Incheon-Andong-Busan-Gwangju

Vahel viivad juhused meid kokku huvitavate inimestega. Täiesti ettearvamatult. Nii juhtus minuga peale Seoulis viibimist. Trükiviga Lonely Planetis muutis minu reisi hoopis teises suunas kui olin planeerinud. 

Koreas on kaks sarnase nimega linna: Inchon ja Incheon. Üks neist on tuntud Korea  keraamikakeskusena, kuhu ma tegelikult soovisin minna. Broneerisin öömaja Incheoni kaheks ööks kuigi tegelikult oleks pidanud minema Itcheoni. Hea uudis oli see, et sinna sai sõita metrooga otse Seouli kesklinnast. Öömaja oli broneeritud kohta, mille nimeks guesthouse ehk külalistemaja. Eeldasin, et tegu tavalise hosteli-tüüpi majutusega, kus võib teisi seljakotituriste kohata. Fotod veebis viitasid sellele. Sain suht kohe peale broneerimist meili, et oleks vaja oma saabumise aeg täpsustada ja siis tullakse mulle raudteejaama rongi vastu. Olen neid meile päris palju saanud ja võtnud kui viisakuseavaldust. Mõnest majutuskohast tulevad meilid automaatselt arvutiprogrammist ja lasen neist lihtsalt kiirelt pilgu üle. Nii ka seekord. Vaatsin ise googlemapist, kus see koht asub ja arvasin, et saan ise kohale minna. Jõudsin Incheoni Geomam peatusesse umbes kella 11 paiku ja helistasin igaks juhuks Gary’le, kelle nimi oli majutust tutvustava meili all. Gary ehmus, et miks ma nii vara kohale jõudsin, kuna ta ju kirjutas mulle sisseregistreerimisest, mis on alles 15:00. Ta olevat umbes nelja tunni kaugusel Incheonist ja majutuses pole mitte kedagi, kes mind sisse saaks lasta. Veider... Gary lubas mulle mõne aja pärast tagasi helistada ja öelda, kas keegi saab mind siiski tuppa lasta. Selle aja jooksul leidsin raudteejaamast hubase kohviku, kus oma pagas nurka laduda ja einestada. Olin valmis seal kasvõi neli tundi ootama, kuna internet oli kiire ja arvutis tegemist küllaga. Varsti helistas Gary ja teatas, et tuppa endiselt ei saa aga üks tema sõber tuleb mind sinna vaatama. Päris huvitav... Vastasin, et saan üksi ka hakkama ja sõpru pole vaja. Vaatamata sellele ilmus sinna kohvikusse üks vanahärra, kes rääkis ladusat inglise keelt. Hämmastav. Mees tutvustas end nimega Danny. Väga sõbralik mees. Mul hakkasid hoiatusalarmid kohe tööle. Miks peaksin usaldama ühte sõbralikku inimest, kes mulle raudteejaama kohvikus lauda istub? Danny rääkis, et on käinud kunagi Eestis, elanud mõned aastad Moskvas ja enamuse elust USA’s. Tema teadmised erinevatest riikidest olid tõepoolest paikapidavad ja kahtluseloor hakkas hajuma. Lisaks rääkis ta lugugusid, kuidas 80-ndatel sai miljoneid lumesaapaid Rootsi müüdud, mis tegelikult sealt edasi hoopis Venemaale saadeti. Neid lugusid oli veelgi. Ikkagi jäi arusaamatuks, miks tal on huvi minuga suhelda. Tasapisi hakkas tulema infokilde, mis kahtlust petturlusest veelgi vähendasid. Danny ei kulutanud väga pikalt minu aega aga samas pakkus välja, et võiksime koos õhtustada. Väike kahtlus ikka jäi. Miks on ühel Korea vanamehel, kes erinevates riikides elanud ja suurte äridega tegelenud, minuga koos õhtust süüa? Hetkel oli ta just minemas lõunasöögile kohaliku Hiltoni hotelli juhatajaga. See tundus hetkel küll kahtlasena aga hiljem mõistsin, et see mees ongi olnud varem ärimaailmas suur tegija. Tema hilisemad loengud kaalusid mõneti üle selle, mis ma TTÜ’s õppisin. Uskumatu, kuidas pensionieas mees suudab siiani innovatiivselt mõelda ja näha asju asju „out of the box“. Ta lihtsalt võttis lennult kõike mida ümberringi nägi ja rääkis, kuidas üks või teine asi võiks paremini müüa või mida peaks teisiti tegema. 

