Olen Pokharas. Nagu arvata võis, lisandus sõiduajale mõni tunnike. Lubatud 6 tunni asemel võttis sõit aega 10 tundi. Teekond nägi välja umbes selline. Mäed, riisipõllud ja siis veel mäed ja riisipõllud.
Banaanid oli huvitava kujuga, selliseid pole enne näinud.
Paistab, et selle banaanipuu otsast tuleb päris hea saak.
Järgmisel päeval võtsime sihiks külastada lähedal mäe otsas asuvat pagoodi Worl Peace Pagoda. Uurisime veel igaks juhuks hotellist, et kuidas oleks seal parem tagasi tulla, kui soovime veel koopaid vaatama minna, mis asuvad teisel pool linna. Selle peale muigas administraator ja mainis, et te olete väga väsinud, kui mäe otsast alla jõuate. No vaatame, kes jõuab, kes mitte.
Meie hotelli juurest paistab see pagood väikese täpina seal keskel.
Sel päeval oli autojuhtide streik ja mitte üks masin ei liikunud peale paari üksiku mootorrata. Seega polnud lootust taksot saada, kui peaks teel väsima. Nimelt streigivad nad siin kütusehinna tõusu vastu.
Teekond igal juhul oli väga kaunite vaadetega. Alustades juba selles, et hotelli hoovist paistavad varahommikul lumised mäetipud. Hiljem mattuvad need pilvedesse ja parima vaate nautimiseks tuleb ärgata hiljemalt kell 7.
Mäkketõus osutus oodatust raskemaks. Ei osanud oodata, et siin nii kuum võib olla. Indias oli meile varem räägitud, et Pokharas on kindlasti jahedam kui Delhis ja isegi Kathmandus öeldi, et seal mägedes on palju külmem. Temperatuur oli vähemalt 35 kraadi kui mitte rohkem. Tegime peatuse iga puu all, mis varju pakkus ning leidsime ühe allika, kus sai külma veega end pisut värskendada. Siis kui toss oli juba päris väljas, sammusid meile teel vastu kohalikud naised, haokubud seljas!
Ei ole ikka sellist vormi kui neil kohalikel siin....
Teel möödusid meis veel paar hiinlast, kes olid saanud saatjateks kohalikud koolipoisid. Tegime koos väikese puhkepausi ühe puu all aga järgi neile enam ei jõudnud. Üks poistest üritas meid küll kiiremini liikuma sundida aga lõpuks loobus ja jooksis mäest üles teistele järgi. Lihtsalt jooksis.
Algul arvasime, et need poisid küll koolis ei käi ja teenivad raha turistide juhatamisega. Hiinlastele näiteks väitsid nad, et mäe tipus on palju tiigreid ja omapäi pole sinna turvaline minna. Selgus, et neil streigi tõttu koolist vaba päev. Inglise keelt rääkisid nad küll päris korralikult ja üldse olid väga asjalikud. Teist asjalikku tüdrukut kohtasime hommikul kohvikus tellimust vastu võtmas. Astus meie laua juurde ja teatas eneskindlal toonil: I'll be back in a minute, okay. Tellimust kirjutas kohati ilma arvele vaatamata ja üldse tundus päris kirgas kriit olevat. Saime just arutama hakata, et see tüdruk küll koolis ei käia, kuna kell palju, kui juba oli tal koolivorm seljas. Nii siis käivad asjad siin. Hommikul aitad ikka vanematel äri avada ja siis alles tarkust taga nõudma.
Aga siis edasi mäkke. Üks kentsakas pilt oli see, kui kaks meest võtsid kitse mootorratta peale ja sellega mäest all sõitsid. See oli ka üks paarist transpordivahendist, mida sel päeval sõitmas nägime.
Pagood ise nägi välja selline:
Tagasitee läks oluliselt kiiremini ja jõudsime veel ära käia ühte juga vaatamas, mil nimeks Devi's Fall.
Õhtuks oli ikka rihm täiesti maas ja selgus, et mul on palavik. Mäel arvasin, et olen näo päikesega ära põletanud ja seetõttu õhetan. See lohutas, et vorm ikka nii vilets ka pole kui alguses tundus. Kes see ikka kuumas aru saab, kas on palavik või lihtsalt päike kõrvetab. Esialgu pidasin seda päikesepisteks aga kui muud lisad juurde tulid, oli selge, et tegemist on toidumürgitusega, mida siin ikka ette tuleb.
Öö oli päris ebameeldiv aga hommikuks enesetunna juba palju parem ning olin valmis taas välja minema.
Hotelli peremees tegeles varahommikul muru niitmise või siis lõikamisega. Tegelikult ikka lõikamisega, sest muruniitja asemel kasutas ta suurt pussnuga. Soovitasin tal muruniitja hankida aga see pidi väga kallis olema. Lisaks on tal murulapp nii väike, et seda võib ka noaga nüsida.Tulemus jääb küll künklik aga mis teha.
Käisime vaatamas kahte koobast ja ühte jõge. Esimene koobas oli nimega nahkhiirekoobas aga mina isiklikult ei näinud ühtegi (teised olid küll paari näinud). Meile anti kätte lambid aga soovitati võtta giid, kuna koopas on ohtlik omapäi ronida. Huvitav, kas ta oleks meil järgi käinud ja öelnud, et olge ettevaatlikud? Koobas oli tõesti pime ja märg ning paar korda kippus jalg libastuma aga saime ise hakkama küll.
Teises koopas lampi ei antud ja öeldi, et omapäi saame liikuda ainult 125 m aga umbes 400-500 m kaugusel on nahkhiired ning sinna saab ainult koos giidiga. Vastasin, et käisime juba nahhiirekoopas, mille peale küsiti: kas nahkhiiri nägite :) Ju siis ei pidanudki sel neid nahkhiiri väga olema...
Lisan siia paar fotot kohalikest reklaamidest. Huvitav, mida arvavad sellest nende kaubamärkide omanikud?
Siin valik vaadetest varahommikuses
Pokharas ringi jalutades
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar