Rebekaga Indias

Lõpuks ometi on käes kauaoodatud päev, mil kohtun oma kalli tütrega. Õhtul hotellis broneeritud taksost ei tea hommikul keegi aga õnneks organiseeritakse mulle 10 minuti jooksul ikka auto. Lennujaama ees on nii külm, et tuleb kohe sooja teed hankida. Õnneks on chai-wala juba putka lahti teinud. Rebekale ei tundu siin üldse nii külm, kui ta lennujaamast välja astub. Üks asi on soojast ruumist õue astuda aga teine asi juba viiendat päeva külmas olla. Nii toas kui õues.  

Oleme paar päeva Delhis ja siis juba asume ringreisile Karnatakasse, kus olin sügisel käinud. Nii väga hakkas see koht mulle meeldima, et tahtsin seda uuesti kogeda ja Rebekaga jagada. Teeme Delhis pisut tööd, ostame mulle soojemaid riideid ja käime kinos vaatamas vana ning kuulsat filmi Sholay.

See on nüüd äsja kinodesse tagasi jõudnud 3D formaadis. Väga mugav kino on! Saame kahepeale pehme diivani koos patjadega. Film on muidugi pikk nagu Indias ikka ja koos vaheajaga kestab ligi 4 tundi. Tantsu- ja laulustseenid teevad filmid eriti pikaks. Tunnen selle filmi ära. Olen seda lapsena Keava kinos näinud. Huvitav kokkusattumus. Olin just sügisel sellest filmist teinud koos sõbra Killiga ühe mootorrattavideo. Film ise on aga nii kuulus, et siiani mängitakse laatadel ja suurtel üritustel selle episoode. Nagu Kevade või Viimne reliikvia, mille tsitaate kõik peast teavad.

Nüüd siis juba reisima.

Bangaloresse seekord peatuma ei jää, kuna seal pole midagi erilist vaadata. Minu arust vähemalt. Sõidame kohe bussiga Mysoresse. Taas sooja!
Mysore bussijaamast läheme pisut eemale, et maha raputada need "reisikorraldajad", kes lolle turiste püüavad. Kui oleme juba ohutus kauguses ja rasked seljakotid tee äärde maha pannud, on midagi nagu pildilt puudu. Nimelt rikšad. Mis nali see on? Kuuleme ühe taksojuhi käest, et sel päeval on rikšameestel streik. Esialgu tundub see tüüpilise valena, et ikka tema taksosse istuksime aga peale mõnda aega ootmist ei paista ikka ühtegi rikšat. Järgmisel päeval mõistame, et tõepoolest oli streil, sest nüüd on neid jälle igal nurgal.
Teeme hotelli katuserestos kohe paar mõttetut pilti. Vaja uute päikeseprillidega poseerida :)

Esimesel päeval palju teha ei jõua ja läheme turule, kust viirukeid ja õlisid saab osta. Kõik kohalik käsitöö ja lõhnab hästi.

Mina lõhnan nüüd nagu sandlipuu ja Rebeka valis välja jasmiini. Naturaalsed aroomid, mis siinsamas sandlipuust ja jasmiiniõitest aurutatud. Teeme tuuri ka puuviljalettide vahel ning ostame suure kotitäie kraami maiustamiseks kaasa.

Järgmise päeva esimeseks vaatmisväärsuseks on Chamundi Hill ja selle tipus asuv Chamundeshwara tempel.

Otsustame ka pooja-rituaali läbi teha (häälda: puudžja) ja hindu jumalatele ohvreid viia.
 Selleks on sealsamas templi ees vastavad komplektid müügil: kookospähkel ja mõned lilleõied ning -vanikud.

Käe peale saame kollased paelad ja otsaette punased täpikesed. Ega me täpselt aru saanudki kuhu mida panema peab aga õnneks olid seal preestrid, kes meil osa nodi käest ära korjasid. Rahvast oli väga palju ja pikalt passida ei saanud. Templist väljudes oli meil veel kookospähkel ja üks lillevanik alles. Siis meenus mulle kookose purustamise koht ja sinna selle virutasingi. Kõrval vaatasid meid noormehed Iraagist, suud ammuli. Uurisid, et kas me usume ka sellesse, mida teeme. Vastasime, et meid huvitab kohalik kultuur ja huvitav on neid rituaale kaasa teha. Neile oli see muidugi veider ja üldse polnud nad Indiaga väga rahul. Ainuke normaalne koht olevat Goa olnud. Sellistega ei viitsi isegi rääkida. Pakkusid, et võiksime koos sööma minna aga ütlesin, et meil rikša ootab ja tegemist on ka. Mis oli tegelikult ka täiesti tõsi. Mäest alla sõites tegime kohustuslikud pildid Mysore vaatega ja külastasime Shiva sõiduriista härg Nandit.

