Madikeri (Mercara)

Deja-vu. Bussijaam. Seekord hilineb buss ligi kaks tundi. 

No mis teha. Esimene bussisõit sellel reisil Bangalorest Mysoresse, mis jõudis väga täpselt kohale, oli ilmselgelt erand ja kinnitas seega reeglit, et Indias hilineb kõik.

Enne bussile minekut jõuan veel Mysoreski tuuri teha. Leian ühe ilusa templi, mis on pildistamist väärt. Tõeliselt kaunis aga paistab, et on lagunema jäetud. 

Karnataka on kuulus templite rohkusega ja neid võib siin tõesti pea igal nurgal kohata.

Juhuslikult satun veel peale ühele rongkäigule ja saan päris hea kaadrid jäädvustada.

Madikerisse jõuan taas pimedas nagu eelmisel korral Ootysse. Seetõttu ei oska paigast midagi arvata. Õhus on taas rohkelt niiskust tunda aga temperatuur oluliselt soojem ja t-särgi väel on täiesti mugav. Kui Ooty on kuulus teeistanduste siis Madikeri kohvi ja vürtside poolest.

Majutuskohas on näha, kuidas ollakse niikusega hädas. Hallitust on igal pool. Tühjade tubade uksed hoitakse päeval pärani lahti ning ventilaatorid pannakse laes käima. Isegi lauatelefonid oli tubadest päeval välja korjatud ja päikese kätte kuivama viidud. Öösiti sajab paduvihma ja toa uks on veel hommikulgi seespoolt niiske.

Kuna lõuna jäi vahele, siis teen tellin hotellis õhtusöögi. Hydrebadi kankarri maitseb ülihästi ja sel hetkel tunnen, et nii head karrit pole küll kunagi söönud. Kuigi jah, järgmisel päeval tellitud kana-piprakarri on täpselt sama maitsega. Menüüs oli veel erinavaid kanakarrisid, mida ei jõudnudki proovida ja ei saanudki teada, kas need olid ka sama maitsega. Hea on ju menüüsse panna kümme karrit aga tegelikult müüa vaid ühte. Ju seal ikka mõni erinev ka oli :)

Järgmiseks päevaks tellin omale auto koos juhiga, mille saab terveks päevaks umbes 18 € eest. Siiani jääb arusaamatuks, kuidas nad selle rahaga saavad need vahemaad läbitud. Autojuhilt, kelle nimeks Kishan, uurin auto kütusekulu kohta, mis pidi olema 1 liiter 40-50 km peale. Kõlab uskumatult.

Suurimaks vaatamisväärsuseks reklaamitakse siin tiibetlaste kloostrit Golden Temple. 

1964 aastal, kui Hiina Tiibetit ründas, pagesid sõjapõgenikud siia. Praegu on neid siin üle 5000. Klooster on tõesti muljetavaldav ja jõuan kohale just palvuse ajaks.

Siin sain rahu ka kohalikest turistides, kes pidasid Tiibeti munki minust suuremaks vaatamisväärsuseks ja pildistasid hoopis koos nendega. 

Nii nad siin siis elavad.

See oli küll üks huvitavamaid vaatamisväärsusi siin üldse. Edasi viis autojuht mind mingile saarele, mis oli kohalikus jões. Pigem oli see suur tükk maad, mille ümber jõgi hargnes ja siis taas ühines. Olles varem rahvusparkides hirvi sadade kaupa näinud, ei pakkunud sealsed võrgu taga elavad loomad üldse pinget. Egs seal saarel muud teha polnudki, kui mööda matkarada jalutada. Saar oli täis bambusevõsa, sekka ka teisi puid. Seal pakuti näiteks trossi peal liuglemist ühe puu otsast teise otsa aga see oli nii hale, et võibolla lastele pakuks pinget. Ei näinud küll kedasi seal sõitmas.

Jõe äärde kahjuks ei pääsenudki :)

Kui midagi muud teha poleks, siis võiks ju seal ringi jalutada aga peale tiibetlaste kloostrit tundus see küll ajaraisk.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks kosk, mis oli päris suur ja tasus külastamist. 

Viimaseks kohaks oli vaateplatvorm, kust avanes vaade ümbrusele. 

Sain pildile ka kiriku, mida nüüd hoopis raamatukoguna kasutatakse....

Lugesin resijuhist, et siinkanid on palju istandusi, mis pakuvad kodumajutust. Nii palju kui goodeldades neid leidsin, olid kõik suht kallid või siis asusid Madikerist nii kaugel, et sinna sõit läheb veel rohkem maksma kui majutus ise. Uurin siis taksojuhilt, kas ta teab mõnd soodsat kohta ja loomulikult ta teab. Saan järgmiseks ööks 12 € eest toa ühte väga huvitavasse kodumajutusse. Hommikul kell 9 ongi takso ees ja viib mind sinna kohale.

See päev on täis informatsiooni, mille oleks pidanud jooksvalt kirja panema. Peremees osutub ääretult intelligentseks ja huvitavaks tegelaseks. Ma pole kindel, palju ta põllumajandusest üldse teab:) Üks nõlv oli ta maja kõrval küll kohvipõõsaid täis aga kas tal ka suuremaid maavaldusi kusagil on, seda unustasin üldse küsida.