Sain lõpuks neli tundi kohvikus veedetud ja majutuse omanik Gary tuli kohale, et mind külalistemajja juhatada. Sain aru, miks sinna polnud võimalik varem minna. Seal polnud peale minu ühtegi ööbijat ja üldse oli tegu tavalise korteriga 4-korruselises korterelamus. Seda poleks ka kõige parema tahtmise juures ise üles leidnud, kuna ühtegi viidet sellele polnud. Korter oli üks tavaline poissmehekorter, mis pisut segamini. Tuba, kuhu mind juhatati, oli küll korras. Seal polnud peale voodite mitte midagi. Samas elutuba ja köök olid küll koristamist väärt. See selleks.

Jutu käigus selgub, et olen valesse kohta sõitnud... Holy cow... Midagi muud ei oska selle peale öelda. Ma olen lihtsalt vales kohas kus pole mitte midagi teha. Õnneks on seal lähedal üks keraamikamuuseum, kus saab ise  miskit meisterdada. Avaldan soovi seda kohta järgmisel päeval külastada. Ei osanud aimata, et Gary mind sinna autoga tasuta kohale viib ja Danny ka veel kaasa võtab. Minu eelarvamus korealaste ebaviisakuse kohta saab vastulöögi. 

Majutuses pole peale minu ühtegi külastajat. Natuke veider tunne. Oleks nagu lihtsalt mingi võõra inimese korterisse ööbima läinud. Gary, kelle päris nimi on vist hoopis Kim, uurib millega ma tegelen. Seletasin siis põgusalt ja küsin vastu, et kas ta peale selle majutusteenuse veel midagi teeb. Ei tee. Enne olevat töökoht olnud finantsalal aga mis täpsemalt, jääb arusaamatuks. Igal juhul polnud tegu analüüsi ega raamatupidamisega. Tundub, et ta ei taha ka sellest pikemalt rääkida, kuna viib jutu kiirelt teisele teemale. Teda huvitab ikka rohkem see millega mina tegelen. Peale pikemat vestlust tuleb ta välja ootamatu pakkumisega, et kas ma ei tahaks seda tööd talle pakkuda. Siis saaksin ise kodus olla ja ei peaks mööda Aasiat ringi sõitma! Naljatilk. Reisimine ongi see mille pärast ma sellega tegelen. Minu küsimuse peale, et kas tal on plaanis tulevikus veel midagi muud tegema hakata, tuleb ta välja taas ootamatu avaldusega. Tal on plaanis teha pood, kus müüakse erinevate Euroopa riikide käsitööd. See on nüüd küll üllatus. Tundub nagu ta oleks kogu minu jutu salvestanud aga vahetas ära sõnad Euroopa ja Aasia. See mees ei saa päris normaalne olla. Tundub suht võimatu, et tal see idee varem oli. Uurib, et kas me ei võiks koostööd teha. Mina saadaks talle Eesti käsitöötooteid ja tema mulle Korea omi. Miks mitte aga kulla mees, on sul aimu, mis maksab Eesti käsitöö? Polevat probleemi. Koreas on kasvav keskklass, kes soovibki osta eksklusiivsemaid ja kallimaid tooteid. Luban, et võin talle pilte ja hinnakirju saata kui tal ikka tõsine huvi on. Näitan ka ühte veebsaiti aga näha on, et need puulusikad ja kirjud vööd tema huvi ei ärata. Ilmselt on tal Euroopa käsitööst oma arusaam. Las siis unistab edasi. 

Tunnen huvi Korea köögi vastu ja uurin, et kas ta ise ka süüa teeb. Ta vist järeldab, et mul on kõht tühi ja pakub välja, et võibki süüa teha. Mis mul selle vastu saab olla. Söögiks on kiirnuudlid... See pole küll päris see mida ma söögitegemise all silmas pidasin. Mis seal ikka. Luristame kahekesi oma kausitäied sisse. Märkan köögilaua servas tervet hunnikut India maitseaineid ja snäkke. Ja Oreo küpsiseid. Selgub, et üks indialane peatuvat seal aegajalt. Indialane olevat imelik tüüp, kes sööb ainult india toitu. Mulle pole see üllatus. Gary vangutab pead kui kuuleb, et mulle ka India köök maitseb. Talle ei meeldi isegi selle söögi lõhn ja näen teda kergelt ärritumas kui ta sellest indialase söögitegemisest räägib. Terve korter olevat haisu täis...