Päev oli veel noor ja nii saime minna Mysore paleed vaatama. Sinna kaameraga sisse ei lasta ja nii tegime fotod ainult väljast. Ilus oli see küll nii seest kui väljast.

Piletiga sai kaasa veel audiogiidi aga palee ajalugu pole nüüd ümberjutustust väärt.

Järgmisel päeval lähemee loomaaeda. Lapsega ikka käiakse loomaaias. Tore on seal. Lisaks päris suurele valikule loomadele oli huvitavaid viitasid tee ääres, mis meie jalutuskäigu palju lõbusamaks teevad.

Näiteks see, et loomaaed pole piknikukoht vaid loomaliikide säilitmise- ja uuringukeskus. Ole vaikselt ja vaata loomi.

Ei pääsenud me sealgi ühispildistamisest. Päris tüütu.

Tuled ühele vastu ja lased tal korra endaga koos poseerida, kui hakkab neid nagu kasse palderjani peale kokku jooksma. Siis on ju vaja veel igaühel eraldi pildile tulla ja veel parem, kui oleme nõus kätlema ning teise käe õlale panema nagu vanadel sõpradel kombeks. Kuuldavasti pidid nad pärast kodustele huvitavaid lugusid sellest rääkima, mida kõike oma uue sõbraga koos ära tehti.

Õhtul jõuame veel kuulsas Brindavani aias ära käia, et näha purskkaevu- ja valgusshow’d. Alguses pole kuigi huvitav, kuna päike hakkab loojuma ja lilleõied ei paista enam hämaras välja.

 Siis pannakse tuled põlema ja pilt läheb kohe kenamaks.

Olen varem näinud purskkaevushow’d Las Vegases ja Barcelonas ning latt on kõrgele seatud. Ootame ja ootame aga midagi ei toimu. Väljas läheb juba päris pimedaks ning tuled säravad aina erksamalt, kuid muusikat ja showd ei tule ega tule. Küsime siis ühe müügimehe käest, kes vilkuvaid sarvi pakub, et kus see show on ja saame teada, et see hoopis teises aias, teisel pool jõge. Vantsime siis sinna ja peme mõnes mõttes pettuma aga samas on naljakas ka. Seal on tribüünid, mille keskel suht väike purskkaev, mis siis muusika taktis kõrgust ja suunda muudab. Laseme ruttu jalga, et mitte suuremale rahvamassile jalgu jääda, kui show läbi saab. Aga põnev elamus on see sellegipoolest.

Mysores külastame veel siiditehast ja sandliseebivabrikut, kuid seal ei lubata pilte teha. Siiditehas on päris suur ja korraga müriseb seal töötada sadakond tööpinki, mis kõik niiti kangaks kokku ketravad. Ühe 110 cm laiuse sari sisse jookseb 14 800 siidiniiti! Hämmastav. Igal juhul on nüüd pilt selge, kuidas siidiussist sari saab. Samuti ka see, kuidas sandlipuust õli välja aurutatakse. Mõlemad tehased on osariigi valitsuse alluvuses ja üliväärtusliku sandlipuu kasutus valitsuse kontrolli all. Muidugi liigub turul ka illegaalset sandliõli, mis oluliselt odavam. Mul on nüüd igatahes mitu pudelit õli aga valitsuse poest ei õnnestunud seda paraku saada. Ilmselt on siis musta turu kraam. Aroom on küll meeliülendav.

Järgmisel hommikul taas bussijaama. Kõrval istuvad tütarlapsed, kes tundusid saksa keelt või midagi sarnast omavahel rääkivat, tegid meist lahkelt pildi.  