Esmalt saan kohe teada, et sealkandis kasvatatakse peamiselt kahte kohvisorti. Üks on indian kohvi ja teine arabica. Arabica kohvioad näevad toorelt välja sellised

Arabica taimed on kallimad ja ubade hind samuti kõrgem. Samas pidi india kohv parem olema. Sõltub muidugi kelle jaoks :) Kohvi hinda ma ei saanudki teada. See pidi sõltuma Brasiilia hinnast. Kui Brasiilias on hea saak ja hinnad langevad, siis langetab see Indias hinda.

Nii kasvab kardemon. Saan teada, et roheline ja pruun kardemon on tegelikult sama taime viljad, värvus sõltub lihtsalt kuivatusviisist.

Siin on India kohvitaim 

ja see on viigipuu koos viigimarjadega.

Need rohelised on kurkumijuure pealsed

ja nende lehtede all kasvab ingver. 

Siin kasvab magus kartul, millest pole varem kuulnudki.

Selles majas elab pererahvas.

Meenutab lapsepõlves palju nähtud karjaaia väravat.

Teen ühe pika jalutuskäigu karjamaade ja põldude vahel lähima mäenõlva otsa. Teel kohtan linde, liblikaid ja lehmi.

See on puu, mille seest saab alkoholisisaldusega mahla. Päevas pidi see välja andma 10-15 liitrit jooki.

Seda taime pidasin alguses aaloeks aga tuli välja, et hoopis üks teine taim, mille lehtedest saab väga tugevat nööri.

Siin kasvab passion fruit.

Siin on kohviistandus.

Loomulikult kasvavad siin aias banaanid.

Ja siis algavad seiklused. Jõudes matkalt tagasi, leian ukse vahelt peremehe visiitkaardi palvega talle helistada. Ilmselt on pererahvas välja läinud ja soovib kinnitust saada, kui olen koju jõudnud. Paari minuti pärast ongi peremees platsis ja uurib, et ega mul kõht tühjaks pole läinud. Ei ole veel. Naine on söögi juba varakult valmis teinud aga ise pidi paraku minema ühte perre abiks pulmade ettevalmistele. Peremees, kel nimeks Vittala, toob ikka väikese kausikese praetud lihatükkidega ning uurib, kas ma sealiha söön. Muidugi söön ja uurin imestusega, et kas tõesti hindud võivad sealiha süüa. Tuleb välja, et sealkandis tohib. Teadsin varem, Goa maakonnas on palju kristlaseid, kes sealiha tarbivad aga et hindud ka lõunas siga söövad, on küll üllatav uudis. Siis põrutab Vittala kaks klaasi lauale ja tõmbab taskust väikese tetrapaki välja küsmusega, kas ma brändit joon. Miks mitte. Pole juba ammu õlutki võtnud, rääkimata muust kraamist. Sööme siis sealiha, mis maitseb ülihea ning kõrvale limpsame brändit juua. Omaette huvitav maitsekooslus :)

Kuigi pakk on pisike, kõigest 180 ml, võtab see peremehel juba laulu lahti. Uurin, et ega tal juhtumisi rohkem seda märjukest pole. Ütleb, et kohe läheme toome poest juurde. Arvasin, et ju on pood kuskil jalgsimatka kaugusel aga ei. Bussile lüüakse hääled sisse ja sõidan koos purjus vanamehega joogi järgi. Uurin, kas politseiga probleeme pole? Ei olevat mingit probleemi. Vittala sõnul on 70% kohalikest pidevalt kaks packs'i hinge all (1 pack pidi olema 60 ml). Alkopoe vastas istubki politsei mootorrattal. Pargime rahulikult tema nina alla ja läheme poodi. 

Vahel pidi küll mõni uus politseinik üritama korda majja lüüa aga see pannakse ka kiirelt paika. Pühade ajal pidi vahel trahvitama, kui vaja mingid trahvinormid täis saada.

Nüüd otsustab Vittala mind ühele vaateplatvormile viia. See pole küll turistide koht, kuna pileteid ei müüda ja külastajateks vaid mõned kohalikud. Selgub, et needki joovad seal. Teen mõned pildid ja juba kutsub Vittala mind auto juurde, kus käib pidu. Autos istuvad neli meest, igati viisakad härrasmehed ja trimpavad brändit. Korraga hõikab üks neist, et me ju saabusime Madikeri ühe bussiga. On tõesti tuttav nägu, kuna bussis oli peale minu ainult mõni reisija. See mees jäi hästi meelde, sest nuputasin just mis rahvusest ta võiks olla. Nahk oli tal tavalisest indialasest heledam ning reisikaaslaseks valge naine. Ainuke valge inimene, keda nende kolme päeva jooksul sealkandis kohtasin. Selgus, et nii mees kui ka juba tema vanemad on sündinud ja kasvanud Keenias. Mees ise on abielus inglannaga. Esivanemad on siiksi Inidast aga see mees ei pea lugu ei hinduismist ega ühestki muust usundist. Teatab uhkelt, et jumalat ei usu. Teab isegi Eestit ja on Euroopas mitu korda reisil käinud. Kohe valatakse mullegi brändit klaasi ning pealevõtuks pakutakse värsket kurki...

