Mysore

Hommikul Bangalore hotellist väljudes on raskusi rikša saamisega. Need vuhisevad pidevalt nina eest läbi, aeglustavad aga kui kuulevad, et soovin minna Satellite bus stopi, siis kimavad edasi. Leian tee äärest, teeputka eest ühe ootel rikhsaw-wala ehk siis mehe, kellel on on rikša. wala tähendab hindi keeles midagi omamisega seoses, seega teeputka omanik on chai-wala. Samas nimetavad nad vahel ka mingeid asju wala'deks. Näiteks mingi ese, mis on teistest sarnastest väiksem, kutsutakse vahel chota-wala. Saa siis neist aru...

Niisiis, seisavad tee ääres chai-wala ja rikhsaw-wala. Minu pärimise peale seletab rikšajuht midagi ootamisest ja et ta ei saa praegu sõita aga samas on lahkelt valmis mulle teist sõidukit peatama ja hinda kauplema. Hotellist öeldi, et sinna bussijaama sõiduks ei tohiks mingil juhul üle 100 ruupia minna. Sama kinnitab ka abivalmis rikshaw-wala aga teised juhid küsivad vähemalt 200 ja ei hakka isegi kauplema. Mul väga kiire veel polnud aga siis lööb rikhsaw-wala käega ja käsib mul oma sõidukisse kobida. On 100 ruupiaga nõus. Kui kohale jõuame, siis annan talle heast südamest 200 ruupiat, sest teekond on päris pikk, kütusehinnad on pea samad nagu Eestis ja ausus maksab ka midagi. Jälgisin veel huvi pärast gps-i pealt teekonda ja täpselt nii ta sõitis nagu minu telefon juhatas. Selle raha eest saab ta umbes 2,5 liitrit kütust osta või siis kümme korda tänaval käru pealt lõunasööki süüa. 
 

See Satellite bussijaam osutub suureks üllatuseks. Nii puhast avalikku kohta ma pole Indias veel kohanud (välja arvatud muidugi mitme tärniga hotellid või siis uus lennujaam). Hommisöök jäi vahele ja ostan putkast paar lehttaignast pirukat, mis pudisevad nii, et suisa piinlik on ja üritan jalaga salamahti puru eemale lükata. 

Ostin üles koha, kust peaks Mysore bussid minema ja seal on juba ees ametimees, kes palub mul ootesaali minna ja ütleb, et reisijaid kutsutakse, kui õige buss ees on. Ooteruum üllatab taas puhtusega ja seal on isegi külalisteraamat selleks, et anda oma hinnang selle kohta. Natuke naljakas muidugi on, et ma pole seal veel istuda jõudnudki, kui kohe pean hakkama arvamust avaldama. Igal juhul hindan selle ooteruumi fantastiliseks...

 

Indias on mitut tüüpi busse aga üks eraldi liik on volvo. Muidu võib neid nimetada kuidas iganes: shuttle, deluxe, premium, local jne aga volvo on volvo. Mina sõidan Mysoresse volvoga! Ja seda vaid 270 ruupia eest. Sõit ise kestab 3 tundi.

Mysores üritan targa näö ja gps abiga jalgsi hotelli minna. Mõnda aega jälitavad küll mõned rikhsaw-wala'd aga lõpuks loobuvad. Siin aga teeb minu telefon viperusi. Algselt oli hotellini 1,2 km ja tuli suht otse minna aga ühel hetkel, kui olen juba päris pika maa maha kõndinud, on uueks vahemaaks 1,5 km ja ma olen nagu üldse teises linnaosas selle kaardi järgi. Kahe seljakotiga ei viitsi rohkem vantsida ja võtan ikka rikša.

