Veel Pokharast

Uus päev. Mida täna ette võtta? Võimalusi on palju aga aega napib, sest lühimad matkarajad vajavad läbimiseks vähemalt kahte päeva koos ööbimisega. Paraku on vaja Kathmandusse naasta, kuna pühapäeval juba tagasilend Delhisse ning mõned lahtised otsad vajavad veel pealinnas korraldamist.

Mõne kilomeetri kaugusel asub üks teine järv, mille vesi pidi palju puhtam olema kui Pokhara järves ning üldse olevat seal rahulikum. Verrrrrrrrrrrrrrry bjuuuuutiful, ütles meie hotelli peremees laia naeratusega. Üldse naeratab ta kogu aeg ja tervitab meid vahel Namaste’ga viis korda kümne minuti jooksul. Nii tore on taas jälle Namaste öelda, väidab ta. Nagu kohtuks taas ja taas... Väga positiivne suhtumine.

Järve äärde on mõte minna kohaliku bussiga, et poleks lihtsalt tavaline taksosõit ühest kohast teise. Selleks, et jõuda kohalikku bussijaama, peame ikka takso võtma, kuna paar kilomeetrit selle kuumusega tundub liiast. Taksojuht pakub muidugi kohe, et viin teid 700 ruupia eest kohale. Kui see eurodesse arvestada, siis 5 € kolme peale maksta pole ju palju ja nii sõidamegi autoga otse järve äärde. Lubame endile, et tagasi läheme küll kohaliku bussiga. Taksojuht pakub igaks juhuks oma telefoninumbrit juhuks, kui peaksime tagasisõiduks teda veel vajama. Ma vastu ei vaidle ja lasen numbri ära salvestada. 

Järv on tõesti puhtam ja sel päeval just eriti ilus vaade. Tavaliselt on selleks ajaks Himaalaja juba valge vati sisse mattunud aga seekord veab, Annapurna III mäetipp (7555 m) veel paistab ning saan mõned kaunid vaated jäädvustada. 

Ega seal muud teha pole, kui rentida paat või kala püüda. Üks mees sai juba kala kätte. Huvitav, mis kala see on?

Õnge meil pole ja mis selle kalaga pärast ikka peale hakkaks. Ülatuseks on päris mitmed paadimehed hoopis naised! Tugevad naised siin. 

Teeme väikese matka järveäärse mäe otsas ja puhkame puude varjus jalga. Päike on üllatavalt kuum siin. Hiljem kuulen Kathmandus, kus sajab parasjagu vihma, et Pokharas on tavaliselt jahedam. Võibolla tõesti aga mitte seekord. Sellist kuumust ei osanud küll ette kujutada. Jätsin isegi kaitsva kreemi Indiasse ja sain ühe päevaga korraliku rekkamehe päevituse.

Tagsitee sujub üle ootuste lihtsalt. Lihtsalt jalutame järve äärest tänavale, kus juhuslikult ongi busside peatumiskoht ja kõige esimese bussi ukselt viipab konduktor meid sisse astuma ning see osutubki Pokhara bussiks. Piletimüük on siin küll väga kahtlane. Pidevalt võetakse tee äärest inimesi peale, lastakse neil mõnda aega istuda ja siis alles kasseeritakse raha aga pileteid ei näinud küll kordagi. Kes seda kontrollib, kas kõik raha jõuab lõpuks firma kassasse või paneb konduktor midagi oma taskusse ka? Äkki on nad tõesti nii ausad? Igatahes oli huvitav külabussiga sõita.

 Saame bussist maha ja jõuame just arutada, et läheks seekord paar kilomeetrit jalgsi hotelli, kui juba kutsutakse teise bussi peale, mis viib just sinna kuhu vaja. See buss osutub täielikuks noortebussiks! Muss on põhja keeratud ja mängib ilmselt kohalik superhitt, sest lühikese sõidu jooksul kuuleme seda kolm korda. Bussijuht kihutab ikka mõnuga ja on tegemist, et end isegi käsipuust kinni hoides püsti hoida.

http://www.youtube.com/watch?v=yFoXGx1mmyg&feature=c4-overview&list=UUe-qy-yVszdOs7sQvs7dw0g

See sõit on elamus omaette...

Viimase Pokhara õhtu puhul otsustame külastada mõnd kohta, kus mängib mõni kohalik rockbänd ja saab õlut maitsta. Õhtu möödub suht meeleolukalt aga ega pikalt saa lõbutseda, sest äratus juba kell kuus.

Hommikul taas bussijaamas ja kaunid mäed paistavd seal eriti laias plaanis ning kutsuvad siia tagasi neid tippe vallutama.

Elame-näeme. Namaste, Pokhara!