Mysore Dussehra

Dussehra't ehk jumalanna Durga pooja't tähistatakse Mysrores eriti suurejooneliselt võrreldes paljude teiste linnadega Indias. Sel puhul toimub rongkäik ehk Jumbo carnival mööda peatänavat, kus esinevad rahvatantsijad jm tegelased ning veerevad lavad maakonda iseloomustavate väljapanekutega. 

Aasta-aastalt on see karneval järjest suurejoonelisemaks muutunud ning kohalik ajakirjandus lööb taas numbreid kokku osavõtjate arvu ning kulutatud ruupiate kohta. Väidetavalt oli uudistajaid seekord kokku 400 000 ümber, kelle hulgas 1000 välisturisti. Veerevaid lavasid sel korral 42.

Üritus oli tõepoolest muljetavaldav ja kaamera aku suutsin ikka tühjaks pildistada. Täiesti juhuslikult olin hotelli broneerinud just selle tänava äärde, kust rongkäik läbi läks. Lootused rahulikult hotelli trepilt pilte teha kustusid, kui rahavas kogunema hakkas.

Hotelli tubades polnud ju sel ajal kedagi, kes teenindust vajaks ja nii olid lisaks külastajatele ka kõik teenindajad trepi peal pidu nautimas.

Ega need ju paigal püsi. Saan omale just koha leitud, kust hea vaade rongkäigule, kui jälle üks püsimatu tüüp peab mulle selga elama tulema ja pildi ära rikkuma. Täiesti uskumatu, kuidas nad ei suuda paigal püsida. Muidugi on veel hea, kui saab istuda ja kuhugi toetada. Üks tüüp minu ees seadis oma suure tagumiku praktiliselt lillepotti, kus kasvas nii umbes meetriste lehtedega palmilaadne taim. Varred sättis ta omale mõnusalt pehmenduseks selja ja maja ümbritseva rõduääre vahele, ühe puhma võttis kaenla alla ja kukkus siis igavusest lehti mudima. Teda rongkäik ei paistnud üldse huvitavat. Ma lõpuks ei pidanud vastu ja ütlesin, et ära lõhu seda taime. Seepeale vaatas tüüp mind sellise näoga, nagu ma oleks tal söögi eest ära võtnud. Lohistas siis oma tagumiku seal potist välja ja üritas ilma seljatoeta hakkama saada. Näha oli, et see talle üldse ei meeldinud. Niheles ja niheles, vahtis kogu aeg üle õla ja vajus üha enam kössi. Lõpuks ajas üks hotelli töötaja ta üldse selle rõdu äärest minema. Tundsin end korraks isegi hästi, et olin ilusa taime pahareti käest päästnud aga järgmisel hetkel ronisid kolm hotelli töötajat jalgupidi selle rõdu servale ja tampisid pikemad lehed lihtsalt sodiks. Ju need ilutaimed seal hotelli ukse ees on nende jaoks lihtsalt suvaline umbrohi... Siis tundsin end hoopis võõramaalasena, kes kohalikke kombeid ei tunne.

Aga üldiselt oli ikka lahe rongkäik. Palju huvitavaid esinejaid erinevate pillide ja kirevate kostüümidega. 

 Tüüpilised India klassikalise tantsudraama Kathakali roheliseks võõbatud näod.

Liikuvad lavad olid ka omaette vaatamisväärsused. Teemad olid seinast seina, põllundusest kuni kosmoseteaduseni välja. 

Kõigest, mida Karnatakas tehakse. Elab siin ju üle 60 miljoni elaniku, kelle hulgas palju erinevaid etnilisi gruppe. Samas pindalalt on see maakond kõigest 4,25 korda Eestist suurem. Kui meil on umbes 30 inimest ruutkilomeetri kohta, siis siin üle 300!

Rongkäigu lõpus kandis spetsiaalselt selleks välja valitud elevant seljas 750 kg kaaluvat kullast sadulat.

Päris huvitav turvamisviis. Sajad politseinikud köiega ümber elevandi :)