Hotell on päris viisakas ja kui olen lõpetanud nede tüütute ankeetide täitmise, avastab administraator, et olen broneerinud toa mitte oktoobri- vaid novemrikuusse. No mul ikka juhtub selliseid asju liigselt kiirustades. Luban, et kirjutan sinna bookingsait'i, kust selle toa broneerisin ja palun neil kuupäevad voucher'il ära muuta. Admin aga korrutab, et nüüd big problem, sest novembris hakatakse kohe nende hotelli käest uurima, kas selline kodanik siin peatus. Rahustasin teda, et ärgu muretsegu, ma kirjutan ja helistan vajadusel ning saab kõik dokumendid korda aetud. Luban, et hakkan kohe asjaga tegelema kui olen tuppa jõudnud. 
Nii ma siis teengi, võtan arvuti lahti ja üritan broneeringut muuta aga juba heliseb telefon ning admin räägib ikka muudkui problem ja problem. Lisaks selgub, et tegelikult on hotell täis broneeritud ja mulle nagu polekski tuba anda. Pakun siis välja, et ma tühistan broneeringu ära, mis läheb mulle küll 15 dollarit maksma ja otsin uue majutuskoha. Siis ei hakka novembris mind siit otsima ja kõik lahendatud. Selgub, et toa ikka saan, kui maksan sularahas. Huvitav, enne on hotell ääreni täis aga sularaha eest ehitavad nad kiirelt ühe toa juurde? 
Oleks selle koha kohe pikalt saatnud aga enne toas ruume otsides ei leidnud ma üheltki saidilt alla 50 dollarist tuba siia linna. Kõik kohad on täis seoses Dusheeraga, mille finaal on 14.10 ja seda tehakse siin linnas erilise pauguga. Teen kiired arvutused, sest sularahas on toa hind hoopis kõrgem kui bookingumootoris aga vaatamata sellele on mul igati soodsam sularaha eest makstes kohapeale jääda. Päev hiljem selgub, et võin oma tuppa veel kaheks ööks jääda... sularaha teeb imet! Tõenäoliselt poleks ma seda ruumi veebist üldse broneerida saanudki, kuna Mysore odavamad majutused kõik täis broneeritud. 
 

Esimesel õhtul rohkem ei viitsigi, kui teen ühe korraliku õhtusöögi lähimas restoranis ja kobin voodisse. Päris mõnus voodi on siin ikka vahelduseks sellele, mis ülejäänud reisi ajal kogetud. Ei ole lihtsalt poroloonist matt nagu mujal, vaid päris vedrumadrats! 

Akud laetud nii endal kui kaameral ja nüüd on aeg minna Mysoret avastama. Kes pole käinud Mysores, pole näinud Lõuna-Indiat! Nii väidab Lonely Planet. On tõesti tore linn. Olen ju Lõuna-Indias varem kaks korda ringi reisinud aga see koht mõjub kuidagi teisiti. Ei oskagi täpselt seletada, mis see on. See pole üldse suurlinna moodi, kuigi elanikke 800 000 ligi. Palju templeid ja põnevaid nurgataguseid aguleid. Keegi pole veel siiani otseselt mingit käkki ka keeranud... Eks nii need muljed kujunevad aga suur osa on kindlasti käimasoleval Navrathri pühal, mil linn uhkeis ehteis ja tänavatel meeletutes hunnikutes lillevanikuid. 

Esmalt teen peateelt väikese kõrvalpõike ühe templi suunas. 

Avastan, et suure värava taga on peidus imearmas agul, kus põhimõtteliselt käib ehtne külaelu. Inimesed kuivatavad majade ees tšillikaunu, kanad siblivad ringi ja keegi müüb tänava nurgal köögivilju. 

Loomulikult tahavad kohe kõik lapsed tuttavaks saada ja selle asmel, et hüüda money-money, nagu ikka suurlinnades olen kuulma juhtunud, küsitakse viisakalt kuidas läheb ja mis nimi on. Esimest korda kuulen, et keegi suudab mu nime siin Indias talutavalt hääldada! Üritan küll iga kord aeglaselt ja selgelt oma nime öelda aga vastu kuulen ikka markoss või markoosh. Seda on siin videolõiguski paar korda kuulda :)

  Ühest põiktänavast leian templi, kus parasjagu käib pooja ehk siis kohalik rituaal jumalate ülistuseks ja õnnistuse saamiseks. See tempel konkreetselt on Shani nimelisele jumalale püstitatud. 

Shani on planeet Saturni kehastus. Saan veel teada, et Shani on omakorda laupäeva jumal. Juhuslikult ongi laupäev. Väikestes kausikestes on ohverduseks valmis pandud seesamiõli ja pisikestes marlikotiskestes ilmselt seesamiseemned. 

