Suurem eeltöö Korea kohta on tegemata. Ei pidanud vajalikuks, kuna olin palju positiivseid kommentaare kuulnud erinevate inimeste käest, keda Jaapanis liikudes teel kohtasin. Peamiselt jäi meelde, et on Jaapanist soodsam ning lõbus ja lõõgastav või kuidas võiks teisiti tõlkida cheaper, fun and relaxing. Minu esimesed kogemused nende kommentaaridega paraku ei ühtinud. Olen lugenud, et mulje inimesest tekib esimeste sekundite jooksul ja see kujutluspilt jääb mällu. Kui esimesel kohtumisel jääb ebameeldiv mulje, siis on seda hiljem raske muuta. Seda väidet võiks laiendada ka erinevatesse riikidesse sisenedes aga päris paika see sel juhul õnneks pole pidanud.
Esmane negatiivne elamus lennujaamas ei pruugi üldse osutuda määravaks. Edasised positiivsed kogemused kaaluvad selle üle ja kui kõik sujub, siis ununeb ebameeldiv kogemus kiirelt. Kui meenutada hiljuti külastatud riike, siis näiteks esmane range turvakontroll Jaapanisse sisenedes ei häirinud üldse, kuna hindan seda täpsust ning korrektsust ja kui saadi aru, et ma tõepoolest ei kanna kaasas narkootilisi aineid, vaid tulin kohaliku kultuuriga tutvuma, kummardati maani ja nii see jätkus kuni reisi lõpuni.
Hong Kongis oli esmane vastuvõtt väga positiivne ja kui teist korda sinna läksin, ei pidanud samuti pettuma ja ebaviisakas teenindus mitmes poes tundus ka kuidagi omal moel loomulik, kuna tegu hiinlastega. Taiwanis tundus esmane vastuvõtt jahedavõitu aga edasine kaalus kõik mitmekordselt üle. Paraku ei saa midagi sellist Korea kohta öelda. Ootasin midagi enamat.
Ilmselt olin harjunud juba jaapanlaste ülima viisakusega, kuigi vahepealne Hong Kongi ja Macau külastus oleks pidanud olema nagu vahepuhvriks siiatulekul aga kuidagi pole tekkinud seda tunnet, et olen oodatud külaline. Lennujaama turismi-infos jäi kohe silma transpordikaardi reklaam, mis peaks olema soodsam, kui lihtsalt osta igaks metroo- või bussisõiduks eraldi pilet. Esmane plaan oli peatuda Seoulis vähemalt kolm päeva, et kohalike vaatamisväärsuste ja elu-oluga tutvuda. Nii ma siis soetasingi kolmepäevase sõidukaardi. Hiljem sain aru, et siis peaks tõesti lihtsalt arutult ringi sõitma kui sooviks selle maksumuse tasa teha. Või siis kusagile kaugele sõitma aga palju sa ikka päevaga jõuad läbi sõita. Enamus vaatamisväärsuseid on 10 kilomeetri raadiuses, kus üheotsapilet maksab 1050 won'i. Niinimetatud sooduskaardiga saab päeva jooksul teha kuni 20 sõitu ning päeva maksumus on ca 8000 won'i. See tasub tõesti siis ära kui sõita metroo või bussiga vähemalt kaheksa korda päeva jooksul. Sellest oleks võinud turismi-infos ka rääkida. Kogemustest tean, et üle kolme huvipunkti üldjuhul külastada ei jõua. Kui just jooksusammul neid ei läbi. Infovoldikus, mis kaasa anti, ongi erinevad marsruudid umbes nii paika pandud. Vaata seda nii kaua, siis mine sinna ja veeda aega nii kaua jne. Kuigi isegi neid graafikuid järgides tuleks transpordikaardi maksumus suht samaväärne sellega, kui osta igaks sõiduks eraldi pilet. Tõepoolest säästaks aega pileti-automaadi järjekorras seistes aga neid järjekordi ka paraku pole. Kõik kohalikud sõidavad samuti kuukaardi vm sellisega.
Nõme on viriseda aga tõesti ei saa aru miks on selline "sooduskaart" turistidele tehtud. Oma viga muidugi. Oleks võinud rohkem eeltööd veebis teha ja uurida, kuidas soodsam reisida aga paraku olen juba hakanud turismi-infot usaldama. Kogemused eelmistest riikidest on selleks põhjust andnud. Ei saa taas mainimata jätta Jaapanit, kus välisturistidele on tehtud suured soodustused võrreldes kohalike elanikega. Ikka selleks, et neid rohkem kohale meelitada.
