Ooty (Udhagamandalam)

Jälle bussijaamas. Loomulikult hilineb buss tunnikese aga selle aja jooksul on isegi naljakas jälgida busside saabumist ja lahkumist. Iga bussi saabudes hakkab üks vormiriides tegelane üle bussijaama valjult reisijaid kutsuma. Ikka selleks, et keegi oma bussi maha ei magaks. Platvorme on 7 ja igaühe juures veel mitu boksi. Kisamist on palju... Eristan üldise lärmi seast midagi, mis kõlab kuidagi tuttavalt: uuudd-tti-vollvo-uudd-tti-vollvo. Vinnan juba pagasi selga, et bussile minna aga selgub, et see on varasem Ooty buss, mis samuti hilinenud. Ten minits, teatab mulle tähtsa näoga ametnik. Seda sama kuulen veel korda kolm iga kümne minuti järel, kui käin igaks juhuks uurimas, ega ma oma bussi pole maha maganud.

Bussis avastan, et minu kohal juba istub keegi. Tervitan viisakalt ja teatan, et 32 on minu istekoht ning näitan kinnituseks telefonist piletit. Selle peale naeratab mees ja võbistab pead nagu neil ikka kombeks. Ei jõudnud vist pärale mu info. Ütlen siis uuesti, et 32 on aknapoolne koht ja vastuseks saan jälle sama peavõbistuse. Lõpuks ütlen, et sa istud minu koha peal. Oooggkkei, vastab mees võbistades ja veab end ilmselgelt vastumeelselt pingist välja. Kord on kord. Valisin sihilikult aknapoolse koha, et ikka näeks ka mis tee ääres toimub.

Mida kaugemale Mysorest, seda huvitavamaks muutub loodus. Sõidame läbi džungli.

Oleme jõudnud Nilgiri looduskaitsealale, mis ulatub kolme osariigi piiridesse. Täpsemalt siis Tamil Nadu, Karnataka ja Kerala. Sellel looduskaitsealal on neli rahvusparki. Hiljem saan teada, et nilgiri tähendab tõlkes eukalüpti. Eukalüptipuid on siin tõesti palju. Samas ka niiskust. Kui Ooty külastuse oma plaanidesse lisasin, siis vaatasin küll ilmaprognoose ja arvestasin sellega, et öösiti langeb temperatuur 10 kraadini ja päeval võib nii umbes +16 olla aga kohale jõudes tungis jahe niiskus täiega läbi riiete. Sellist ilma nagu tõesti ette ei kujutanud. Nagu oleks teise riiki sattunud...

Majutusse jõudes võtab mind vastu poisike, kes avab toa ukse ja kui uurin, kuidas on lood selle bürokraatiaga, mis tavaliselt Indias igas hotellis vaja läbi teha, kehitab ta õlgu ja istub arvuti taha tagasi. Küsimusele, kus on peremees, saan lühikese vastuse: väljas. Olgu siis nii. Hommik on õhtust targem.

Tirin paksu teki peale aga ikka on nii külm, et tunni pärast on nina juba kinni. Väljas sajab paduvihma ja lööb äikest. Kahtlen, kas järgmiseks päevaks plaanitud vaatamisväärsuseid üldse näen. Mis seal ikka, läheb nagu läheb. Looduse vastu ei saa.

Hommikul tervitab mind rõõmsameelne vanem mees ja uurib kohe, mida näha soovin. Kuigi ilm on kella kaheksa paiku täiesti pilves ja sajab kerget uduvihma, ei paista see teda üldse häirivat. Olen kõik oma soojemad riided selga pannud ja vaatan imestusega, kuidas majast plätudes paljaste säärtega mehed mööda jalutavad, napid rätid pükste asemel ümber keeratud. Aga juba mõne aja pärast on päike väljas ja pean riideid vähemaks võtma. Olukord ei paista enam üldse nii vesine.