Tänan söögi eest ja vabandan, et pean nüüd mõned kirjad arvutist saatma. Gary hakkab hambaid pesema. Tal on veider komme seda teha keset elutuba. Komme seetõttu, kuna ta teeb seda järgmisel päeval uuesti. Lihtsalt seisab minu kõrval ja harjab hambaid. Suht veider tunne on taas. Samas paistab, et tema jaoks on see normaalne tegevus ja minust ta välja ei tee. Äkki peaks talle mainima, et nii pole viisakas aga jätan selle enda teada. Võibolla on see nii ainult minu arvates.  

Gary näitab mulle rohelist pudelit ja küsib kas ma tean mis see on. Ei tea. Olen neid kaupluste külmikutes igal pool näinud ja ka tänavatel ning rongides on reklaame kuhjaga. Selgub, et tegemist on alkoholiga ja täpsemalt traditsioonilise Korea napsuga, mil nimeks sodju (häälda: sodžu). Ahhaaa. Kõlab sarnaselt Jaapani rahvusjoogi shotshuga. Kujutan ette, et ma pole ainus eurooplane, kellele need sõnad tunduvad mõlemas keeles ühesugused. Maitse samuti. Gary on ilmselgelt ärritunud. Sodju on Korea jook ja jaapanlased joovad saket. Tean küll saket aga samas ka shotshut, mis on kangem kui sake ja teise maitsega. Gary pole sellega sugugi nõus. Ei ole seal Jaapanis mingit shotshut! Ilmselt on tegu imporditud Korea joogiga mida seal müüakse. Proovin veel vaikselt seletada, et seda ikka toodetakse Jaapanis ja mitmel piirkonnal on oma tuntud shotshu ning mõnel isegi nii kuulus sort, et kõik kohalikud turistid ostavad seda koju kaasa. Gary ei kavatsegi minuga nõustuda ja jätan asja sinnapaika. Gary uurib, kas  ma alkoholi joon. Ikka. Peamiselt õlut. Temale meeldib sodju. Meeldib kohe nii palju, et joob iga päev ühe väikese pudeli ära. Muidu olevat üksi igav kodus olla. Õlu ei pidavat just lemmikute hulka kuuluma. Mainib kohe kiirelt lisaks, et ta pole joodik. Lihtsalt võtab ühe pudelikese iga päev. Noogutan kaasa. 

Käes on aeg õhtusöögile minna, mille Danny mulle välja pakkus. Sööme Korea restoranis. Olen varem palju näinud suuri salatikausse rohke rohelise salatiga seal laudadel aga pole kunagi märganud kuidas neid süüakse. Selgub, et võetakse üks või isegi mitu lehte peo peale, pannakse sisse lusikatäis riisi ja siis kõikvõimalikke lisandeid, mida Korea restoranides hulgaliselt iga toidu juurde tuuakse ning volditakse see pallikeseks ja torgatakse suhu. Päris huvitav. Nii saab ju ka Eesti toiduga teha. Peab proovima. Söögi kõrvale tellime väikese pudeli sodjut. Nagu näha on neid suisa igal laual. Sodju maitseb nagu viin või pigem metsakohin, mis veega pooleks tehtud. Pole just naps mida maitse pärast juua aga samas on tõesti roogi, mis sellega sobivad. Kuna Danny on oma pika elu jooksul palju reisinud, viin jutu meelega sellele teemale, et sodju maitseb nagu jaapanlaste shotshu. Danny on nõus. Gary hakkab taas vaidlema aga Danny paneb asja kiirelt paika. Loomulikult on Jaapanis selline jook. Pakun välja, et kuna tegu naabritega, siis on kultuuridel palju sarnasusi ja võimalik, et jaapanlased on selle joogi lihtsalt üle võtnud kunagi. Sellega on lõpuks Gary nõus kuigi nägu on hapuvõitu. Peamine, et see on ikka Korea jook. Uurin tasamisi, et kuidas neil omavahel üldse läbisaamine jaapanlastega. Olevat nii ja naa. Noorem generatsioon pidi ok olema aga  vanadel ikka okas sees. Jaapanlased okupeerisid Korea 400 aastat tagasi. Oi kui paljude rahvuste vastu eestlastel peaks okas sees olema. Gary väidab, et tema kuulub küll noorema generatsiooni hulka, kellel pole mingeid probleeme neis asjus aga kui mainin hiljutist juhumit, kus Jaapani peaminister külastas ühte püha mälestusmärki ning teenis sellega ära üldsuse pahameele, ärritus Gary silmnähtavalt. Jaapani peaminister ei tohiks külastada Korea mälestusmärke! See on solvang! No vot, ma ei tea mis seal taga on. Dannyt, kes on enamuse elust mujal elanud, see teema ei kõiguta. Ta räägib hoopis põnevaid lugusid sellest kuidas ta Venemaal äri ajas. Restoranis läheb pärism lärmakaks. Sodju hakkab mõjuma ja naaberlaudades muutub jutt ühe valjemaks. Dannyle see ei meeldi. Ütleb, et korealastel pole viisakaid kombeid. Talle meeldib süüa kohas kus istutakse vaikselt. Gary valab mulle sodjut pitsi mille peale Danny temalt pudeli käest võtab ja näitab kuidas tuleb valada. Näed. Nii valatakse Euroopas veini klaasi. Pudel asetatakse sildiga inimese poole. Peaksid seda ka oma külalistele tegema, noomib vanahärra Garyt. Supp on liiga soolane ja Danny nõuab, et sinna tofut juurde pandaks. Kelner teatab, et sinna pole rohkem ette nähtud. Eks oleks jah nagu sama kui läheks nõuaks omale supi sisse rohkem frikadelle. Tooge siis uus supp, kamandab Danny. Ma ju maksan selle eest. Üldse neil siin pole aimu kuidas asjad käivad, pahandab vanahärra.