Seoulis peatun linnaosas nimega Itewon. See piirkond on väga kirev erinevate rahvuste rohkuse poolest. No tõesti on nii palju välismaalasi liikumas, et ei usugi nagu oleks Koreasse tulnud. Samuti on palju erinevate rahvuste restorane.
Hosteli leidmisega on pisut raskusi. Lugesin juba kellegi kommentaari veebist, et seal maja peal nime pole ja see on trükitud valgele paberile ukse peal. Hostelist saadeti enne küll meil, kus juhised sinna minekuks kirjas ja selle järgi ma ka toimin. Nii, olen nüüd ühe maja ees mis võiks olla õige koht. Valge pabergi ukse peal aga nimi ei ole see mis peaks. Broneerisin toa SP@hostel Itewoni aga seal on kirjas Itewon Guesthouse. Kõrval ei paista nagu rohkem majutusi olevat. Kiikan sisse. Tuleb kõndida teisele korrusele. Seal on suur ehitustöö pooleli aga ühtegi inimest näha pole. Nagu oleks tõesti sattunud ehitusobjektile. Ei paista kuidagi sedamoodi, et see asutus oleks avatud. Keset ruumi on lauavirn, tööriistad vedelevad siin-seal, kipsitolmu kõik kohad täis... Ootan. Ühtegi kellukest ka leti peal pole. Hõikan. Ei miskit. Äkki see pole ikka õige koht. Broneeringust leian hosteli telefoninumbri ja proovin helistada. Vastab koreakeelne automaatvastaja. Ilselt väljas või pole enam kasutusel. Vaatan igaks juhuks naabrusesse. Avastan, et seal on mõnel majal isegi number, mis on kogu reisi jooksul vist esmakordne kogemus. Selle maja number ei kattu sellega mis broneeringus. No proovin korra veel. Vantsin oma suure kandamiga taas teisele korrusele ja hõikan seekord kõvemini. Lõpuks ometi ilmub üks mees välja. Üldsegi mitte korealane vaid hoopis Serbiast. Ma vist pole kunagi ühegi serblasega rääkinud. Teen tähelepaneku, et neil on teine nimi agoda.com lehel, kust koha broneerisin. Ta vaid mõmiseb selle peale midagi segast.
Kell on alles kaks aga sinu sisseregistreerimine on kell kolm, teatab serblane. Olen täna üksi tööl ja ei jõua ruumi enne valmis seada kui alles kella neljaks.
Mis seal ikka, jätan oma kotid sinna siis ja lähen välja. Kuhu ma võin need panna?
Jäta siia samasse nurka.
Siia või? On see ikka turvaline koht?
On küll. Ma olen ise majas.
No ma ei tea... ootasin siin enne 10 minutit aga kedagi ei tulnud. Vabalt oleks võinud mida iganes kaasa võtta nii et keegi poleks märganud.
Ära muretse, siin on turvaline.
Veidi kahtlane tunne on küll aga jätan siiski oma seljakotid tolmusesse nurka ning lähen ümbrusega tutvuma. Selgub, et elan antiigitänaval. Seal olevat kokku üle saja antiigiäri. See mulle paraku huvi ei paku kuna tean kuidas uusi asju vanutatakse ja müüakse antiigina.
Kuidagi trööstitu tundub see piirkond.
Ei ole isegi sellist tunnet, et ohh, siin on ilus vaade või huvitav hoone mida tahaks pildistada. Ikka on midagi, mis vaate ära rikub. Mõned pildid saab siiski tehtud.
