Gokarna

Vaatamata eelmisel päeval koos Vittalaga joodud brändidele, on hommikul enesetunne päris hea. Päike paistab ja kahetsen, et olen juba bussipileti Mangaloresse ära ostnud. Kindlasti oleks metsas palju rohkem pildistada, kui eilse sombuse ilmaga. Küll jõuab mõnes teises metsas. Kasutan juhust ja teen siiski väikese ringkäigu kaameraga. Meenub, et pipar jäigi eelmisel päeval pildistamata.
Nii see siis ümber puutüvede kasvab.

Saan veel korra kinnitust sellele, et erinevat värvi piprad, mida poest osta saab, on ikka ühe ja sama taime viljad ning värvus sõltub vaid kuivatamismeetodist.

Tragi perenaine on hommikuks teinud chapatisid, munaputru ja soojendanud eilset sealiha.

Kõik maitseb hästi ja teen omale sööki juurde tõstes liiga. No mis teha, maitseb ju. Taksojuhiga, kes mind sinna kodumajutusse tõi, jäi kokkulepe, et kell 11 viib ta mind bussijaama. Paar minutit üle läinud, hakkan juba närviliseks muutuma aga teades India hilinemiskombeid, rahunen maha. Vittala pakub välja, et viib mind ise bussijaama, kuna tal niikuinii sinnakanti asja. Helistangi taksojuhile, et juhul, kui ta veel sõitmas pole, siis parem ärgu tulgugi. Pole kindel, kas taksojuht üldse aru sai, kellega ta räägib aga sellest vist ikka, et tellimus on tühistatud. Minu kahtlevat nägu nähes palus Vittala uuesti helistada ja soovis ise rääkida. Siis selgus, et taksojuht Kishan on hoopiski Mysores, mis on siit mitme tunni sõidu kaugusel! Ta lihtsalt unustas ära või siis võttis ette tasuvama sõidu, ilma mulle teatamata. Ega oska muud teha, kui õlgu kehitada ja nentida, et tegemist ju Indiaga.

Vittala on täna suht sõnakehv, viib mu bussijaama ära, otsib õige bussiplatvormigi välja ja siis tänab veelkord eilse päeva eest. Pole tänu väärt, mul oli kindlasti huvitavam.

Ostan värske ajalehe ja jään bussi ootama.

Sai ikka natuke liiga vara kohale tuldud. Tunnen, et oleks võinud veel voodis pikutada, sest enesetunne pole enam kiita. Võtan julguse kokku ja kaen bussijaama tualetti, mis haiseb sõna otseses mõttes nagu sitmaja. Pole miskit parara, kogu hommikusöök läheb tuldud teed pidi august alla. Aga pisut parem on nüüd olla küll. Samas tunnen, et selle peldiku hais jäi igale riidetükile ja ihurakule külge. Väljudes on nii räpane tunne, et puhastan käed ja näo nii niiskete salvrättide kui desinfitseerimisvahendiga. Soovin, et ma kunagi ei peaks sinna peldikusse enam jalga tõstma.

Täna tundub, et kuidagi eriliselt palju jõllitatakse mind. Pole ka ime, sest selles asulas ei näinud ma mitte üht valget inimest. Teen väikese jalutuskäigu ümber bussijaama ja märkan, et üks tüüp suisa pöörab end selles suunas, kuhu ma kõnnin, sest kael enam ei paindu nii palju kui vaja. Olen ikka imeloom küll.

Äkki läheb kakluseks. Mingi reisija rebib bussijuhi rooli tagant välja õue ja hakkab tümitama! Keegi vahele ei lähe. Praktiliselt kogu bussijaama rahvas koguneb kaklust vaatama. Mõne aja pärast võtab jalad alla politsei ja loivab end tasapisi kakluse suunas. Kui ta sinna jõuab, siis on show lõppenud. Ei tea kas sai tüli klaaritud või piisas politsei tulekust. Meenub lugu bussijuhist, kes sai iga kord ühest asulast läbi sõites politsei käest peksa, kuna tal polnud juhilube. Lubade tegemine oli nii kallis, et ta leppis pigem peksuga. Imeline India. Samas Eestis oleks möödujad ilmselt üldse pea ära pööranud ja kähku jalga lasknud.

Buss hilineb seekord vaid pool tundi. On tunne, nagu oleks ise hiljaks jäänud. Sõit ülikoolilinna Mangaloresse võtab aega umbes 4 tundi. Astun bussist välja ja olen hämmingus. Mitte keegi ei tee minust välja! Kus on rikšajuhid ja muud tegelased, kes üritavad iga hinna eest mult mõned ruupiad kätte saada? Vaikus. Kõik reisijad lähevad oma teed ja jään kohmetult keset bussiparki seisma. Bussijaamast väljudes märkan paari rikšat aga juhid istuvad täiesti tuima näoga nagu mind polekski. Lähen siis ise ligi ja uurin kui palju maksab 2 km sõitu hotelli juurde. Selle tegin enne gps'i abil selgeks, kui kaugel majutus asub. 30 ruupiat. Selle üle pole isegi mõtet kauplema hakata.