Danny räägib kuidas ta Eesti peaministriga käis söömas mingis restoranis, mis enne oli vangla. Ei tea küll sellist. Äkki ta ajab midagi sassi? Ei aja. On täiesti veendunud, et see oli Tallinnas. Luban asja uurida. Lisaks meenutab ta heldinult üht naist, kes töötas välisministeeriumis ja kelle nimi on Maara. Pakun välja, et see võiks olla äkki Mare, sest ma pole kunagi sellist nime kuulnud ja see ei kõla üldse eestipäraselt. Maara. Täiesti kindlalt Maara. Maaral olevat olnud kena suvila järve ääres. Danny palub mul võimaluse korral uurida Maara kohta. Äkki saan isegi telefoninumbri. Luban teha kõik mis minu võimuses.

Restorani arve maksab Gary ja minu käest ei taheta midagi. Hakkab peale. Nagu Jaapanis. Piinlik juba. Danny tuleb Gary juurde tunnikeseks istuma ja räägib veel lugusid. Seda meest on huvitav kuulata. Garyt ei paista need lood väga huvitavat. Ma ei viitsi ka Garyt lõbustada ja peale Danny lahkumist teatan, et läen nüüd oma tuppa ja heidan pikali ning kuulan muusikat. Gary jääb pika pilguga mind vaata. Siis märkasin, et lauale on ilmnud suur paariliitrine õllepudel. Ilmselt oli see mulle mõeldud, kuna ta ise väga õllest ei hoolivat. Tahtis vist koos jooma hakata. Head ööd.

Järgmisel päeval läheme koos keraamikamuuseumi. See on tasuta. Muuseum pole kuigi suur aga väljapanek on huvitav. Lisaks ajaloolistele leidudele on seal hulgaliselt tänapäevast keraamikat. 

 Danny soovitab mul pilte teha ja ideid kasutada. Võik lasta Hiinas neid järgi teha, pakub tema välja ja räägib kuidas seal messidele käiakse salakaameratega teiste disaine varastamas. 

Muuseumis on võimalik ise ka tasse ja taldrikuid meisterdada ja ma ei jäta juhust kasutamata. Gary lubab mu kausi hiljem postiga järgi saata. 

Pärast keraamikat pakub Danny välja, et võiks golfiklubist läbi astuda. See on kohe üle tee. Danny on seal juba tuttav nägu, sest kõik teenindajad kummardavad ette ja taha. Sööme lõunat kauni vaatega restorani terrassil.

Taas ei lasta mul oma arvet maksta. Tasuta lõunaid ei pidavat ju olema. Lohutan end sellega, et saan vähemalt nii palju Danny heaks teha, et talle Maara kohta infot hankida.

Täna on külalisi oodata! Jesss. Ma ei pea seal üksi olema või siis selle veidra tüübiga koos istuma. Kaks noormeest Hollandist. Selgub, et nad õpivad Fukuokas jaapani keelt. Meil on millest rääkida. Olin Fukuokas koguni neljal korral Jaapani reisi ajal.  Nemad pole rohkem ringi sõitnudki ja saan neile soovitusi jagada. 