Kõht on tühi ja aeg kohaliku köögiga tutvust teha. Astun sisse väga lihtsasse kohta, kus pakutakse pelmeene ja nuudlisuppi nii koos kui eraldi. Võid tellida ainult pelmeenid, pelmeenisupi, nuudlisupi või pelmeeni-nuudlisupi. Ja nii siis veel eraldi täidistega ja juba ongi menüü päris pikk. Kuidagi magedad tunduvad need pelmeenid. Ei ole eriti hea söögikoht. Tualettruumi ka ei paista. Avaldan siiski soovi wc-sse minna ning mulle antakse hiigelsuure võtmehoidjaga võti ning seletatakse, et pean majast väljuma, ümber nurga asuvast panga uksest sisse astuma, trepist üles kolmandale korrusele minema ning enne pubi sissekäiku ongi nende tualettruum. Oehhh... on ikka keeruline. Läbi panga ja pubi..? Jõuan teisele korrusele, kus asub pubi. Kiikan siia ja sinna aga pole nagu muud ust peale pubi oma. Lähen korruse kõrgemale ja seal on juba uus pubi! Palju neid siin majas siis on nüüd. Seal on küll üks uks aga võti käib lukuaugus ringi ning ust ei õnnestu avada. Äkki on vale uks? Vaatan veel ringi. Olen nüüd juba omadega kolmanda korruse pubis sees ja sealsed teenindajad tervitavad mind kui klienti. Viibutan neile võtit ja küsin kus on selle restorani wc, mis ümber nurga esimesel korrusel asub. Eeldan, et kui nad siin ühes hoones asuvad, ju siis peaks nagu pubi teenindajad ka sellega kursis olema. Wc? Restoran? Wc-restoran? Proovin siis aeglaselt uuesti seletada, et mulle anti restoranist võti siia üles wc-sse tulekuks. Neile on arusaadavad vaid kaks sõna, mida nad siis kaasa korrutavad: toilet ja restaurant ning vaatavad mind üllatunud nägudega. Lõpuks üks noormees osutab pubi tualeti poole. Käin siis seal ära ja väljudes tänan ning ütlen head aega. Nad vaatavad mind endiselt suu lahti ja imestunud nägudega. Ei tea mis siin nii segast nüüd oli. Kokkuvõttes läks selle wc-s käiguga päris kaua aega ning restoranis küsitakse, kas leidsin üles selle koha. Vastan, et ei saanud ust lahti ja käisin hoopis pubis. Nad kummardavad mitu korda ja vabandavad. No pole midagi. Vähemalt sain oma asjad aetud.
Teen nüüd veel suurema tuuri ümbruskonnas. Satun mingisse parki, kust viib trepp künka tippu.
Sealt saab ehk hea linnavaatega foto teha. Ei saa paraku. Seal polegi ilusat linnavaadet. Nagu pudru ja kapsad. Kuidagi pilla-palla tundub seel linn.
Itewoni piirkond on kuulus ka ööelu poolest ja teengi õhtul ühe pubituuri.
Kohtun igasugu erinevatest rahvustest tegelelastega ja on päris lõbus. See piirkond on tõesti väga rahvusvaheline. Üllatavalt palju on ida-eurooplasi. Kas nad just nüüd serblased on, nagu minu majutuses see töötaja aga sinnapoole nagu välimus viitab. Lisaks on palju mustanahalisi ning samas ka USA sõdureid. Viimastel on seal baas. Nendel pubi-ja klubitänavatel liikudes ei saaks nagu arugi, et oleks Koreas.
Järgmisel päeval lähen kaubandusega tutvuma. Äkki leian midagi soodsat-huvitavat-mida iganes. On nii üht kui teist aga midagi nagu jääb puudu. Keraamika on kena. Jalutan läbi kogu Seouli tuntud suveniiritänava, kus üks keskus koguni mitmekordne ehitis, mis otsast otsani kohalikku käsitööd täis.
Üllatavalt palju on spordi- ja matkatarvete kaupluseid. Lisaks veel letid tänavatel, kus müüakse spordi- ja matkarõivaid. Tänavapildiski on märgata palju inimesi, kes hakkaks nagu matkale minema. Hiljem mõistan, et see ongi nende igapäevane riietus. Tõepoolest. Hiinas toodetud kirjud riided on üliodavad. Paraku ei ole see riietus, mida ma sooviks kanda. Selle kohta on isegi Lonely Planetis märge, et kui korealane läheb matkama, siis kannab ta uusimat high-tech varustust, mida matkapoest võib hankida. Pidasin seda naljaks aga tõepoolest see on nii. Selleks pole vaja isegi mägedesse matkarajale minna. Igas pargis ja niisama tänavapildis on hulgaliselt inimesi, kel täielik matkavarustus seljas koos seljakoti ja matkakeppidega. Kiledresse ja matkajalatseid on kogu tänavapilt täis ning enamasti kannavad neid just vanad inimesed. Kes teab? Võibolla ka odava hinna ja mugavuse tõttu. Spordisärgid maksavad tõesti vaid 3-4 eurot. Ei kujuta ette muidugi mis materjalist need on. Odavad Hiinas tehtud koopiad on kindlasti 100% keemia ja ma ei tahaks küll uskuda, et mu keha seal sees end paremini tunneb kui puuvillases riietuses. Peale selle näeks välja nagu pühademuna. Eestis tundub vähemalt mulle, et kes juba spetsiaalse spordiriietuse selga pannud, see pole niisama pühapäevajooksja, vaid regulaarne treenija. Või on raha palju. Need on ju tõesti kallid riided mida iga päev ei osta. Siin võib neid lõunasöögi hinnaga võrrelda. Samas on palju ka kalleid matkatarvete poode ning ühe korealase käest kuulen hiljem, et see on nagu eputamise teema ka. Kellel on kallim varustus. Korralik komplekt pealaest jalatallani pidavad kuni 2000 USA dollarit maksma.
