitab sisse astuda, kuna sihtpunkti Nuwara Eliyasse pole enam palju maad ja kuidagi on vaja päev sisustada. Mind huvitavad käsitöölised pidid siit veel kaugel olema ning teeistandused, mis külastamist väärt, on samuti homse tee ääres. No eks läheme siis...

Kassast kaasa antud voldikust loen, et aed on rajatud juba aastal 1861, eesmärgiga katsetada Cinchona kasvatust Sri Lankal. Google'i abiga leian sellele eestikeelseks nimetuseks kiinapuu, mida on tarvitatud malaaria raviks. Selle puuga seostatakse ka homöopaatia teket. Puukoore söömisel tekivad malaariasarnased nähud ja kui malaariahaigele seda anda, siis mõjub vastupidiselt ehk siis sarnane ravib sarnast, mis on homöopaatia põhimõte. Seda kõike loen alles hiljem. Mangala peaks end koolitama. Mulle tutvustas ta ainult närtsinud roose. Üritas ikka järjekindlalt mind roosiaeda vedada aga suutsin teda sellega üllatada, et Eestis kasvavad ka roosid ja minu jaoks on isegi banaanipuu põnevam. Nende jaoks on banaanipuu nagu meile kartulitaim. Mis sest ikka vaadata.

Aiast veel nii palju, et see asub 1745 m kõrgusel merepinnast ning sealne kliima on sarnane Alpidele. Temperatuur on vahemikus +3-15 kraadi. Tundus küll soojem olevat.

Aia taustal kõrgub 2200 m kõrgune mägi, mida kutsutakse elevandi lõualuuks. Aed on suur ja vaheldusrikas.

Kohati on mets ja siis jälle muru ning lilled.

Üks neist taimedest meenutab väga jõulutähte aga see on pigem suur põõsas.Mangala ei tea selle põõsa inglisekeelset nimtust aga turistid pidid tõesti seda kogu aeg küsima, kas tegemist on jõulutähega. Singali keeles polevat sel nimel jõuludega midagi ühist.

Aga botaanikast on nüüd küllalt. Nuwara Eliyasse jõudes kisub üha pilvisemaks ja temperatuur madalamaks. Nuwara Eliya on brittide rajatud kuurortlinn, kus koloniaalajastul puhkamas ja kuuma kliima eest varju otsimas käidi.

Seda kutsutakse ka Väikeseks Inglismaaks. Ausalt öeldes ei avalda see mulle erilist muljet. Väike linn nukumajadega.

Kui siis see, et nende inglise nukumajade vahel sebivad ringi pruunid inimesed ja golfiväljaku taga on jälle aasiapärane korralagedus.

Postkontor on kena. Polegi veel ühtegi kaarti saatnud aga nüüd on see siis siit postkontorist lõpuks tehtud.

Mangala räägib juba enne Nuwarasse jõudmist midagi järvest ja paadisõidust ning hobustega ratsutamisest. Arvasin, et tegin talle piisavalt selgelt arusaadavaks selle, et paadiga ma olen elu jooksul kodus juba küllalt sõitnud ja hobustega võin ka iga kell ratsutama minna, kui huvi oleks aga seda paraku pole. Kui siis tõesti loodusesse päris ratsutamist õppima aga mitte rihma otsas poniga mööda asfalti klõpa-klõpa tegema, nagu laadal lastele pakutakse. Kohale jõudes jalutame ikka järve äärde ja hobustest mööda, kus ta siis pakub, et kas ma sõitu ei taha teha. Mainin siis uuesti, et need teenused mulle huvi ei paku ja ta on kohe mures, et mida ma siis üldse näha tahan ja kuidas võiks mu meelt lahutada. Mind huvitab hoopis turg! Alati on põnev uusi juurikaid ja puuvilju avastada.
Kuivatatud kalade lett näeb välja väga isuäratav aga pärast sellise soolakoguse söömist ei viitsi suurt kogust vett peale juua ja jätan ostmata. Ega seal hotellitoas polekski neid väga mugav nokitseda.

See on magus kartul ehk bataat, mis on meeles juba lapsepõlves loetud Edgar Valteri illustreeritud raamatust "Maailma viljad". Ilmselt sellest raamatust pärineb ka huvi puu- ja köögiviljade vastu. Mäletan, et see raamat sai suht kapsaks sirvitud.

Kurk on siin sootuks sellise kujuga. Nagu oleks üle kasvanud.

Banaane pidi Sri Lankal olema 35 erinevat sorti. Nendes rippuvates pudelites on mesi, millest eespool juttu oli.

Siin keskel on bitter fruit, mid eesti keeles kibekurgiks nimetatakse. Sobib hästi karri valmistamiseks. Allpool on veel üks sort banaane, millel erilist maitset pole ja kasutatakse samuti karrides.