Me nimelt hoidsime neid kursis sellega, kui palju buss hilineb. Mul on seal bussijaamas juba oma mees olemas. Üks lombakas pakikandja aitas mind juba eelmisel korral seal ja kui ütlesin, et mäletan teda, siis oli diil tehtud. Ta ikka aegajalt andis endast märku ja teatas, et buss hilineb veel pisut. Nagu ikka, teavad kõige madalama astme töötajad tihtipeale rohkem, kui tähtsad mundris ametnikud. Või siis on nõus infot jagama. Kui oleks esimese mundrikandja juttu uskuma jäänud, istunuks me hoopis teises bussijaama otsas.

Pealelõunal jõuame Ootysse, mis on taas jahedam koht aga mitte nii külm kui Delhi. Teeme külastuse botaanikaaeda ja läheme sööma.

Tellitud kanaroad on päris teravad ja Rebekal läheb süda pahaks.

 Pole küll varem kuulnud, et tšilli iiveldama ajaks aga kui nii siis nii. Igaks juhuks läheme hotelli. Hakkan sellele mõtlema, et äkki oli kana halvaks läinud ja tunnen, et ka mul ajab iiveldama. Pean seda mõttejõuks ning üritan iiveldusest mitte välja teha. See läheb veel hullemaks. Siis juba mõtlen sellele, et kui mõlemad toidumürgituse saame, on reisiplaan mokas. Lähen tualetti ja ajan näpud kurku, mille peale kogu õhtusöök välja tuleb. Rebekal on selleks ajaks juba parem hakanud aga kamandan teda ka oksendama. Ole hea laps ja mine oksele J Peab ju organismi puhtaks saama. Igaks juhuks googeldan, et vaadata, millisel kõrgusel tekib kõrgusetõbi ja mis sümptomid sellel on. Ilmselgelt pole süüdi kokad vaid meie organism ei ole selle kõrgusega harjunud. Oleme 2200 m kõrgusel. Pole küll palju aga ju siis meile mõjub juba nii madalal. Mis seal ikka. Sai siis niisama oksendatud...

Hotell on hi-tech!

Ukse kõrval on toa number elektontablool. Kui külastaja on toas, siis number kustub. Toas igasugu led-lambikesi, laes keerlev lühter ja seinal suur elektronkell kuupäeva ja toa numbriga. Kuupäev on küll paraku nihkega ning vahetub keskpäeval. Andsin registratuuri oma India telefoninumbri, millele hakkas kohe sms-e tulema. Esmalt tervitati hotelli saabumise puhul, siis tuletati meelde, et saab süüa tellida. Natukese aja pärast helistati toateenindusest ja küsiti kas kavatseme õhtust süüa. Vastasin, et kui on huvi, siis tuleme ise restorani aga selgus, et seda polegi ja sööki saab ainult tuppa tellida. Nii siis saime neid sõnumeid hommikul ja õhtul ning igaks juhuks helistati veel alati üle ka.

Toa saamisega oli ka veel omaette ooper. Vaatasin eelnevalt agoda.com lehelt hotelli välja ja broneerisin peresviidi, kus kaks suurt king size mõõdus voodit. Kui registratuuris saadi teada, et oleme vaid kahekesi, siis imestati, miks meile nii suurt tuba vaja on. Vastasin, et soovisin suuri voodeid. Meid paigutati hoopis väiksemasse tuppa, kus oli üks voodi ja lubati sinna lisavoodi tuua. Ootasime seda lisavoodit kuni uni hakkas juba peale tulema. Läksin siis uuesti asja uurima ja varsti kobistaski üks mehike ukse taga. Välivoodiga. No mida! Õiendasin esmalt selle mehega, kes voodi tõi aga mõistsin õige pea, et ta ei saa midagi aru. Siis pole ka väga hullu sellest, et esmalt seda välivoodit piece of shit’iks nimetasin. Registratuuris lubati homseks uus tuba anda aga ikka ei saadud aru, miks meil on vaja 4-inimese tuba. Selle peale vastasin, et kui tahan, siis võin ka omale kolm tuba üürida ja kui olen maksnud, siis tahan seda, mida selle raha eest saab. Nii on lood. Järgmisel hommikul teatab, Rebeka, et talle meeldib see välivoodi väga ja nii me ei hakanud enam tuba vahetama. Magasime mõlemad nagu tallekesed. Ju siis mõjus kõrgus ja värske õhk või on voodid tõesti nii head.

Järgmiseks päevaks broneerime bussituuri. Hind alla 2 € inimese kohta! Bussi oodates hakkab igav ja teen hotelli ees mõned liigutused luuaga.