Igal juhul väidetakse, et seal on sees seesam. Neid saab sealt osta ja tulle ohverdada.

Edasi liikudes on juba mõned lapsed end mulle sappa haakinud ja üritavad kõike seletada, mis ümbruskonnas näha. Ühed türdrukud on kodust suisa väikese beebi süles kaasa tassinud, keda ma igaks juhuks ei pildista, kuna mõnes religioonis arvatakse fotoaparaadist kurja silma külge saavat. Poiste tungival nõudmisel teen neist ikka pildi ära. 

Üldse on siin inimesed kuidagi sõbralikud selles suhtes ja viipavad ise käega, et ma neid pildistaksin, ilma tagantjärgi raha nõudmata nagu see on kombeks näiteks Egiptuses.

Üks mees võttis isegi oma võitluskuke korvi alt välja ja demonstreeris seda uhkusega. Uurisin, millal võitlust näha saaks aga neid pidavat ainult külades korraldatama.

Minu käest on palju küsitud, kuidas Indias inimesed ise elavad ja mis mööbel neil kodus on. Kõige lihtsam ja traditsioonilisem on ikka tavaline kivimaja, kus mõni väike tuba sees.

Paremal juhul on kõigil oma voodid aga lapsed magavad ikka tihtiopeale karjakaupa ühel naril.

Edasi liikudes kohtan ühe rohkem ja rohkem nööri otsa aetud lilleõite hunnikuid, kust siis inimesed omale paraja jupi ostavad. 

Esmalt arvasin, et need lähevad templisse ohverduseks aga hiljem selgus, et on ka teine kasutusotstarve, millest edaspidi juttu tuleb.

Teen tiiru peale Mysore vaatamisväärsusele number üks ehk suurele Maharaja paleele. 

 

Käin korra ühte väravatpidi sees ka aga kui selgub, et kaameraga sisse ei saa, siis otsustan mitte siseneda. Ega need paleed pole ka midagi sellist, mille vastu väga huvi tunneks. Turg on märksa huvitavam! 

Lasen end rikhsaw-walal sõidutada kuulsale basaaril, mis juba sultan Tipu (1750-1799) ajast tegutseb. Tipu oli Mysore Kuningriigi pea, õpetlane, sõjamees ja poeet! Turul satun kohe osava müügime (poisi) ohvriks, kes kohe kõiki viirukeid oma letis pakub nuusutada ja neid värve, mida rituaalides kasutataks, mulle maha müüa. 

Minu selgituse peale, et mul pole selle värviga midagi teha, segab ta topsi sisse väikese lahuse ja joonistab mulle lille käe peale. 
 

Pakub siis veel tervet pakki, kus mitu erinevat värvi sees, et saan kodus igasuguseid värvilisi pilte teha. Lohutan teda sellega, et värvi ma ei soovi aga mõne viiruki ostaks küll prooviks. Mysore on tuntud kui India viirukipealinn ja siin need suuremalt jaolt kõik valmis rullitakse. Kahte korda polnud vaja mainida, juba oli peotäis lõhnatikke kaalu peal ja pakitud ka. 100 ruupiat = 100 grammi. Ma ei hakanud arvutama, kui palju see reaalne hind neil oleks ja käisin lahkelt raha välja. Kui nüüd tagantjärgi ümber arvestada, palju maksame tavaliselt näiteks Goloka Nag Champa paki eest, siis olin küll hea tehingu teinud. Sellest pakist jätkub ikka väga pikaks ajaks.

Arvasin, et olen juba kõigi köögiviljadega tuttav, mida Indias pakutakse aga siin pidin taas üllatuma. Mõned varred ja juurikad olid küll täitsa võõrad.

Vabalt sai näiteks kana omale osta.

Üks mees seletas mulle täavanurgal, et lähen vales suunas. Nimelt olevat õige turg, kus saab näha puidust käsitöö nikerdamist, viirukite rullimist ja kohalikke sigarettide (ilmselt bidide) tegemist, hoopis teises suunas. Ma ei hakanud tema soovituse peale kohe otsa ümber keerama ja otsustasin sinna tagasiteel sisse põigata. Igal juhul kõlas paljutõotavalt. Tasapisi olid söögimõtted tekkinud ja kui jäin suu lahti jõllitama, kui osavate liigutustega üks kokk parathasid rullis, pakkus juba üks putka kõrval parasjagu einestav mees, et ärgu ma peljaku ja lasku hea maitsta. 