Garyst on mulle selles mõttes palju abi, et aitab mul edasist reisiplaani koostada ja annab nõu kuhu peaks kindlasti minema ja kuhu pole mõtet üldse minna. Danny kuuleb, et lähen paari päeva pärast Busani. Busani soovitasid mulle ka ühed ameeriklased, kuna seal põnev ööelu. Eks näis. Danny tahab kaasa tulla! Wow! Ei noh, mis ma ikka oskan kosta. Küsib, kas see on ikka sobiv mulle ja ta ei taha koormaks olla. Vastan, et pole sugugi koormaks. Natuke tüütu ehk on, kuna pean kellegi teisega arvestama ja see ei meeldi mulle. Olen harjunud üksi liikuma ja nii on kõige parem.  Küsimusi tekib veelgi.  Näiteks see, et Danny tahab kindlasti mingis tärnidega hotellis ööbida aga mina hoopis külalistemajas.  Lisaks see, et kui tahan õhtul välja minna, siis imelik oleks teda ju üksi jätta aga lohutan end sellega, et vana mees läheb kindlasti vara magama. Lepime kokku, et ta tuleb hiljem Gary juurde ja siis broneerime rongipiletid ja hotellitoad. Gary juurde jõudes vaatab mees mulle tõsise näoga otsa ja ütleb, et ma ei pea seda tegema. Öelgu ma julgelt kui ma ei taha vanameest sinna kaasa. Ei ole mul selle vastu midagi. Palju olulisem on see info mis ma Danny jutust kõrva taha panen. Nii ka ütlen. Hiljem küsib veel Danny üle, et kas ma ikka olen kindel. Olen-olen. No siis on hästi. Vaatame Garyga agoda.com lehelt Busani majutusi ja juhuslikult oleme eraldi arvutites just sama motelli lehel. Andsin oma hinnakriteeriumi ette ja see tundus üks mõistlikumaid kohti. Kommentaarides oli küll kirjas, et tegu love-moteliga aga mis mul sellest. Seda parem. Seal ei küsi keegi kui öösel kaaslasega tuled. Tegelikult ongi love-motelid seal pigem selleks, et kohalikud noored, kes üldjuhul kuni abiellumiseni vanemate juures elavad, saaks oma paarilisega kuskil omaette olla. Aga loomulikult ka prostituudid ja armukesed on seal tavakülalised. Mainin Garyle, et Danny jaoks pole see äkki piisavalt hea koht. Gary muigab selle peale. No ise tead. Mina ei vastuta. Pakkusin välja, et võib samasse kanti ju talle majutuse broneerida ja Gary lööb käega. Selge siis. Hiljem, kui Dannyga omaette räägime, mainib ta, et kuuldavsti olevat ma talle hotelli valinud. Midaaa!? Mina valisin endale sobiva koha aga Danny jaoks valis Gary selle.  Gary olevat väitnud, et mina valisin talle majutuse... No on tüüp. Kohe vastutust minu kaela veeretama. 

Õhtul läheb Gary kusagile välja ja teata, et jääb kauemaks. Home alone! Jutustame veel hollandlastega ja Danny astub samuti läbi. Lepime kokku, et ta tuleb hommikul uusti ja siis paneme lõpliku reisiplaani paika. Nii  ka teeme. Mina aga liigun edasi. Linna nimega Andong, mille lähistel on traditsiooniline Korea küla, mida soovitatakse külastada. See olevat koht, kus kõige rohkem vanast kultuurist säilinud. 

