Goa

Gokarna vaikelust ja rutiinist pisut tüdinenud, otsustasin oma reisiplaani muuta ja hankisin rongipileti Goasse. Täpsemalt Margaosse, kust juba varasematest reisidest tuttavad Colva ja Benaulimi rannad kiviga visata. Kuigi oleks saanud raha säästa ja sõita rongidega Chennaisse, et sealt edasi Sri Lankale lennata, valisin lihtsama tee ja ostsin ära lennupileti hoopis Goast. No tõesti ei viitsi enam kahte päeva rongides veeta ja lisaks vahepeal Mangalores ööbida. Kui lõpuks rahaline vahe välja arvestada, kui palju oleks rongidega liigeldes säästnud, siis võit ei ole neid pikki rongisõite, rikšajuhtidega kauplemist ja kõike muud arvestades üldse seda väärt.

Teel Gokarna raudteejaama kogen vapustavat vaatepilti, mida iga päev just ei juhtu isegi kohalikud nägema. Kotkas krabab tee äärest rohu seest kobra küüniste vahele ja lendab eemale. Ega ma muidu teaks, et tegu kobraga aga autojuhi sõnul püüavad sealsed kotkad just nimelt neid. Kahju, et fotokat ei jõudnud kotist haarata ja seda pilti jäädvustada.

Gokarna raudteejaam on mõnusalt rahulik.

 Keegi ei tülita. Kohalikud inimesed ootavad rongi ja kellelgi pole mitte mingisugust huvi ühele valgele turistile midagi pakkuma tulla. Harjumatu. Goasse broneerisin toa veebist. Hotell nimega Palm Grove Garden oli oma nime väärt. See osutus tõeliseks botaanikaaiaks. Nii tihedaks, et kohati oli tegemist seal orienteerumisega.

Lootused eest leida rannapeod kustusid, kui kuulsin, et hooaeg algab alles järgmisel nädalal ja need kanajalgadel rannarestoranid, mis tavaliselt turiste täis on, pole isegi avatud. Paar suuremat kohta olid siiski avatud aga ega seal midagi erilist ees oodanud. Kõigest mõned Vene mutid õhtustamas. Ettekandjad olid väga jutukad poisid ja jäin nendega kauemaks vestlema. Sai igasuguseid kokteile kokku segatud ja proovitud ning märkamatult oli öö saabunud ning kurja näoga omanik pani restorani kinni. Siis selgus, et ühtegi rikšat enam sõitmas pole. Arvasin, et neid on võimalik ikka kohale tellida või siis kallimat taksot aga ei midagi. Olin välja läinud ilma arvutita ja telefon sai ka tühjaks, kust oleks saanud hotelli aadressi ja telefoninumbri vaadata. Kellelgi laadijat polnud ja poisid soovitasid mul ööseks koos nendega restorani taha ööbima jääda, kuna tänaval ei olevat turvaline sel kellaajal. Keegi minu hotellist polnud ka midagi kuulnud. Nad kõik mingist teisest India otsast sinna hooajaks tööle tulnud. Restorani taga oli varjualune, kus poisid laudade peal magasid. Ei sobinud mulle see koht :)