Teel hotelli märkan tee ääres suurt ostukeskust, kus asub tuntud kiirtoidukoht KFC. Ammu pole juba sellist toitu proovinud ja nii ma sinna lähengi. Ostukeskus oleks nagu lennujaam, sest seljakoti sisu tuleb uksel ette näidata. KFC on täis üliõpilasi. Arvan nii, sest sellises koguses arukate nägudega noori pole veel siin riigis kohanud.

Huvitav, kui suured võimalused on neil peale kooli lõpetamist normaalse sissetulekuga töökoht leida? Madikeri bussijaamas nägin tööpakkumist müügimehele. Palgaks pakuti alla 200 € aga vajalik mootorratta olemasolu. Kui elamispind oleks tasuta ja toiduained (taimetoidu) ostaks turult, siis nälga ei jääks. Mäletan vestlust laopoistega Delhis, kes rääkisid, kuidas üks nende endine töökaaslane sai transpordifirmasse hea koha sama palgaga. Verrry gooddt monnneeey - nagu nad ise ütlesid. Meenub, et paarkümmend aastat tagasi oli Eestis „viis tonni kätte“ palgaetaloniks. Indias mainis keegi hiljuti, et nende arenguvahe läänemaailmaga on umbes 100 aastat. Kuidas võtta. Nemad unistavad suurest rahast ja elust, mida on lääne filmides näinud aga samas tuleb niinimetatud heaoluühiskonnast üha enam inimesi siia spirituaalsust ja sisemist rahu otsima. Seda siin ka võimaldatakse. Mõõduka tasu eest muidugi.

Järgmiseks päevaks pole broneeritud ei transporti ega majutust. Proovin läbi kõik teadaolevad saidid, mille kaudu saab majutust broneerida aga kahes plaanijärgses asulas, ei Malpes ega Gokarnas, soodsat tuba ei leia. Samas on ühe Karnataka maakonna turismilehel olemas hulgaliselt majutusi, mida veebist broneerida ei saa. Otsustan Malpe vahele jätta ja sõita otse Gokarnasse, mis on minu reisiplaani kaugeim ots Karnatakas. Helistan majutusse, mida reisijuht Lonely Planet soovitab ja uurin ilma kohta. Sajab, saan vastuseks. Rõõmsaks see just ei tee aga igatsus mere järgi on nii suur, et palun siiski toa kinni panna. Saabun võibolla homme või siis ülehomme. Ei tea ju veel, kas saan rongile või bussile viimasel hetkel. Alguses oli küll mõte üks terve päev Mangalores veeta aga vajadus lainetesse hüpata on nii suur, et kõik muu tundub selle kõrval tühine. Registreerin end India Raudtee broneerimssüsteemi ja näen, et Gokarnasse on täiesti võimalik 4 tunniga kohale sõita. Paraku ei aktsepteeri süsteem minu krediitkaarti ja pilet jääb sel õhtul broneerimata. Hommikul suundun esmajärjekorras hotelliga samas majas asuvasse turismibüroose ja palun broneerida pilet 12:50 Gokarnasse väljuvale rongile. Räägin veel igaks juhuks lisaks kõik selle, kuidas üritasin broneerida aga maksta ei õnnestunud, mille peale soovitatakse mul osta pilet otse raudteejaamast general class'i aga rongis minna kõrgema klassi vagunisse ning kohtade olemasolul juurde maksta. Olen seda korra varemgi teinud aga ega kindel ju pole, kas koht leitakse. Kui kohta pole, siis tuleb reisida koos lihtrahvaga ilma konditsioneerita vagunis, mida väga ei tahaks teha. Võtan selle riski siiski ette ja see tasub end ära. Kõik laabub plaanipäraselt.

Mulle meeldivad Lõuna-India loodus ja inimesed. Punasest kivist majakesed, vaheldumisi palmisalude ja põldudega, mille vahel sagivad seelikutes (lungides ehk ümber keha seotud rättides) mehed ning sarides naised, on kuidagi südamelähedasemad, kui põhjapoolsed India asukad ja vaated rongiaknast. Ilmselt seostub see kõik mere ja rannaga ning seetõttu tundub kaunim. Samas on elu siinkandis märksa rahulikum ja varasemad kogemused Lõuna-Indiast olnud vaid positiivsed. Igatahes naudin rongiaknast vaadet ja mõlgutan mõtteid meres mulistamisest. Nii kaua olen seda oodanud. Gokarna raudteejaama jõudes märkan küll mõnd rikšajuhti aga keegi väga ei pinguta. Kaks nooremat teevad koos rongiga võidujooksu, et minu vaguni juurde esimesena jõuda aga mõlemad naeravad üksteise peale ning loobuvad lõpuspurdist. Ei saa võrrelda suhtumisega turistilõksudes nagu näiteks Agra või Jaipur, kus käib meeletu olelusvõitlus turisti pärast. Tegemist on ju kõndiva rahakotiga, keda on esiteks võimalik viia valesse hotelli ja saada sealt boonustasu. Äkki juhtub veel see, et loll turist pole majutust broneerinud. Siis pole vaja mingit lugu välja mõelda sellest, kuidas tema hotell just eile öösel maha põles või linnaosa on suletud näiteks pommiplahvatuse tõttu. Lisaks on võimalik saada turistiga kaubale järgmise päeva vaatamisväärsuste osas ja vedada ise või siis organiseerida kallis auto koos korraliku vaheltkasuga. Rääkimata siis turisti vedamisest mõnda suurde käsitööimpeeriumi, kus hinnad oluliselt kõrgemad kui tänaval ja piisab juba sellest, kui klient veerand tunnikest poes veedab, et selle eest kütusekuponge saada. See selleks.