Minu soovi peale, rentida päevaks auto koos juhiga, raputab majaomanik pead ja pakub hoopis tuuri turismibubssiga, mis maksab vaid paar eurot. Pidavat hoopis toredam olema, kuna saab koos grupiga ringi sõita. Teades juba vanadest kogemustes, mis tähendab indialastest grupiga turismituuril olla, jään korraks kahtlema aga kokkuhoiu mõttes olen siiski nõus. Reklaambukletis on algusajaks märgitud 9.30 aga kell juba ongi nii palju. Mis nüüd saab, kas pean siiski auto võtma? Ei ole midagi, see ju India. Kell 10 tuleb mulle mootorrattaga mees järgi ja viib turismibüroo ukse ette.

Seal kulub veel aega ja buss jõuab kohale alles tund peale tuuri ametlikku algust. Nagu aimasin, on bussis ainult kohalikud India turistid. Bussijuht üllatab teenindusega. Nimelt peatas ta bussi esmalt teisel pool teed. Kui olin jõudnud juba pool teed ületada, hakkas ta käega vehkima, et läheksin büroo ukse ette tagasi. Ju siis pole minu buss. Keeras siis bussijuht bussi risti üle tee otse minu nina ette, pannes kogu liikluse kinni ja viipas uuesti, et nüüd võin peale minna...

Esimene peatus on Thread Garden. Väljas silte lugedes valmistan end juba ette suurejooneliseks vaatamisväärsuseks. 

Lubavad ju reklaamlaused: „Thread Garden on kaugel ees inimese kujutlusvõimest“ ning „Thread Garden – esimest korda terves maailmas“ midagi enneolematud. Raha küsitakse küll suht vähe selliste reklaamide kohta: sissepääs ja fotoaparaat kokku 40 ruupiat ehk umbes pool eurot. Sisenedes satun kasvuhoone-laadsesse ruumi kus, oh üllatust, on kunstlilled! 

Olgu, see on ilmselt esimene ruum alles ja show tuleb järgmises. Teen igaks juhuks paar pilti sellest naljast ning astun edasi. Üllatuseks on sama ruumi lõpus väljapääs õue. Ongi kõik!?! Kus on show? Reklaamlauset võib ehk hoopis nii tõlgendada, et peab olema väga hea kujutlusvõime selle koha huvitavaks mõtlemisel... Korraks on isegi kahju sellest 40 ruupiast aga samas tasuta sellist nalja poleks saanud.

Meile anti aega pool tundi ja mõtlen juba, et mida selle ajaga siis peale hakata. Teisel pool teed paistab putkade tagant järv, kus turistid juba paatidega sõuavad. Vaataks siis sinna aga kus sa saad – sinna pääseb vaid piletiga! Otsin siis pigem bussi üles ja loodan, et reisikaaslased saavad lilled ruttu vaadatud. Saan paar sammu teha kui nätaki, platsatab midagi mu kõrvale maha, mis osutub suureks hiireks või väikeseks rotiks. Mis nüüd siis lahti läks? Hakkab hiiri sadama või? Kohe on kohal ka vares, kes selle tõenäoliselt noka vahelt maha pillas ja hetkega on nad mõlemad taas kadunud. Hea, et pähe ei kukkunud!

Bussi otsides kohtun kahe kaaslasega, keda kõrvalpingist mäletan. Noorpaan Bangalorest. Otsivad ka bussi ja on mures, kuna telefoninumbrile helistades, mille bussijuht igaks juhuks andis, vastab keegi naine, kes ei tea bussist midagi... Varsti ilmub ikka meie buss välja.

Mees on pärit Punjabist ning naine Delhist aga elama asusid siiakanti. Tahavad hirmsasti Euroopasse pääseda ja uurivad, ega ma ei saaks neile tööd leida ja viisasid aidata teha. Nad ei ole kohe kuidagi rahul eluga Indias. Ma ei jõua veel selgitama hakata, et ega neil Euroopas parem elu poleks, kui nad just IT-geeniused või muul alal tipp-spetsialistid pole, kui juba aetakse mind välja. Pean teise bussi peale minema, kuna olen üksi aga bussis kõik pingid kahele ja reisijad paaridena. Juhatatakse mind siis teise bussi ja otse bussijuhi kõrvale esimesele istmele. Pole see ka paha.