Pean sõitma kahe rongiga, et saada õigesse peatusesse Seoulis ning sealt siis juba edasi kiirrongiga Andongi. Danny tuleb mind raudteejaama saatma ja astub samas ise ka rongi peale. Soovitan tal küll maha minna ja järgmises peatuses tagasi sõita aga tal polevat kuhugi kiiret. No mis siis ikka. Kui on aeg ümber istuda teise liini peale, tuleb Danny taas kaasa. Nüüd pean juba teda tagasi ajama. Tõepoolest ma saan ise hakkama. Olen juba piisavalt ringi reisinud, et mitte hätta jääda. Danny ei tee kuulmagi. Lõpuks Seoulis raudteejaama jõudes teeb Danny ettepaneku sööma minna. Avaldan kahtlust, kas mul ikka on piisavalt aega aga tema sõnul polevat porbleemi. Minu pratuseni on umbes paarkümmend minutit sõita aga mul veel terve tund aega. Gary sõnul oli see vahemaa küll pool tundi ja arvestan igaks juhuks sellega. Danny teeb mulle taas söögi välja ja ostab veel teelegi võileibu kaasa. No mis teha. Äkki läheb kiireks. Avastame mõlemad, et aeg on kuidagi märkamatult möödunud ja peab rongile kiirustama. Kui lõpuks õigesse raudteejaama jõuame, on minu rongi väljumiseni vaid kümme minutit jäänud. Samas on raudteejaam metroopeatusest oluliselt kaugemal kui olime arvestanud. Tuleb juba joosta. Jaamahoonesse sisenedes leiame lifti, mis peaks perroonide juurde viima. Danny hõikab juba eelmalt midagi neile inimestele, kes seal lifti ees seisavad. Hõikab teist ja kolmandatki korda kuni lõpuks üks tädike midagi mokaotsast pobiseb. Näed nüüd! On Danny kuri. Kolm korda pidin küsima enne kui keegi vastas. On ikka ebaviisakad. Olen vaikimisi täiesti nõus. Ilmselt küsis Danny kas sealt kaudu saab perroonidele aga kedagi lihtsalt ei huvitanud. Jõuan rongi juurde üks minut enne väljumist ja Danny teeb minust veel foto. 

ANDONG

Andongis pole õnneks palju vaja seigelda ja leian hotelli lihtsalt üles. Teen linnas tuuri, käin turul ja juuksuris. Päris huvitav juuksurikogemus taas. Jäin klaasukse ette uurima, kas seal salongis meestejuuksur ka olemas kui üks vanamees mind sisse ajab. Ju siis on. Uksel küsin, kas siin keegi inglise keelt räägib. Kõik vaatavad üksteisele otsa kihistavad naerda. Ei räägi. Näitan siis kätega, et soovin juukseid lõigata. Taas naervad kõik ja arutavad vist, et kes mul juukseid lõikama hakkab. Lõpuks üks julge naine võtab asja käsile. Päris korralik töö ja väga soodsalt. Pole küll paris see tase millega ma olen Eestis harjunud aga selle reisi üks paremaid peale Jaapanit. 

Õhtuks söön ära terve kana! Söögkohas on menüü ainult korea keeles. Näitan näpuga menüü peale ja kehitan õlgu. Näidatakse fotot kanakoibadest. Sobib. Seda ei osanud aga aimata, et lisaks koibadele on seal ka muud osad tervest kanast ja kõik õlis praetud. Oleks võinud ka seda mainida, et see ports on paras vähemalt kahele inimesele. Üldse on nii selles riigis kui Jaapanis keeruline üksi söömas käia, kuna paljud road on mõeldud kahele või neljale inimesele. Samuti lauad. Selleski kohas pidin päris kaua ootama, et istuma saada, kuigi vanu kohti oli küllaga, ühelgi laual ei paistnud silti broneeringu kohta. Kelner oli suisa hädas ja lõpuks helistas kuhugi ja küsis ilmselt kuhu ta võib mind istuma paigutada. Lõpuks sain koha sinna lauda, mille ees ma parasjagu seisin. 

Õhtul helistas Danny ja soovis teada, kas ma olen hotelliga rahul. Kui ei ole, siis ta laseb mulle parema toa anda. No on ikka hoolitsus. Nagu oleks omale lapsehoidja saanud. Vanaisa. Vanaisa pole mul kunagi olnud ja nüüd on äkki korealane ka veel.

Järgmsel hommikul sõidan Hahoe külla. Seda soovitasid nii Gary kui Lonely Planet. Küla, kus 70 % inimestel on sama perekonnanimi. Elatakse traditsioonilistes Korea majades kuigi seest on need siiski tänapäevased, inimestel kaabel-tv ja ilusad autod ka. Autosid ma ei pildistanud :)

Sinna sõitmine polnud just kõige lihtsam. Tuli minna kohaliku liinibussiga aga mingeid suunaviitasid ei märganud küll kusagil. Vaatan googlemapist järgi kus asub Andongi bussijaam ja võtan suuna sinnapoole. Päris kaugel tundub olevat. Teel on üks bussipeatus, kus rohkem inimesi seismas ja küsin igaks juhuks ühe noorema naise käest kas sealt läheb buss Hahoe külla. See saabki aru ja kinnitab, et läheb küll. Vähemalt üks inimene, kes midagi aru saab. Eelmine ei saanud isegi sõnast buss aru. Korrutas mulle mitu korda vastu: bass, bass, bass ja kehitas õlgu. Imelik. See ju küll suht rahvusvaheline väljend. 