Ma arvasin, et umbkaudu ikka leiaks oma hotelli üles. Poisid tahtsid saatma tulla aga arvasin, et saan ise hakkama küll. Siis hakati mulle jalgratast otsima. Käisime kellegi kuuris kolistamas ja lõpuks selgus, et ikka pole ratast. Hakkasin siis jalgsi minema. Olin umbes 1,5 km kõndinud, kui tekkis kahtlus, kas ikka olen õigel teel. Peatasin kinni kaks noormeest, kes motikatega kihutasid. Need ei teadnud ka mu hotelli aga kui selgitasin, et seal lähedal on kirik, siis üks teadis ja võttis peale. See polnud üldse see kirik ja olin nüüd ikka täiesti vales kohas. Nad ise sõitsid edasi, kuid lubasid varsti tagasi tulla. Sõitsime siis sinna tagasi, kust nad mu peale korjasid ja peale paari telefonikõnet leidsime hotelli üles. Olin tegelikult üsna ligidal juba enne oma jalgsimatkaga ja õigel teel. Mõtlesin, et olen suuremeelne ja pakkusin 500 ruupiat sõidu eest, mille peale üks rattur kortsutas raha ära ja viskas maha ning arvas, et ma mõnitan teda. Tahtis saada 3000!!! Vaidlesime siis seal hotelli väravas ja teine rattur, kes oli viisakas noormees, rahustas teise ikka maha. Poiss pakkus välja, et võime veel mõne dringi teha ja olin nõus. Sõitsin siis selle normaalsema tüübiga edasi, kuni teine varsti ära kadus. Siis kuulsin, et see teine pole üldse Goast, vaid teisest maakonnast ja ainult raha peal väljas. Igal juhul läksime ühte restorani, mis üllatuseks lahti oli. Tellisime süüa ja jutustasime kella 5ni välja. Poiss töötas mingil kruiisilaeval, näitas pilte ja pakkus, et võime järgmisel päeval kohtuda ning kohaliku eluga tutvust teha. Tundus igati tore pakkumine ja hea meelega oleks ta pere külastanud. Jättis mulle oma tel nr ja pidime lõuna paiku kohtuma. Helistasingi, nagu kokku lepitud ja ütlesin, et lähen taas sinna ranna äärde Pedrosse, kuna vaja mõned meilid saata. Teel Pedroni nägin vesipühvleid mudas mõnulemas.

Poole tunni pärast oli ta kohal mingi uue sõbraga. Ma tellisin just süüa ja küsisin viisakusest, kas nad on juba söönud. Nad polnud väga söögist huvitatud ja tellisid õlut ja natuke sööki ka. Minu tellitud toitu nad väga ei tahtnud ja arvasin, et ju siis siin pole sellised kombed nagu põhja pool, kus kõike lauas jagatakse. Siis läks jutt muidugi raha peale ja kas ma ei saaks aidata viisat hankida Eestisse. Ma siis selgitasin, et Eestis on nii väikesed palgad ja raske tööd leida, et meie inimesed lähevad teistesse riikidesse tööle. Selle peale läksid näod tõsisemaks. Siis uuriti, kas meil kasiinosid on ja kas ma neid ka külastan. Minu vastus polnud ka neile meelt mööda. Ilmselt lootsid mind kuskile salaurkasse viia ja rahast tühjaks mängida. Siis kiikasid mu klaasi ja uurisid, kas mul ikka alkoholiga kokteil aga nende kurvastuseks teatasin, et eile sai juba võetud küll ja täna vaja hoopis tööd teha. Näod läksid järjest tõsisemaks. Lõpuks lasin neil rikša tellida, et mind viidaks kuskile normaalse leviga piirkonda. Selgus, et Colva beachil on hea levi. Lubasid siis ise mulle sinna õhtul järgi tulla motikaga, et pärast midagi koos ette võtta. Sain juba aru, et sellel toredal poisil pole ka muud mõttes, kui ainult minu raha, kuna restoraniarvel olid ka nende tellitud õlu ja söök. Õnneks on õlu siin odav ja söök oli väike, kokku vb 200 ruupiat maksin nende eest aga tobe ikkagi. Tulin Colva beachilt ise rikšaga tagasi ja helistasin poisile, et lähen hotelli puhkama. Ta ei hakanudki mind keelitama. Ju sai aru, et ega mind ikka rohkem ära kasutada ei saa. Eks me ühed valged kõndivad rahakotid ju nende jaoks oleme.

Järgmisel päeval läksin Margaoga tutvuma. Mis mulle alati huvi pakub on turg. 

Vürtsid ning puu- ja köögiviljad. Ikka kõik see, millest süüa teha saab.

Selliseid tšillihunnikuid pole varem veel näinud.

Inimesed valmistusid Diwaliks, mis on Indias samaväärne meie jõulupühadega. Ehitakse kodusid ja tehakse kingitusi. Sel hetkel oli veel jäänud mõni päev Diwali alguseni ja sagimist tänavatel palju. 

Aga mina sõidan edasi Sri Lankale. Aitab selleks korraks Indiast.