Siis aga hakkab vihma sadama ja pilt ei paista kuigi paljutõotav. 

Seisame selle bussiga vist oma pool tundi. Keegi midagi ei räägi ja juhtki kaob ära. Teised sõitsid juba ammu ära. Jõudsin veel Bangalore noorpaarile lahku minnes hõigata, et järgmise vaatamisväärsuse juures kohtume. Nii palju siis sellest.

Järgmine peatus on Valley View ehk vaade orule, kus pidi olema kokku 26 küla näha. 

Lisaks jupike kuulsast Unesco kultuuripärandisse kuuluvast raudteest. Siin on vaade minu reisikaaslastele.

Ja edasi muudkui sõidame ja sõidame, kuni jõuame Wellingtoni sõjaväelaagri juurde. 

Sealt läbi sõites ei tohi pildistada. Meie reisibukletis on eraldi välja toodud kaks vaatamisväärsust, mis jäävad sinna sõjaväeosa piiridesse ja neid saame vaid sõidu pealt vaadata. Üks ona ausammas II maailmasõjas langenuile ja teine golfiväljak, kus sõjaväelased golfi mängivad. Ausammas ise oli üks marmorist post ja golfiväljak lihtsalt paari staadioni suurune rohuplats.

Teeme peatuse teeistanduste vahel. 

 Nimelt on teeistandused siin suurimaks tööandjaks, koguni 80%. Neid on siin kõik nõlvad täis ja samuti erinevate istanduste poode, kust saab kohe omale paki kaasa osta. Paraku on kõige väiksem teepakk 500 g ja kuidagi ei taha enam oma seljakotti raskemaks teha. Ega sinna väga ei mahuks ka. 

 Reisikaaslased kiirustavad kohe sisseoste tegema ja siis muidugi pildistama. Kuigi kõigil on näpus pildistavad telefonid ja fotokad, siis ikka lasevad enamus endast fotograafil pildi teha teekorjaja korv seljas. See prinditakse sealsamas kohe välja.

Mõne hetke pärast on kogu mägi pilve sees ja näha pole midagi.

Järgmine peatuspaik, kus asuvad kaks ühes ehk Lamb's Rock ja Dolphin's Nose, kust peaks avanema ilus vaade, olid täiesti pilves. Mitte midagi ei näinud....

Teel ääres pakuti keedetud ube masalaga. Kõht oligi pisut tühjaks läinud ning ostustasin proovida aga selgus, et nad serveerivad seda ajalehe seest! Selgitasin meestele, et trükivärv on mürgine ja ajalehe seest ei tohiks küll süüa. Nad tänasid hoiatuse eest ja edasi jätkasid omavahel vestlust samal teemal, sest jutust oli kuulda inglisekeelseid sõnu newspaper ja poison. Lõpuks pakkus müüja, et serveerib oad joogitopsi, millega olin nõus. 

Maitses hästi aga bussi poole jalutades hoiatas üks naine mind, et üks ahv hakkab mind kohe ründama. Ei pannud ise tähelegi, et mööda aeda hiilis üks pika saba ja punase tagumikuga tüüp salamisi ligemale. Viskasin talle igaks juhuks ühe oa maha, mille ta kiirelt suhu toppis ja kihvu välgutades lisa nõudis. Siis hakkas neid äkki igalt poolt põõsasest välja tulema ning sisistades kihvu näitama. Poisid kõrvalt hoiatasid ka, et nad kohe-kohe ründavad ja võtavad mult topsi ära. Ettevaatuse mõttes jätsin neile pool topsi ubadega ja lasin jalga....

