Pushkar ja Delhi

Nepalist lahkuda oli pisut kahju. Nii palju on seal veel avastada aga küll kunagi ikka jõuab. Seekord otsustasin lennutranspordi kasuks ja peale lõunat olin juba Delhis. 

Veetsin Delhis vaid ühe öö ning suundusin hommikuse Shatabdi Expressiga Ajmeri, kust sain kohe Pushkari takso peale. Taksojuht tegi selle tavalise triki, et loomulikult teadis ta hotelli, kuhu ma minna soovisin ning poole tee peal hakkas uurima, ega mul äkki selle majutuse telefoninumbrit ei juhtu olema. Ei olnud. Ega ma isegi teadnud, kus see asub aga õnneks ootas mind tee ääres sõber Kill ning peatselt oligi tuba Rajguru Guesthouse’s olemas. 

Viimati ööbisin seal täpselt 10 aastat tagasi, esimest korda Pushkaris olles. Kõik oli endine peale selle, et ahvid olid hoovi keskelt puu maha murdnud. Umbes nii ma seisin seal aastal 2003.

 Üldse on need ahvid kohalike elanike nuhtluseks. Midagi ei saa ka ette võtta, kuna need loomad on ahvjumala Hanumani sõdurid... 

Pushkaris veereb elu hoopis teist rada pidi ja teise tempoga kui Delhis. Kiiret pole. Aeg lihtsalt seisab. Püha paik asub ümber veel pühama järve, mis tekkis Brahma pillatud lootoseõiest. Pushkar peidab endas üle 400 templi. Seal asub üks vähestest Brahma templitest tervel maakeral, kus üks õige hindu peab elu jooksul ära käima. 

Video

Hommikust õhtuni kostub templitest kellade kõlinat ja laulu ning tänaval kõndides ei märkagi enam, kui kuuled järjekordset hüüet mõnest poekesest: koka-fanta-sprait-minnrallwatter-biskit-tšoklat-toiletpeiper-hašis-opium. See viimane ei ole nali, seda kõike saab osta. Pühas linnas on kanepi tarbimine lubatud. Restoranides saab tellida special lassit ehk hašišiga segatud jogurtijooki kolmes kanguses: normal, medium, strong. Ise igaks juhuks ei proovinud. Ehk siis järgmisel korral...

Süüa saab pühas linnas vaid taimetoitu. Isegi omletti tehakse ilma munata! Loomulikult on alkohol keelatud, kuigi viimati kevadel märkasin ühes hotellis patustamist. Turistidele toodi külmikust õlut! Kuuldavasti on seal ka üks restoran, kus õlut salaja serveeritakse. Tõenäoliselt teekannust ja kohvitassi sisse, mida sai ka Keralas kunagi kogetud. Kus nõudlus, seal pole pakkumist vaja kaugelt otsida ning kohe peale linna piiri asub wineshop. No ei kipu ikka küll sinna jooki sisse smugeldama. Austagem siiski kohalikke reegleid. . 

Rajguru majutust peavad kaks soliidses eas venda oma peredega. Üks neist, ilmselt vanem, teeb hommikuti ringi luuaga mööda väikest sisehoovi, tühejendab prügikastid ja päevatöö ongi tehtud. Vahepeal toob perenaine meile tassikese piimateed ning peremees uurib kuidas öö möödus, kas ikka oli hea uni ning enesetunne hea. Pean ausalt tunnistama, et nii hästi ja rahulikult pole juba ammu maganud. Tõeline nauding.

Ühel päeval viib perepoeg Amit meid mootorrattaga Shiva templisse, mis asub umbes 12 km kaugusel. Sõit sinna on elamus omaette. Vaata videot siit

Templi külastus on tõeliselt spirituaalne kogemus. Kitsast trepist pääsesime imetillukesse koopasse, kuhu mahtusime vaid kükakil sisse ronima. Seal istus preester, kelle elukohaks see tempel on. 

Õnnistuse märgiks saime kollased täpid otsaette. 

Mulle oli see esimene kord otse preestri juures käia, mis mõjuski väga eriliselt ja pean tunnistama, et tekitas teatud muutusi suhtumises ellu ja inimestesse.  

Templi ümbrus oli samuti eriline. Mäed, kitsed, karjused ka kotkad. Kuuldavasti pidi seal palju kobrasid ja skorpione olema. Kahjuks või õnneks me ühtegi ei näinud. Mäe tipust avanes maaliline vaade vanale Pushkarile, mida nautisime karjuste hõigete saatel, kes kitsi õhtuks koju ajasid. 