Selle peale vaatavad mööduvad mehed mind ammulisui. Kus seda enne nähtud, et valge mees õuet pühib.

See on meie tuuribuss.

Suurem osa rahvast on vist Delhist või vähemalt hindi keelt kõnelevad. Ilmselt seetõttu ei tee nad meist üldse välja, kuna näevad valgeid inimesi iga päev. Isegi tere ei öelnud vastu, kui neid kõva häälega uksel tervitasime. Ei saa aru. Ühed poevad nahast välja, et koos pilti teha ja teised pööravad pea ära kui neile tere öeldakse.

Esimene peatus on Thread Garden.

 Olin seal sügisel käinud ja selle üle irvitanud. Kirjutasin ka blogis, kuidas raha eest kunstlilli näidati ja reklaamiti neid kui suurt ime. Kaugel ees inimese ettekujutlusest.

Eks see on tõesti liialdatud aga tegelikkuses olid seal need lilled käsitsi tikitud ja punutud. 12 aastat kulus 50 naisel nende lillede valmistamiseks. See on ehe näide sellest, kuidas eelarvamused meid mõjutavad ning see, mida arvad enda ees nägevat, ei pruugi üldse see olla. Mina astusin esimesel korral uksest sisse, nägin omateada hunnikut plastikust kunstlilli ja läksin teisest uksest välja, olles pettunud et pileti ostsin aga samas tundsin kahjurõõmu, et saan jälle millegi üle irvitada. Piinlik. Samas tundub jälle mõttetu selline käsitöö ette võtta ja reklaamida kui maailmaime.

Aega anti meile terve tund. Huvitav mille jaoks? Kas tõesti selleks, et järvele paadiga sõitma minna? Pilet järve äärde sisenemiseks maksab 5 ruupiat aga ehk on see selleks, et niisama kerjused ja muud tegelased sinna ei läheks. Teisel pool aeda leiame aga tegevust küllaga. Ostame piletid kolmele lõbustusele: õuduste tuba, peeglite tuba ja džunglituba nimega Freaky Jungle. Peeglituba on nagu ikka aga meelelahtuseks võis taas läbi käia.

Järgmisena suundume džunglituppa. See on pmst nagu õudustetoad lõbustusparkides – pime, kuskil paar hägust tulukest, hirmsad hääled jne. Mis seal ikka olla saab. Pemine, et keegi käperdama ei hakka. Üürikeseks meie julgus jäigi. Esimesel paaril meetril volksatas meie nina ette rippuma suur madu. Õnneks vist kummist aga paistis seal pimedas nii ehtne kui veel olla saab. Röökisime nagu segased ega julgenud enam sammugi teha. Madu tõmmati küll lakke peitu tagasi aga mõte sellest, et see jäörgmisel sammul krae vahele kukub, ei lasknud enam edasi minna. Läksime tuldud teed pidi uksest välja tagasi. Poisid olid õues imestunud, kui ütlesime, et meil on foobia madude vastu. Nad naersid, et need pole ju ehtsad aga meid nad enam pehmeks rääkida ei suutnud. Õudustetoas läks pisut lihtsamalt aga sealgi torgati üks maopea meile korra ette. See oli nii algeline, et meenutas pigem pudrunuia ja hirmu ei teinud. Karjusime sellegipoolest aga seda tegid seal kõik. Kohalikud turistid olid hoopis ühe kolli hirmus peatuma jäänud ning palusid meil ees minna, et saaks siis varjus vaikselt edasi liikuda. Kolle me ei karda...

Pärast õuduseid külastame veel 3D lühikino, kus saame korralikult läbi raputatud. Täiesti külastust väärt.

Edasi viiakse meid vaateplatvormile, kust paistab 26 küla, mille elab 4 erinevat tribe’i. Teeme siis meiegi seal kohustuslikud pildid.

Reelingu ääres palutakse Rebekal minu ette seista ning mul käed laiali ajada. Titanicu filmist muidugi. Seda me ei tee. Mees, kes meist pillti teeb, seletab, et nii lihtsalt peab tegema. Kõik teevad nii. Kollektiivne mõtlemine...

Tee viib läbi teeistanduste aga kui sihtpunkti jõuame, on mäetipud pilvedesse mattunud ehk siis meie ka. Nagu mulltifilmis „Siil udus“.

Teen selle Titanicu nalja ikka ära aga üksinda.