Edasi viis teekond meid Lõuna-India kõrgeima mäe tippu, mil nimeks Doddapetta peak. Kõrgus 2660 meetrit. 

Seal oli rahvast juba rohkem kui teiste vaatamisväärsuste juures ja muidugi ka neid, eks koos pildistada tahtsid. Vastutasuks palusin endast ka pilti teha.

Ega sealt tipust palju näha polnud, sest pilved varjasid vaate. Midagi võib ikka aimata.

Viimane peatus oli botaanikaaias. Et siis selline tuur koos India turistidega.

Järgmisel päeval paistis ilm juba pisut parem. Siin vaade minu majutusele Ootys ja vaatele, mis selle juurest avaneb.

Oli plaan minna Bandipuri rahvusparki, võtta sinna öömaja ja teha üks safari. Ehk näen tiigrit! Paraku mattis majutuse omanik minu plaani maha. Pargis olevat olnud probleeme turistidega, millest ma päris hästi aru ei saanudki. Igal juhul suleti pool aastat tagasi kõik majutused. Nüüdseks olevat 15 majutusest 10 taas töös aga turvalisuses ei saa kindel olla. Mis seal täpselt juhtus, jäigi mulle arusaamatuks sel hetkel. Mees soovitas mul hoopis auto rentida, teha pargis safari ja sõita edasi Mysoresse. Sinna oleks pidanud niikuinii minema, sest järgmisesse peatuspaika Madikeri ei saa teisiti, kui läbi Mysore. Kui nii, siis nii.

Üritasin tee peal autojuhilt ka uurida, et mis seal pargis siis juhtus. Tema jutust sain nii aru, et erafirmad, kes seal majutusi peavad ja safarisid korraldavad, polevat reegleid järginud ning üks elevant olevat turisti rünnanud. Eks pean googeldama ja välja selgitama, sest tegelikult tahaks seal pargis ikka ära käia.

Minu autojuhi nimi oli Stalin! Küsisin veel igaks juhuks üle, kas nagu see Stalin ja ta kinnitas, et jah, nagu see Stalin...

Esimene peatus oli kohe minu eelmise majutuse kõrval. Jälle botaanikaaed. No tegin tuuri ära sees.

Järgmine peatus pidi olema Pine forest ehk lihtsalt männimets. Männid olid küll natuke teistsugused, kui Eestis aga ei midagi sellis, et peaks neid sinna pikemalt vaatama jääma. 

 Peale seda peatusime veel ühes täiesti mõttetus kohas, kust palusin kohe edasi sõita. No kas tõesti said kõik vaatamisväärsused esimese päevaga vaadatud?

Siis oli veel üks koht, mida nimetati 9^th mile. Ei tea küll mille pärast aga ronisin ikka selle künka tippu ja tegin mõned pildid. 

Seal üritati korduvalt minuga koos pilti teha aga tõesti ei viitsinud enam ja vabandasin sellega välja, et kiire on. Meenus, et eelmisel päeva tuttavad Bangalorest rääkisid, kuidas need pildistajad siis pärast mõtlevad mingi loo välja kuidas nad valge tursitiga tutvusid ja mis nad pärast koos tegid. Ma ei tea, kas need kohad ei ole lääne turistide hulgas populaarsed aga heal juhul näen päevas vaid paari valget inimest.

Uus peatus ja vaatamisväärsuse nimeks Pykara Waterfalls. 

Loomulikult jäi teele ka hulganisti teeistandusi.

Ja see on Stalini auto :)

Bandipuri looduspargi lähistele jõudes oli tee ääres juba loomi näha. Palju hirvi ja muidugi elevandid. 

Kahjuks hakkas just safari alguse ajal sadama ja otsustasin Mysoresse edasi sõita. Vihmaga pole seal peale hirvede ja elevantide midagi näha. Neid olen ma juba näinud piisavalt.

Seekord läks siis sedamoodi. Ju siis polnud õige aeg rahvusparki minna.