Saan meestega pisut jutustada, kui heliseb telefon. Nimelt on Vittala juba eemale jalutanud ja kutsub mind kaasa. Siis tuleb välja tõsiasi. Vittala on anonüümne alkohoolik ja keegi ei tohi teada, et ta patustanud on... Kaasaarvatud need tema sõbrad seal autos. Kõik pidid teadma, et ta on juba viis kuud kaine. Tunnen end kurja juurena, et sattusin just sellisel päeval sinna, kui naine kodust ära ja teisi turiste pole.

Tagasiteel külastame veel golfiväljakut.

Koju tagasi jõudes soovitan Vittalal mitte juua, sest naine saab ju niikuinii aru ja ei taha küll mingit peretüli. Minu soovitust ei kuulda ei võeta. Vittala avastab, et nüüd on õige aeg bussist kogu kraam välja tuua ja inventuuri teha. Seal on hunnikute kaupa ajalehti, mis ta on kõrvale pannud, et hiljem lugeda või välja lõigata. Kui üritan jutu taas põllumajandusele viia, teatab Vittala, et on hoopis vabakutseline ajakirjanik, kes kirjutab sotisaalelu puudutavaid uudiseid kohalikku raadiosse. Wow. Räägime siis maast ja ilmast. Tal palju küsimusi selle kohta, kuidas Eestis asjad käivad.

Vaatan kella ja muretsen naise tuleku pärast. Naisel pidi kauem minema ja enne kella 19 polevat teda oodata. Ühtäkki meenub, et puhtad riided on praktiliselt otsas ning viimane aeg on pesu pesta. Küsin pesukaussi, mille peale Vittala sooviotab naise ära oodata. See aga on liiga hilja, sest selle niiskusega ei kuivaks riided ära. Tuleb välja, et pesumasin on ka olemas aga seda ei oska peremees käima panna. No vaatame üle! Pole midagi keerulist. Laen pesu sisse ja jään lootma, et saan oma riided sealt ühes tükis kätte. Igaks juhuks panen vaid poole pesust masinasse.

Kui tunnikese pärast läheme masinat kaema, on vaikus majas. Vist on korras. Avan luugi, mille vahelt tuleb pahinal vett välja. Siis märkan, et tsentrifuugini polnud programm veel jõudnudki. Üritan siis tsentrifuugi tööle panna aga masin ainult tiksub. Keerasin midagi tuksi ja mõttes ostan juba pererahvale uut masinat. Vittala soovitab pesumasina rahule jätta ja naise ära oodata. Mina ei jäta jonni ja proovin veel erinevaid programme käivitada. Lõpuks saab Vittala naise telefoni teel kätte ning selgub, et tsentrifuug ei töötagi... Hakkame siis koos pesu välja väänama ja õue kuivama riputama. Samal ajal kuulen Vittala käest palju huvitavat kohaliku elu-olu kohta. Tõesti kahju, et märkmeid ei teinud.

Vahepeal käib hoovist läbi sulane, kelle eest Vittala lootusetult üritab klaasi peita aga on lõpuks ikka veendunud, et vana ei saanud aru midagi. Siis tuleb veel mingi tegelane, allkirjastatakse dokumente ja Vittala süveneb kirjatöösse. Äkki on mees krapsti püsti ja teatab, et vaja kohe tema töö juurde sõita. Nimelt on ta vahepeal ühe uudise valmis kirjutanud, mis õhtul raadios eetrisse läheb :)

Nii ongi. Taas bussile hääled sisse. Väljas on juba pimedaks läinud aga sellele vaatamata näeb Vittala teel igasugu tuttavaid, kellega vaja bussiaknast juttu teha. Näiteks sõidame otse ühe poekese letti, käib lühike vestlus poodnikuga ning järgmisel hetkel on mul pihu juba soolaseid küpsiseid täis ning kihutame edasi. Küpsised saime tasuta muidugi. Ja nii veel mitmes kohas vaja juttu teha. Lõpuks jõuame raadiojaama, mis on taas põnev elamus. Mitu tuba täis pulte ja ülekandejaamu. Üks naine näitab mulle pulti, kust saab otse eetrisse lasta suuremate India linnade raadiojaamu. Näe, siit tuleb Delhi, siis Mumbai jne. Vittala annab oma käsitsi põlve otsas valmis kirjutatud uudise toimetusse üle ja läheme taas bussiga sõitma. Õnneks pikalt ei rallita ja saan rahulikult aeda maha istuda. Vahepeal teeb Vittala söögi soojaks, kuna naine on juba mitu korda helistanud ja tunneb muret minu heaolu pärast. Lõpuks jõuab ka naine koju ja tundub, et Vittala ei jäänud vahele. Kes teab. Järgmisel hommikul on igal juhul kõik rahulik ning Vittala taas asjalik ning tõsine. Tänab vaikselt mind selle eest, et temaga eile napsutasin :)