Õhtul teed juues leppisime Amitiga kokku varahommikuse matka mäe tippu külastama templit ja nautima päikesetõusu üle Pushkari. Tal oli vaja lapsed kell 8 kooli viia ning selleks pidime juba kell 5 hotellist lahkuma. Ärkasin 4.30, käisin külma dušši all ja ootasin Amiti kella 6ni. Selle aja jooksul jõudsin juba viis korda helistada aga tulutult. Ta ei ilmunduki kohale. Ei osanud kuidagi pahandada ka selle toreda inimese peale ja heitsin rahulikult magama. Päeval kohtudes vabandas ta end sellega välja, et laps oli kell 2 öösel üles ärganud ega jäänud enne nelja magama. Nii ta sisse magaski :)

Järgmise õhtu naelaks oli õhtusöök Killi sõbra Mukeshi peres, kus meid üllatati traditsiooniliste roogadega, mis pärinevad hoopis India lõunaosast, mitte Rajasthani maakonnast, kus asusime ja mida algselt eeldasin. Söögist sain, nagu ikka kohalikus peres süües, korraliku üledoosi. Üritasin küll tasa ja targu toitu nautida aga nii kui üks kausike hakkas tühjenema, pandi see uuesti täis, vaatamata minu korduvale viitele oma suurele vatsale.

Mukeshi  pere on džainismiusku, millel mitu erinevat haru. Nende haru ei kummarda jumalat vaid gurusid, kes kannavad valgeid maske, mis peaks kaitsema kõikvõimalike bakterite eest. Natuke kentsakas oli näha nende televiisori peal tavalise Ganesha või muu hindude jumala asemel fotot kolmest mehest valge kirurgimaskiga...

Söögiks tarvitavad nad vaid köögivilja, mis kasvab maa peal. Erandina süüakse sibulat aga seda ka ainult kaheksal kuul aastast. Küüslauk on keelatud ja mingil põhjusel ka kõrvitsalised. Üldse tarbivad nad nii toitu kui vett mõõdukalt, eriti vett. Mõõdukus ei paistnud paraku välja selles söögikoguses, mida nad meile serveerisid :) Kuulsime lugusid gurudest, kes loobuvad kõigist maistest lõbudest, kaasa arvatud söögist-joogist. Sammhaaval loobtakse söögist ja lõpuks isegi vee tarbimisest kuni surmani ehk siis uuestisünnini.

Mukesh oli oma majale teinud paar aastat tagasi juurdeehituse koos kahe rendipinnaga. Ühel neist töötas juba rõivapood aga teine oli uue rentniku ootel. Õrn lootus oli saada leping kohaliku pangaga sularahaautomaadi paigaldamiseks. See tagaks stabiilse sissetuleku ning turvamees oleks samuti 365/24/7 olemas. Minu soovituse peale, võtta sinna seniks mõni poodnik, kuulsin väga huvitavat vastuväidet. Nimelt võib siin rentnik lihtsalt pinna enda isiklikuks kinnisvaraks tunnistada ja mitte renti maksta, rääkimata siis välja kolimisest. Ja seda sinu enda majas! Nii olevat Pushkaris juba juhtunud. Kel jõud, sel õigus. Teise poega pidavat olema hea leping. Huvitav, miks järgmisega ei saa teha? Eks siin käivad asjad omamoodi...

Pushkarist ei tahtnud kohe kuidagi ära sõita aga lohutasin end sellega, et jaanuaris tuleb sinna taas naasta. 

Delhis ühinesime taas Kristina ja Teelega, kes üllatasid põnevate ja suisa uskumatute reisimuljetega Nepali külaelust, kus nad vabatahtlikena ühes talus nädala veetsid. Killi soovitusel käisime ära Delhis asuvas Tiibeti linnaosas.

See on ikka hämmastav, kuidas ühes linnas, kus arvad juba kõike teadvat, avastad jälle midagi uut ja ootamatut. Tiibeti linnaosas elavad põgenikud Tiibetist. Paraku on sinna sisse imbunud India kerjused nagu mustlased Tallinnasse. See on nii erinev kogu muust Delhist nagu näiteks Chinatown Londonis või mõnes teises läänemaailma metropolis. Inimesed ei tülita tänaval ja elavad rahulikult oma elu. Kõikjal võib näha Dalai Lama fotosid ning tänavanurkadelt saab osta sööki, mida me peale väikest arutelu otsustasime siiski mitte proovida. Keerutame palveveskeid ja saadame oma salasoovid universumisse. 