Vanill, mis on üks maailma kallimaid maitseaineid, kasvab sellistes kaunades.

Esmakordselt näen kakaokaunu. Kindlasti olen neid kunagi kusagil mujal ka näinud aga pole taibanud küsida. Nüüd siis tean, kust šokolaad tuleb.

Järgmisel päeval viib teekond meid läbi lõputute teeistanduste, kus vahel võib tihti jugasid langemas näha.

Need valged täpikesed seal paremas ääres on teekorjajad. Igaühel on valge kott seljas. Ja eranditult on nad kõik Tamili rahvusest.

Nii lähedale sain nad selle pisikese kaameraga. Enne hästi ei tahtnud Mangalat uskuda aga tõepoolest, tegu on inimestega.

Kõik selle piirkonna istandused kuuluvad teegigandile Macwoods. Kuigi mul oli rohkem huvi näha mõnd väikest nurgatagust istandust, soovitab Mangala mul seal siiski ära käia. Ekskursioon pidavat parem olema ja tee maitsvam. Aga võibolla hoopis see, et Mackwoodsis on uhke pood, kust turistid ikka sisseoste teevad ja sealt kukub tallegi midagi?

Mackwoodsi teed ei pidavatki niisama Sri Lanka kauplustes leiduma, vaid suurem osa nende toodangust läheb teebörsile. Isegi Lipton ja Dilmah pidavat vahel sealt ostma. Kes teab, võibolla mujal maailmas on see poes ka müügil. 

Ekskursioonil kuulen, et suurtest teelehtedest tehakse tavalist aga neist helerohelistest võsukestest eriti kvaliteetset ja kallist teed.

Selline näeb tehas seestpoolt välja. 

Pärast ekskursiooni pakutakse ilusas jõulukaunistustega salongis teed ja siis on võimalik poest kaasa ka osta.

Teen siis minagi siit sisseostud ära. Pole enam vaja jõulukinke otsima minna. Nähes minu suurt ostukotti, tormab Mangala ka poodi. Muidugi saab ta nüüd oma komisjonitasu tees välja võtta. Tulebki varsti poest kahe suure kotiga välja!

Teekond järkub kaunite vaadetega.

Jõuame Kandy lähistele ja jälle on teel üks botaanikaaed. Kuninglik botaanikaaed. Kuna sõbrad seal hiljuti käisid ja kiitsid, siis lähen ka vaatama. See on veel suurem aed kui eilne. Orhideedest  ma midagi ei jaga aga mõned sordid olevat päris haruldased.

Sinna aeda on ikka kõikvõimalike puid kokku istutatud. Üks uhkem kui teine.

Need puud on kokku kasvanud. Täiesti hämmastav.

Ja see on nagu mõni elus tegelane "Sõrmuste isandast".

Nii suurt bambusevõsa näen esimest korda. Kui hoolega vaadata, siis ma olen ka seal keskel. Tegemist on Birma hiidbambusega, mille noored võrsed kasvavad kuni 30 cm päevas,

Harilik varipalm on huvitav puu. See on üks suurimaid palme maailmas, mis kasvab kuni 25 m kõrguseks ja läbimõõt võib ulatuda 1,3 meetrini. Varipalm õitseb vaid ühe korra, vanuses 30-80 aastat ning seejärel sureb.

Ja see on must bambus.

Selle palmi nime ma ei mäleta enam aga tundus koos poseermist väärt.

Sellisest kookospalmist nagu seišellipalm polnud varem kuulnudki. Selle pähklid, mille läbimõõt on 40-50 cm ning kaaluvad 15-30 kg, valmivad 6-7 aastat.

Selle hiiglase nime leidsin eestikeelsete taimenimede andmebaasist. Tüse kauripuu. On tõesti tüse.

Aga nüüd tõesti aitab sellest botaanikast.

Kandy - endise kuningriigi pealinn ja üks turistide kohustuslikke sihtkohti Sri Lankal. Siin asub kuulus hambatempel ehk Temple of the Sacred Tooth Relic, kus säilitatakse Buddha hammast.Väidetavalt näpati see püha hammas Buddha matusetalituselt, kui tema maised jäänused põletati. 4. sajandil smugeldati hammas mingi printsessi juuste see Sri Lankale. Kõik budistid peavad korra elu jooksul seal templis ära käima. Hammast kahjuks näha ei saa. 1998. aastal toimus seal terrorirünnak ning peale seda hammast rahvale ei näidata.