Varsti teeb sama üks meie grupi liige :)

Nüüd sai küll palju poseeritud.

Käime veel teeistanduse poes, kust saab kaasa osta igasugu kohalikku toodangut. Teed, kreeme, eeterlikke õlisid, maitseaineid jne. Kõike, mis siin kasvab ja mida sellest teha saab.

Edasi viib teekond järjekordsele vaateplatvormile aga mäetipp on nii pilves, et me ei näe sealt mitte midagi. Vaatame siis udust võsa, mis tundub ka nagu õuduste mets.

Seal ohustavad meid ahvid, kes ei karda meid kohe üldse. Sisisevad ja tahavad vaid midagi endale näpata. Ohtlikud loomad. Pealtnäha väikesed ja armsad aga kui küünistavad, siis võid vabalt mõne hirmsa nakkuse saada. Parem eemale hoida. Üks väike ahv on nii kõva tegelane, et rebib lahti mootorratta küljes oleva pakitasku ja kui teda takistama tullakse, tõukab põgenedes teise tsikli külili. Loomal looma jõud.

Selline näeb välja hillstation Ooty meie hotelliaknast.

Järgmisel päval sõidame Madikeri. Bussisõit kestab 2,5 h asemel vähemalt 5 tundi. Maantee on üles kaevatud ja kõigele lisaks toimub mingi streik ning liiklus suunatakse läbi väikeste külade Madikeri. Mõnes kurvis on vaja koguni tagurdada, kuna buss ei võta muidu kurvi välja. Hea, et vähemalt vaade on bussiaknast kaunis. Teeistandused vahelduvad eukalüptisaludega.

Uue päeva esimene vaatamisväärsus on Golden Temple.

Jõuame kohale just tseremoomnia lõpuks.

 Tempel on võimas. Naudime pisut pühadust ja rahu, mida see paik kiirgab.

 Madikeris käime veel ühel vaateplatvormil ning teeme kohustuslikud turistipildid.

Prügikastid on kohalike jaoks võõras teema ja selleks, et neid kasutama meelitada, peab midagi atraktiivset välja mõtlema. Siin järjekordne näide

Võtan ühendust juba tuttava Vittalaga, kellega oktoobris sai koos napsutatud. Tal kodus tuba vaba ja nii lähemegi sinna ööbima. Aias on vahepeal asjad muutunud. Ananass on vahepeal suuremaks kasvanud ja must pipar on valmis.

Eelmisel õhtul oli Vittala värava lahti unustanud ja mööduvad pühvlid murdsid kolm banaanipuud maha.

Kohvipuud on vist ka nagu kasvanud. Igal juhul ei paista ma sealt seest eriti välja.

Teeme jalutuskäigu põldude ja metsade vahel. Ilus loodus on siin.

Vitala on seekord hõivatud mingi külaüritusega, millest ainult mehed võivad osa võtta ja nii me siis istume aias koos tema naise Bhavani ja kahe poisiga. Poisid on väga uudishimulikud ja minu mõistes kasvatamatud. Vanem poeg tuleb suisa tuppa ja sorteerib kogu meie kraami läbi! Oleme ringreisil kokku ostnud igasuguseid viirukeid, seepe, õlisid, teed ja kohvi ning need on vaja kõik läbi sorteerida. Pean iga toote kohta aru andma, mis see on ja kust ostetud. Lõpuks teatab poiss, et ta on näinud väga palju turiste nende majas ööbimas ja neil on alati palju nodi kaasas aga selliseid asju näeb ta esmakordselt. Mäletan juba eelmisest korrast, et nende majutuse registris polnud ühtegi välisturisti 2013 aasta jooksul. Tõenäoliselt kohalikule turistile sellised tooted huvi ei paku. Kui nüüd järgi mõelda, siis teeistanduse poes tungles kogu meie bussitäis rahvast tee ja kohvi leti ees ja osteti suuri kiloseid pakke. Seebid ja õlid ei paistnud kellelegi huvi pakkuvat. Bishti perele viisin peale tuuri ka ühe mandli-safraniseebi kingituseks ja seda vaadati umbes nii: hmm...ahhaa...seep...okei...tänan ja torgati kapi otsa. Oleks pidanud vilkuvad sarved tooma.