Alul punnisin küll vastu aga huvi oli ikka ära proovida, kuna need siin hoopis teistsugused kui põhja pool. Selgus, et 10 ruupia eest saab paratha ja teise 10 eest paar kastet kõrvale ning ühe tšilli-pakora kah veel.

Oli maitsev küll ja üldse mitte nii terav, kui kohalikult söögikohalt eeldasin. 

Mees selgitas veel, et paratha on seal OK aga riisi ei tasu süüa, kuna see on pooltoores. Kokad olid väga rõõmsad, et taldriku tühjaks sõin ja panid mulle tasuta ühe pakora lisaks, pisut birianit ja kastet ka. 20 ruupia eest sain korraliku kõhutäie. Kokad palusid veel, et ma neist pilti ka teeks.

Oli tõeliselt elamusterohke päev aga samas ka väsitav. Oma kümme kilomeetrit sai küll maha vantsitud. Tellisin hotellist omale järgmiseks päevaks takso, sest mõned vaatamisväärsused asuvad linnast väljas. Kokkuvõttes oleks kindlasti odavam kohaliku transpordiga liigelda aga siis saaks päevas vist tõesti ühes kohas käidud. Vaatasin neid hindu ja variante, mis Lonely Planet pakkus kõigi oluliste kohtade külastuseks ning ega see kokkuvõttes väga soodsam tulnudki. Takso terveks päevaks 1600 ruupia eest ehk siis umbes 20 eurot. Pole paha.

Auto pidi kell 8 hommikul hotelli ees ootama. Ärkasin juba 6 paiku, et jõuaks rahulikult end korda seada ja hommikusöögil käia aga mida ei olnud, oli takso. No jõudis lõpuks kolmveerand üheksaks. Selle asemel oleks pea tunni kauem magada saanud. Ei hakanud pahandama, see ju India.
Esimene vaatamisväärsus oli Chamundi Hill, mille otsas kõrgub Sri Chamundeswari tempel. Seal oli vaatamata varasele kellaajale rahvast murdu. 

Taksojuht soovitas mul minna templisse VIP-sissepääsust, mis maksab 100 ruupiat. Tegin templile tiiru peale ja leidsin, et seal on kolm sissepääsu: tasuta, 30 ruupiane ja 100 ruupiane. Tasuta sissepääsu juurest lookles saba kaugustesse, 30 ruupiase juurest ikka ka päris kaugele ja 100 ruupiase ees oli selline rahvamass, et katsu sa aru saada, kes enne sind oli. Teades juba kohalike trügimiskombeid, siis ei läinud sinna tunglema. Sain oma õnnistuse ka väljas kätte ja nagu näha, tegid seda ka paljud kohalikud.

Nüüd siis selgus tõde, miks kõik banaanilehti ostavad. Juba Bangalores märkasin, et teede äärde on kuhjatud banaanilehti ja neid veetakse veoautodega juurde. Arvasin, et ju nende järgi suur nõudlus peab olema. Kas tõesti restoranid ja ka inimesed kodudes kasutvad neid ühekordsete taldrikutena nii suurtes kogustes. Kohe meenus paar päeva tagasi söödud lõunasöök ja mõte sellest, et minu nö taldrik on siit maantee äärest pärit, ei olnud just meeldiv. Kindlasti pestakse need üle aga ikkagi see tolm ja saast, mis siin keerleb... Lõpuks siis selgus, et banaanilehed kuuluvad Navrathri üheksandal päeval toimuva Ayudha Pooja (häälda: puudža) rituaalide juurde. Lisaks sellele, et majade uste kõrvale neid seotakse, on enamus sõidukeid samuti bananiseeritud. Täpsemal uurimisel sain teada, et Ayudha Pooja on pühendatud töövahenditele, millega sa leiba teenid. Juba iidsest ajast on pühitsetud sel päeval relvi ja tööriistu. Tänapäeval siis ka sõiduvahendeid. Esmalt puhastatakse töövahendid või sõidukid, määritakse peale kurkumi- või sandlipuupastat (nagu see täpp, mis templis otsaette tehakse) ja kaunistatakse banaanilehtede ja lillevanikutega.