Hahoe külla sissesõiduks on tehtud veider bussisüsteem. Nimelt peatub buss umbes kilomeetri eemal enne küla, kus on piletikassa ja suveniiripood. Sealt edasi saab teise bussiga, mis ongi spetsiaalselt külastajate jaoks sõitma pandud. Huvitav, kas muidu läheks turistid ilma piletita küla peale laiali? Tagasi Andongi saab aga küla sees olevast bussipeatusest, mis ühtlasi on ka lõpp-peatus.

Küla on päris huvitav aga see pole ka nüüd nii eriline koht, et tasuks ette võtta mitmetunnine reis sinna. Vist olen suurte vaatamisväärsustega liialt harjunud. 

BUSAN

Õhtul helistab Danny ja vabandab siiralt, et on saanud köha ja jätab Busani reisi ära. Ühest küljest kahju aga teisalt jälle kergendus ka.

Busan ei jäta samuti erilist muljet. Ei ole nagu sellel lainel prageu ka, et läheks kuskile ööklubisse ja sobitaks kohalike naistega tutvust. Need ei oska ju inglise keelt. Pealegi olevat nad väga häbelikud ning tegelikult ei huvita neid üldse lääne mehed. Isegi prostituudid pidavat valima ja lihtne pole valgel mehel jaole saada. Seda kõike loen Busani ööelu tutvustavalt lehelt. 

Proovin vähemalt ära kohaliku kalatoidu koos kohaliku õluga Cass. Kala on päris hea.

Restoranide ees on akvaariumites küll hulgaliselt igasugu molluskeid, mida ma varem näinud pole aga omapäi ei kipu neid proovima. Angerjad tunduvad küll poolsurnud olevat...

Nüüd oleks küll Dannyt giidiks vaja. Hiljem pilte vaadates osutab ta nii mõnelegi loomale ja küsib kas ma ikka seda sõin. Kus ma siis sõin kui keegi ei oska inglise keelt ega oska seletada mis neist molluskitest valmistatakse. Niisama ei taha nagu ka raha tuulde loopida ja pärast söön veel teab mis jama sisse. Andongi pilte nähes näitabki Danny, et näe, see on koeraliharestoran. 

Tahaks küll kõikvõimalikud toidud ära proovida aga koera ikka ei kipu proovima. Kes teab. Kunagi hiljem ehk. 

Busanis on mitu suurt randa aga paraku pole veel hooaeg.

Linn on nagu linn ikka. Palju inimesi ja poode.

 

GWANGJU

Peale Busani sõidan Gwangjusse, mis osutub kõge meeldivamaks võrreldes teiste kohtadega. Kalaturg on taas huvitav.

Mis aga üllatab on see, et metroo ja raudteejaam pole sugugi ühes kohas ja lähim peatus sealt on poole tunni jalutuse kaugusel. Näitan infopunktis oma külalistemaja aadressi ja soovitatakse hoopis bussiga minna. Külalistemaja on päris hubane. Seda peab üks noormees, kes ise samuti palju seljakotiga reisinud ning teab kuidas ühes külalistemajas asjad peaks käima. Õnneks pole ma seal ainus külaline ja nii istumegi õhtul ümber laua. Jaapanlane, hiinlane, malaislane, ameerika hiinlane ja mina. Kõik räägivad ladusat inglise keelt ja on väga lõbus. Tehakse plaane järgmiseks päevaks ja uuritakse kes-kus juba käinud on ning kes soovib ühineda. Ma siis saangi omale ameerika päritolu hiinlase järgmiseks päevaks reisikaaslaseks. Läheme vaatama bambusmetsa ja asulat, mis seal juures. 

Ütlemata lõbus tegelane on see mees Kin. Ta on juba pikemalt Koreas reisinud ning tähestik selge. Palju polevat sellest küll abi, kui oskad nime välja lugeda aga tähendust ikka ei tea. Tal küll pisut lihtsam, sest mõned sõnad on neil keeleliselt kattuvad ning minuga võrreldes on tal oluliselt lihtsam keelt omandada. Saan igal juhul palju kasulikku infot ja üldse on lõbus. Sööme kohalikus restoranis suure lauatäie sööki ära.

Toidu nime ma ei mäleta aga see on riis bambusest topsis. Ülejäänud lauatäis sööki on kõrvale lisandiks...