Rebekal on nüüd tegevust terveks õhtupoolikuks, kuna väiksem poiss ei jäta teda hetkekski rahule. Esmalt on vaja minu fotokaga pildistada kõike mis ette juhtub ja siis need pildid mitu korda üle vaadata.

Jään minagi juhuslikult mõne pildi peale.

Siis saabub õhtusöök. Praetud sealihakuubikud. Vahelduseks päris hea aga jube rasvane. Pooled kuubikud on puhas pekk. Oleme hommikust saadik söömata ja sealiha koos chapatiga läheb ülihästi alla. Ja välja tuleb veel kiiremini. Ärkan öösel selle peale, et tuli põleb toas ja Rebeka kolistab vannitoas. Uurin, kas kõik on korras aga ei ole mitte. Kogu sealiha läks potist alla ja natukese aja pärast mul ka. Ei tea mis see oli. Kas liiga palju pekki korraga või oli liha riknenud aga meie maod seda ei tunnistanud.  

Hommikusöögiks saab lihtsamat toitu aga igaks juhuks küsitakse üle, et ega me sealiha soovi...

Sel hommikul on naine kodust ära. Läks juba koidikul klassikokkutulekule. Öösel on teise tuppa saabunud terve džiibitäis kohalikke turiste. Kuidas nad küll sinna ära mahuvad?! Seal on vähemalt neli suurt meest, paar poissi ja paar naist. Toas on ainult 2 voodit... Eks nad ole harjunud nagu kilud karbis magama.

Nagu muusika järgi aru saame, on tegemist kristlastega. Autole tehakse aias puhastuskuuri - kõik uksed pärani, jalamatid välja ja tümps käima. Gospel-halleluuja... Vahele tuleb Dr.Albani „Its my Life“. Kas tema on ka kristlane? Vb tõesti.

Varsti on külalised läinud ja saame Vittalaga enne bussile minekut juttu puhuda. Ta on vahepeal oma filmi valmis saanud. Tegi dokumentaaldraama ühe kohaliku luuletaja elust. Oleks võinud selle DVD kaasa osta aga aru poleks ikka saanud. Kannada keelest ei saa ma veel sõnagi aru. Vittala küsib luba, et Rebeka mootorrattaga tunnikeseks väiksele tuurile viia. Olen nõus aga natuke kripeldab küll, et kas ta ikka sõidab turvaliselt.

Pärast Rebeka räägib, et päris hirmus oli vahepeal läbi tiheda liikluse sõita. Bussijaama sõidame kaubikuga ja satumegi avariisse. Üks algaja juht alustab tee äärest väljasõitu kui me bussijaama poole kihutame. Kolaki ja mõlemad autod on mõlgitud. Kuna bussile on suht kiire, siis krabab Vittala õnnetuse põhjustanud juhil käest kinni ning topib kaubikusse. Ilmselt selleks, et pärast asjad selgeks arveldada. Vaevalt siin mingi kindlustus toimib.

Sõidame lõpuks mere äärde. Mangalore lähistelt googeldan välja ühe vaikse ranna.

Rahvast liigub seal tõesti vähe aga selle eest on mõlemal pool hotelli mošeed, kust laulu kostab pidevalt. Lisaks on veel prohvet Muhamedi sünnipäev ja laulu jätkub kauemaks. Ujuda seal väga ei saa. Meri läheb kohe sügavaks ja tagasitõmme on tugev. Rannas kaua ei kannata olla. Ilmateate järgi on Mangalores selle maakonna kõige kõrgem temperatuur ehk 33 kraadi. Üle paari tunni ei kannata mere ääres olla, kuna päikesevarje seal pole. Kuigi turiste on vähe, tulevad need vähesedki küsima, kas võiks koos pilti teha. Keeldun. Kaua võib. Mul raamatu lugemine pooleli ja lõppude lõpuks tulime mere äärde puhkama. 
Veedame seal majutuses suisa kolm päeva. 

 Reisi lõpus ajan habeme ära aga enne vaja natuke nalja ka teha. Poleks uskunud, et üks triip lõua otsas võib sellise totaalse muutuse teha :)

Paraku on Rebekal vaja kooli tagasi minna ja meie ringreis saab läbi. Oli lõbus ja vaheldusrikas. Sõitmist oli küll palju aga tahtsin erinevaid kohti näidata ja ühtki külastatud paika poleks välja jätnud. Teeme seda jälle kui võimalus tekib!