Templis kohtun reisivate eestlaste Margiti ja Tiiduga. Külastame koos Kandy tantsu- ja muusikaetendust. Päris vaheldusrikkad ja huvitavad etteasted kulmineeruvad sütelkõnni ja tulepuhumisega. Enne hõõguvate süte väljatoomist palutakse osa rahavast lava äärde istuma ja me tormame ka muidugi sinna, et ikka lähemalt näha. Mina saan veel kõige äärmise koha ehk siis otse aktsiooni kõrvale. See osutub sõna otseses mõttes kuumaks kohaks, kuna söed kiirgavad ikka korralikku kuumust ja on tunne nagu istuks saunalaval. Õnneks ei kesta see kaua.

Otsustame teha ühise õhtusöögi kohalikus restoranis ja saame isegi autojuhtidega kaubale, et nad ei pea kogu aeg juures passima. Paistab päris populaarne söögikoht. Selgub, et seda peab üks välismaalane, kes meile templi juures kahe suure koeraga vastu jalutas. Jõudsin juba mõelda, et kes
see tola koertega reisile tuli aga ta hoopis elab siin ja sellise popi koha püsti pannud.

Järgmisel hommikul on esimeseks peatuseks suur käsitööpood, mis võrreldav India emporium'itega. Hinnad on seal kordades kõrgemad kui turul. Mangala soovitab sealt mitte osta vaid lihtsalt ekskursioon ära vaadata, mille eest raha maksma ei pea. Päris põnev tegelukult. Nagu oleks keemiaklassi sattunud.

Esmalt viilib mees suure raspliga puutüki küljest saepuru. Seda puud nimetatakse rainbow wood.

Saepuru segatakse kuuma veega, mille tulemusena tekib punakas värvitoon.

Kui torgata sinna vette metall, siis keemilise reaktsiooni tulemusena muutub vesi tumedaks.

Segame sinna sisse laimimahla

ja saame pruunika tooni.

Lisame talki ja toon muutub roosaks.

Nende värvidega on käsitöölised juba aegade algusest värve seganud. See mask on nende värvidega

värvitud.

 

Järgmine peatus on vürtsiaed, kus Mangala jälle toonitab, et ma midagi ei ostaks.Ekskursioon taas tasuta. Saan seal giidi sellega üllatada, et tean kõiki taimi ja mis selle all või otsas kasvab. Ainuke uudis on lahtilõigatud kakaokaun, kus sees näen ube, millest šokolaadi tehakse. Turul olin seda vaid väljast näinud. Paistab, et ka sipelgatele meeldib.

Lõpuks küsib giid, kas ma ikka poodi soovin vaadata. Seal on looduslikud norskamisvastased taimesegud, mis kahe nädalaga pidavat juba toimima. Lisaks looduslikku viagrat. Ma parem ei küsi hinda. Huvi pärast uurin sandli- ja kaneeliõli hindade kohta. Need on umbes 10 korda kõrgemad kui poes. Väidetavalt pole poes 100% puhas õli aga just neil seal on. Oi kui palju kordi ma olen seda juba kuulnud nii siin kui Indias...

 

Järgmine peatus on nahapood ja -töökoda. Väga ilusat käsitööd tehakse selles kohas.

 Siin pressitakse naha sisse mustrid

 Tädi näitab puidust šabloone, millega mustreid pressitakse

 See tüdruk lõikab nahast õige kujuga tükid välja

 Siin on juba mõned detailid värviga kaetud

 See tüdruk maalib tumba peale mustreid.

Kokkuvõttes valmivad neist nahatükkidest sellised tumbad.

Teel Negombosse näeme tee ääres hiigelsuuri nahkhiiri, kes on tegelikult lendrebased.

Teel põikame veel sisse keraamika- ning roopunutiste poodidesse. 

Sellest vitsahunnikust tehaksegi riiuleid, toole, tumbasid, kandikuid ja kaste jne

Üks huvitavamid tooteid on savist ahi. Selle sisse pannakse söed ning lülitatakse sisse ventilaator, mis hoiab söed hõõgvel aga samas pidi nii palju jahutama, et üles ei sula. Üles võib siis panna midagi küpsema. Tundub väga kahtlane aga kunagib peab selle leiutise ikka ära proovima :)

Ventilaatorid pidid pärinema kasutatud arvutite seest...

Savist termos on ka omaette huvitav leiutis.

Sõidame läbi külast, mida kutsutakse sealse tegevusala järgi cashew nut'i ehk india pähkli külaks. Tee ääres on iga 100 m järel üks lett, kus naised meid kinni peatada üritavad, et pähkleid pakkuda. Mangala ei tee peatust, kuna seal pidid pähklid kallimad olema, kui mujal. Päris huvitav ikka küll.

Aga sellega on selleks ajaks Sri Lanka reis lõppenud ja homme hommikul lendan Balile.