Õhtul teeme veel mõned õlled linna pubis ja külalistemajja jõudes uuritakse juba, et kaua me tuttavad oleme.

Tavaliselt ikka vahetatakse facebookis kontakte aga teen ettepaneku seda mitte teha. Kui on õnne, siis kohtume kunagi uuesti ja kui mitte, siis pole sellest ka midagi. Räägin teistelegi, et minu arust on täiesti mõttetu vahetada inimesega kontakte, kellega ühel päeval kohtud ja tõenäoliselt rohkem kunagi ei näe. Mul on päris mitmeid selliseid kontakte. Kuigi tõepoolest, mõnega neist ikka kirjutame ka vahel. Teised naersidki selle üle, et ühed prantslased ööbisid eelmisel ööl seal. Tulid päris hilja ja läksid varavalges aga igaks juhuks ikka saatsid kõigile facebookis sõbrakutsed :)

Gwangjus tähistatakse hetkel aastapäeva 1980.a toimunud meeleavalduses hukkunute mälestuseks. Tänavatel on palju etendusi ja muusikuid.

Loomulikult mälestatakse ka hiljuti juhtunud traagilises laevaõnnetuses hukkunuid, kellest enamus olid lapsed. Kurb juhtum.

 

Järgmisel päeval sõidan tagasi Gary juurde Incheoni. Ega muidu poleks sinna majutust uuesti broneerinudki aga ei tahtnud oma suurt pagasit mööda Koread ringi vedada ning jätsin suurema osa sinna. Ja Dannyga oli samuti huvi taas kohtuda. Danny tulebki kohe pilte vaatama. Ta oli saanud oma sekretäri käest Maara täisnime teada ja selgus, et tegu hoopis lätlasega. Leian sellenimelise naise tõesti üles nii facebookist kui linkedin’ist ning näitan fotot. Ongi õige! Danny on hämmingus. Kuidas ma suutsin inimese kahe minutiga üles leida. Eks vanadele inimestele on tõesti see pisut arusaamatu.

Õhtul tuleb Gary juurde see indialane, kes nii öelda vastiku haisuga sööki teeb. Suht viisakas noormees ja näha on, et tal on nii kombeid kui haridust. See paistab Indias kohe välja kellega on tegu. Selgub, et ta tegeleb vanametalli kokkuostuga Aasia riikidest ja reisib seetõttu pidevalt ringi. Oligi just Hiinast tulnud, kus ta pettuse ohvriks langes ja mõned tuhanded dollarid kaotas. Danny rääkis sama, et Hiinas palju petuskeeme ja isegi taksos makstes võidakse sulle näidata valeraha ja väita, et said selle just äsja sinu käest ning nõuavad uut. Mehe nimi on Sagar ja ta on väga imestunud, et ma oskan tema nime õieti hääldada. Paljastan siis saladuse, et India pole mulle sugugi võõras maa. Talle tuleb veel üks India sõber sinna külla ja jutustame hiliste õhtutundideni. Annan talle isegi paar Eesti vanametalliga tegeleva firma kontakti. Ta pakub samas, et kui mul Indias abi vaja, siis saab aidata.

Viimasel päeval külastan veel National Museumi, mis osutub meeldivaks üllatuseks. Suur ja huvitav muuseum.

Juhuslikult on seal veel Pariisi Orsey muuseumi külalisnäitus, kus hulgaliselt kuulsaid imprssionistide maale. 

Muuseum hõlmab endas peale Korea kunsti ja ajaloo ka teiste Aasia riikide kultuuriväärtuseid. Suur kollektsioon on erinevate riikide Buddha kujusid.

Mulle pakum huvi taas keraamika ja mõistagi Hiina maastikumaalid.

Saabki läbi see lühike Korea külastus. Ei oskagi ühest seisukohta võtta selle riigi kohta. Ühest küljest oli palju negatiivseid kogemusi seoses ebaviisakate inimestega aga teisalt jälle palju meeldivaid kohtumisi ja ka abivalmis tegelasi. 50/50=1

On jäänudki viimane nädal Bangkokis ning minu täpselt 9 kuud kestnud reis saab läbi. Või pigem võiks öelda, et teen lühikese peatuse Eestis, kuna lennupilet Indiasse on juba olemas ja seekord kavatsen päris pidama jääda ühele kohale ning end seal sisse seada.

Ootan kultuurišokki aga mida pole seda pole. Vist olen sellega juba harjunud. Kodus on selline tunne nagu poleks ära olnudki...