Majade ette visatakse puruks kõrvits (neid oli ka siin viimastel päevadel igal nurgal müügil), kuhu peale pritsitakse punast värvi. 

Mõnel pool purustati ka kookospähkleid. Näiteks templi juures oli kohe eraldi koht selleks ja kiri väljas: kookose purustamise koht. Neid kaunistatud sõidukeid oli ikka igasuguseid alustades jalgrattast, lõpetades politsei ja tuletõrjega...

Traditsiooni kohaselt ei tohiks sel päeval oma töövahendit kasutada. Pillimees paneb pilli kodus aukohale ja puhastab ning kaunistab. Tööriistale tuleb sel päeval rahu anda. Mina aga trükin siin ma blogi ja lilli ka ei toonud oma läpakale. Oleks ikka pidanud vist...

Templi juures hõikavad mööduvad poisid nagu ikka, et kuidas läheb. Tänasin küsimast ja vastasin viisakalt, et hästi läheb ja küsisin, et kuidas endal. Sellest sai poiss kohe nii palju julgust, nägu lõi särama ja palus koos pilti teha. Ega ma kade polnud ja oh sa poiss, mis siis lahti läks. Kohe olid kogu bandel fotokad ja telefonid väljas! 
 

Palusin siis ühe pildi koos ka teha.

Vaade templi juurest Mysorile on muljetavaldav.

Templi väravas pressiti suhkruroost mahla välja. Ei tahnud juua :) Tegelikult olen seda kunagi isegi proovinud. Oli suht lääge.

Teel mäest alla külastasin veel viie meetri kõrgust, ühest kivitükist välja raiutud Shiva härga Nandit. Nandi valmistati aastal 1659. Oli päris jurakas. 

Kõrval sai osta väiksemaid kivist koopiaid ja ka muud olulisi rituaalseid vahendeid nagu Shiva lingam ehk suguorgan.

Nüüd üritas autojuht seda tavalist trikki teha, et viis mind maja ette, kus suurelt kirjas Cottage Industries Enporium. Loomulikult ikka selleks, et kui ma peaks sealt ülikallist suveniiri „muuseumist“ midagi ostma, siis saab tema selle pealt ka mingi protsendi. Teada tõde on ka see, et autojuhid saavad kuponge kütuse ostuks, kui klient seal vähemalt 15 minutit veedab. Tegelikult paistab see ju kohe välja kui ma lähen sisse, teen näo nagu miski huvitaks ja siis lõpuks keeldun ostmast. No ei viitsi seda tsirkust kaasa teha. Kui on tubli autojuht, siis saab väärilise jootraha ka. Juht palus küll tungivalt, et mingu ma ikka vaatama aga jäin enesele kindlaks ja palusin edasi sõita. Järgmine üllatus oli loomaaed! Kuna pilet oli vaid 30 ruupiat siis otsustasin ikka tiiru peale teha. Nägin tõesti mõnda elajat, keda varem polnud kohanud.

Näiteks Aafrika elevant
 

Pole kindel, kas ma gorillatki näinud olen...

Hiljem sai veel Jayachamarajendra Art Gallerys käidud, mis oli isegi päris nauditav. Üks saal oli täis vanu India ja ka teiste maade pille. Fotokat sinna viia ei lubatud aga seekord läksin ikka kaema, kuna kunstigalerii on ikka põnevam, kui Maharaja palee.
Huvitav ehitis oli ka St Philomena katedraal, kus korra tiiru sees ära tegin. 

Kahju, et seal ei tohtinud pildistada. Nimelt olid seal mõned piiblilood üles joonistatud aga tegelased suht indialaste välimusega.

Viimaseks vaatamisväärsueks jäid Brindavani aiad. Seal on filmitud palju Bollywoodi tantsustseene. 

Päris kena koht ja purskkaevu lähedal jahutas ka mõnusalt.

Aitab kah tänaseks!