Esimene poiss, kes raudteejaamas vastu tuleb, on nõus mind mõistliku tasu eest ära viima. Poole tunni pärast olen soovitud majutuse väravas. Administraatorile räägin, et helistasin eile aga rääkisin küll naisega ning tuba sai broneeritud. Mees pööritab silmi ja ja väidab, et see pole võimalik. Siin sul küll broneerinut ei ole. Minu üllatunud näo peale hakkab aga kõva häälega naerma - see oli nali :) See koht hakkab juba enne tuppa jõudmist meeldima. Tuba iseenesest on väga lihtne ja minu jaoks ilma vajaliku konditsioneerita aga üritan hakkama saada.

Esimese asjana tellin restoranist kala. Seda olen oodanud pikkisilmi nagu mere äärde jõudmistki. Kala oleks võinud süüa kus iganes aga kuidagi ei saa kindel olla selle värskuses, kui pole mere lähistel. See rannarestoran on saanud kiidusõnu just mereandide kohta ka Lonely Planetis. Ei pea pettuma. Mereahven või ja küüslauguga praetud on lihtsalt oivaline. Aga siin mõned vaated ümbruskonnast

Hommikul vannituppa minnes avastan põrandalt konnapoja, kes liigub tagurpidi! Aitan tal välja minna. Huvitav, kuidas ta tuppa sai? Paar päeva hiljem näen, kuidas konn tuleb katuse vahelt otse mööda sirget seina samamoodi alla, tagurpidi! Huvitavad konnad siin. Hoovis on paar pisikest veesilma, kus ilusad taimed sees ja juba esimesel korral märkan üht hiigelsuurt konna lehetede vahelt välja vaatamas. Haaran kiirelt kotist kaamera, et saada foto enne, kui ta vee alla sukeldub.

 Ei liigutagi. Teen paar pilti ja ikka ei liiguta. Sulistan korraks käega vees ja ei midagi. Eeldan, et tegmist on elutruu koopiaga aga igaks juhuks ikka ei torgi. Paar tundi hiljem sealt basseinist möödudes on konn samal kohal. Kindel see, et nukk. Järgmisel hommikul aga toimub hoovis konnapüük. Mingil põhjusel püüavad poisid basseinidest kõik konnad välja. Suures kotis on juba kümmekond isendit ja krabatakse ühe juurde. Minu küsimuse peale, miks nad neid konni püüvad, poisid ainult naeratavad ja ütlevad jeeessss. Üritan siis restorani poole pealt uurida, kus mul juba üks päris asjalik kelnerist sõps, et mis seal toimub. Tema ei oska midagi kosta. Ju siis restoran ja hotell on eraldi... Kes neist aru saab. Kümme meetrit eemal käib suur konnapüük aga teised ei tea sellest midagi.

Veebiühendusega on siin kohas kehvasti. Wifi't majutus ei paku ja minu mobiilne internet, mis suuremates asulates väga hästi töötab, on praktiliselt olematu. Tekivad mõtted siit juba järgmisel päval edasi liikuda. Samas mõtlen, et kas ma tõesti ilma hakkama ei saagi? Pole veebi, pole elu. Samas on just nüüd tekkinud mõned kiireloomulised toimetused, mida tahaks veebi vahendusel korda ajada. Lisaks perega suhelda, mida pole juba ammu teinud.

Järgmisel hommikul sõidan rikšaga Gokarnasse.

 Selgituseks nii palju, et asun Gokarna asulastumbes 7 km eemal OM-beachil. Gokarna on mulle täielik üllatus, võiks öelda, et Lõuna-India Pushkar. Väikesed templid, vanad majad, religioosseid vidinaid täis poekesed ja muidugi hipidele mõeldud kanepipiibud. Hipidele seepärast, kuna tavalist turisti siin naljalt ei kohta. Küll aga on kohvikutes istumas eakad, hallipäised, tätoveeritud mehed ja naised. Räägivad teenindajatega kohalikus keeles. Kuuldavasti on vanad hipid, kes 60ndatel siia elama kolisid, seoses Goa massiturismi levikuga Gokarnasse pagenud.

Tee ääres näen, kuidas lõigatakse seda punast kivi, millest kõik majad ja aiad siin tehtud. Arvasin varem, et need on savist põletatud aga selgus, et ikka kivi mis kivi.

Tagasiteel põikan läbi veel teisest rannast, mis on naabriks minu rannale. Nimeks Kudle beach