Ehk täituvadki... Huvitav kogemus igatahes.

Tiibeti linnaosa servas, otse püha Yamuna jõe kaldal, asuvad telgid, kus elavad ehitajad, kes hetkel seal töötavad. Nii siis tekivadki slummid Indias. Iga ehituse tarvis palgatakse töötajad, kes end objekti kõrvale sisse seavad. 

Mõne aja pärast võetakse telki oma perekond, siis tekivad sinna kõrvale juba tee- ning paan’i müüjad. Paan on kohalik põsktubakas, mida vaesem ühiskonnakiht tarbib. Paani sülitatakse meeleldi välja vastu seina ja seetõttu on tihtipeale valgeks lubjatud seinad täis punaseid süljepritsmeid. Esimesel reisil Indiasse arvasin, et rikšajuhid sülitavad verd aga selgus, et tegu hoopis paan’iga. Mis slummi puutub, siis tavaliselt kestab ühe suurhoone ehitus aastaid ja selle aja jooksul tekib selle ümber omaette infrastruktuur koos kaupmeeste ja kõikvõimalike teenusepakkujatega, mida elanikud vajavad. Kui ehitis valmis saab, lükatakse slumm buldooseriga kokku...

Indias elades tuleb kasuks lugeda raamatuid, mis kirjeldavad kohalikku elu. See aitab mõista kõike, millest muidu aru ei saa. Nii mõnedki selgusetud otsad saab seeläbi kokku viidud ja ühel hetkel mõistad, miks siin on kõik nii nagu on. Ja see kõik imeb sind endasse ning ei tahagi enam siit välja saada... 

 Varem kaubareisidel käies jätsin pealtnäha mugavamad ja toredamad paigad, kus lihtne asju ajada (nagu Tai ja Bali), alati reisi lõppu. Mõtlesin ka seekord , et ajan Indias asjad korda ja esimesel võimalusel lendan nii öelda rannaparadiisi. Paraku on India kuidagi väga koduseks saanud. Ei kipu siit üldse lahkuma, vaid sukeldun selle maa avarustesse.  Eks aeg näitab, mis edasi saab. Olen õppinud siin palju vähesemaga läbi ajama, mis kohalikus mõistes on veel siiski tohutu raiskamine. Võrdluseks võib tuua selle, et minu 3 päeva eelarve on kohaliku laotöölise kuupalk. Huvitav, kui kaua läheb aega kohaliku eelarvega harjumiseks?

Viimaste päevade suurem uudis Delhi seljakotituristide tänaval Main Bazar’il on Subway avamine. 

Ameerika invasioon. Nüüd jääb vaid oodata millal jõuavd siia McDonalds, Pizza Hut ja KFC, mis Delhi moodsamates linnaosades juba olemas.Huvitav kokkusattumus on see, et esimesed India reisid veetsin just selles samas ruumis, kus Subway avati. Täpselt seal oli Mr.Bishti firma Ansheeta Expo!

Teiseks uudiseks on viisaka baari avamine. See on ikka hoopis teine tase võrreldes teiste urgastega siin ümbruses.

Siin väike videolõik sellest baarist

Kohe on algamas pühad. Jumalanna Durga auks. Siinses mõistes tunduvad need pühad nagu Euroopa eel-jõulud, sest  suurem püha Diwali, mil meeletult kingitusi ostetakse, on alles ees. Igatahes oli kohalikul turul, kus peamiselt Hiina kaupa müüakse, meeletu tunglemine. Seal on alati. Aga mitte nii. 

 Üks mees läks koguni oinaga turule:)

Mida lähemale pühadele, seda tihedamaks läks liiklus ja koguni nii hulluks, et isegi osad jalgrattarikšajuhid keeldusid Sadar Bazarile sõitmast. Teisel päeval turule minnes viskas rikšajuht meid poolel teel maha ja läksime jalgsi edasi. Tal peaks ju aega küll olema aga ju siis lootis mõne parema otsa peale. 

Igal juhul saime koos laopoisi Vikramiga turul asjad aetud ning tegime sealt ühe pika tunniajase rattasõidu koos hunniku ehete ja hennapastaga otse lattu. Mina istusin henna otsas ja Vikram kõõlus rikša tagumises otsas. Hea meelega oleks seal ise istunud, kuna ruumi tundus rohkem. Viiimased mõnisada meetrit käisin siiski jala. Nimelt kukkus terve suur pakk ehteid rikša pealt tänavale ja oleks napilt auto ratta alla jäänud. Otsustasin koormat edaspidi kõrvalt turvata.