Bengaluru (Bangalore)

Kumba valida, kas 30 tundi rongiga või 2,5 lennukiga? Valin lennuki.

Bengaluru (Bangalore) – India IT-pealinn. Näeb välja küll pisut viisakam kui seni külastatud paigad Indias aga pimedust on siingi. Pimedust, mida Aravind Adiga kirjeldab oma raamatus „Valge tiiger“. Minu majutuskoht kaheks järgmiseks ööks on suht „pime“. Ega ma väga hoolikalt valinudki, otsustasin soodsa hinna ja mõne positiivse kommentaari järgi veebis. Oleks pidanud kohe märkama, et kommijad olid kohalikud ja neile see koht võis tõesti sobida. Ega ma tegelikult virisegi :)

Tuppa jõudes arvasin, et keegi peseb survepesuriga vannituba – nii kõva mühin kostus sealt. Toapoiss kehitas õlgu aga otsustas ikka vaatama minna. Väljudes olid tal viigipüksid põlvist saati läbimärjad. Nimelt oli üks veetoru purunenud ja pritsis täiega. Minu soovi peale, saada uus tuba ilma survepesuta, vastas ta: „master is coming in 10 minits“. Õnneks oli toapoiste „master“ koridoris ja viitas teisele avatud uksele seal korrusel. Vinnasin koti selga ja marssisin uude tuppa aga sealt saatis voodilinu vahetav poiss mind kohe välja tagasi, väites, et see ei ole küll minu tuba. Nägin oma silmaga, kuidas nii padjapüürid kui lina ära vahetati. Sain peaaegu puhta, 3 suure augu ja ühe pealtnäha poriplekiga voodilina! Nüüd tegi master koristajale selgeks, et see on ikka minu uus tuba. Poiss ei vaielnud enam vastu ja pani televiisori kõvemaks. Ainuke võimalus selle sulgemiseks oli juhe seinast välja tõmmata, sest puldi patareid olid lömmis ja tõenäoliselt ammu tühjad.

Kontrastid siin linnas, nagu tegelikult terves Indias, on ikka väga suured. Suured kaubanduskeskused nimekate bränidega vahelduvad nii nimetatud tavaliste linnaosadega.

Siia tuleb metroo.

Teel bussijaama, broneerimaks piletit Mysoresse, otsustan keha kinnitada. Minu uus telefon on ikka kuldaväärt riistapuu siin. Kes oleks osanud arvata, et India on nokia gps-kaartidel ja lähima restorani leidmiseks piisab vaid paarist klikist. Maja peal, mille juurde gps mind juhatas, on vähemalt kolme söögokoha nimed. 

Küsin nurga peal suitsetavate koolipoiste käest, kus asub Punjabi restoran. Nad viitavad maja esikülje poole. Näen ise ka, et seal on üks avatud söögikoht aga ei paista väga kutsuv välja ning Punjabi restorani silt viitab hoopis kolmandale korrusele. Esimese korruse restoranist teed pärides juhatatakse mind hoopis laua juurde. Küsimuse peale, kus asub Punjabi söögikoht, kehitatakse vaid õlgu. Teadagi konkurents. Õnneks näitab üks lahke onkel mulle trepiotsa kätte kust üles saab. Teiselt korruselt leian Kerala restorani, mis sobib ka ja otsustan hoopis sinna jääda. 

Näen, et ühes lauas ajab mees peoga riisi näost sisse ja kõrval hunnik ahvatlevaid karrisid. Selge see, et tegemist on thaliga ehk siis valikuga erinevatest karridest ja kastmetest koos riisiga. Tellin samuti thali aga ei tea, kas hääldan valesti või pole see sõna neile siin maakonnas tuttav, igatahes üritatakse mulle järjekindlalt birianit pakkuda. Biriani on midgi risotto taolist. Menüüd seal paraku pole ja viitan siis äbritele, mis riiulis seisvad ja ütlen, et tahan neid kõiki proovida koos riisiga. Asi selge. Banaanileht lauale ja ise otsustan mitu kulbitäit mulle igast ämbrist ette valatakse. Ei suuda ahvatlusele vastu panna ja võtan vastu praetud kala. 

Hiljem veel kanakoiva ka. Need olid ülimaitsvad. Väga armas söögikoht. Seal oli vähemalt viis meest, kes selle eest hoolitsesid, et mul millestki puudust poleks ja aegajalt mingi uue kastmega üllatasid.

Bussijaama leian samuti gps abil lihtsalt üles. Seal aga algab segadus. Terminale on vähemalt kolm ja minu küsimustele, kus saan piletit broneerida, viibatakse ebamäärases suunas ja kes teab, kas must üldse aru saadi. Lõpuks leian ikka piletikassad üles ja seisan järjekorda. Igaks juhuks uurin veel kõrvalseisvate poiste käest, kas saan ikka sealt järgmiseks päevaks pileti ostaa. Nad aitavd mul lahkelt broneerimisankeedi täita, mis on ainult kohalikus keeles. Meenub briti bürokraatia parodeerimine filmist „Pöidlaküüdiga Galaktikasse“. Kui jõuan kassa juurde, leian seal ka inglisekeesed ankeedid aga siis hakkab seal istuv mees suure häälega naerma ja teatab, et Mysoresse pole vaja piletit broneerida, vaid pean minema peatusesse nr 17, sealt sõitma mingi bussiga teise kohta, kust õige bussi peale saan. Keeruline. Igaks juhuks käin kõik terminalid läbi aga ühtegi Mysore kirjaga bussi ei näe. Kioskist, millel on kiri Tourist information, saadetakse mind tagasi broneerimistuppa. Otsustan, et lähen kusagile googeldama ja kui muidu piletit ei saa, ostan lihtsalt mõnest turismibüroost pisut kallima.

Veebist leiangi Karnataka maakonna turismiarenduse ameti kodulehe, kust saab pileti lihtsalt krediitkaardiga makstes ära osta. India üllatab taas.

Peale pikka jalgsimatka linnas jõuan täiesti juhuslikult Hard Rock Cafe ette. Ega siis selle palavusega külmast õllest ära ütle. Jään pisut kauemaks... Esineb kohalik rockband, mis on tõeliselt heal tasemel. Selgub, et olen just õigel päeval sinna sattunud, kuna kontsertid on igal neljapäeval. Rockbänd koos külma õllega, see mulle meeldib!
Õhtu lõpuks teevad teenindajad väikese etteaste baariletil :)