Tunnistan ausalt, et mulle ei paku kohalik kultuur väga huvi. Kui Jaapanis Osaka etnoloogiamusseumis käisin ning Korea sektorisse sattusin, siis ilma, et ma oleks veel teadnud mis rahva osakond see on, tundus igav. Kuidagi ei sobinud need värvid seal rahvariietes ja kõik oli natuke veider. Jaapanlaste kimonod on mulle väikesest peale meeldinud, hiinlaste siidised riided on ka kenad aga siinne rahvarõivas ei ole minu maitse. Kuigi inglise keelega pole siin suurt midagi peale hakata (välja arvatud Itaewoni linnaosa, kus palju välismaalaseid ning kohaklikud teenindajad saavad vahel elementaarse inglise keelega hakkama), et ei teki seda tunnet, et tahaks ära õppida lihtsamad laused nagu Jaapanis tegin.
Kohalike hoiak välismaalaste suhtes tundub kuidagi tõrjuv või üleolev. Hiljem saan aru, et nad on ka üksteise vastu sellised. Muidugi mitte kõik inimesed. Korra läksin metroos vale suuna platvormile ning selgus, et teisele poole saamiseks tuleks uus pilet osta. Sellist süsteemi pole küll üheski riigis varem kohanud. Kui oled korra pileti masinast läbi lasknud, siis võid sõita kasvõi terve päeva edasi tagasi ja vahetada ronge. Muidugi ei saa jaamast väljuda ja kellel seda ikka vaja oleks teha, kuid varem on ikka ette tulnud, et olen alguses valele perroonile läinud või isegi vales suunas sõitnud. Eriti siis kui on väga vähe inglisekeelseid silte. Seal jaamas aitas siis mind üks vana mees teisele poole. Tal küll mingit vormirõivastut ei olnud (olid matkariided) aga märkasin teda teisigi abistamas, ning nii ta avaski mulle mingid teised väravad ja lasi oma kaardiga vastassuuna perroonile. Õppetund edaspidiseks. Siin riigis peab hoolega vaatama, et kohe õigele perroonile lähed.
Paar korda on inimesed ka ligi astunud ja küsinud kas vajan abi, kui olen kaart näpus ja suu lahti abitult ringi vahtinud. Samas on jälle kauplustes olnud selline suhtumine, et alguses öeldakse rõõmsalt tere ja kui kuulevad, et vaatan niisama või ei tea veel mida ma siit soovin, siis muutub nägu jäiseks ning mind nagu polekski seal enam olemas. Seda olen kohe päris mitu korda kogenud. Ühe korra tahtsin 7-eleven’ist kohvi osta, kuna nägin sealt ikka inimesi termotopsiga väljumas. Läksin rõõmsa näeoga leti ette, kus üks vanem mees teenindajaks ning osutasin kohvitopside poole. Too vaatas mind ükskõikse näoga. Proovisin naeratades seletada, et ma pole varem poest kuuma kohvi ostnud ja äkki ta saaks mind abistada. Ta tuligi korraks minu juurde, luges topsi pealt mulle ette mis seal kirjas ning läks uuesti leti taha. Proovisin veel seletada ja näidata, et ma ei tea kust kuuma vett sinna sisse saab ja kas see tolmune tops seal riiulis on ikka müügiks või saan kusagilt puhta topsi. Vanamees pööras lihtsalt pea ära... hämmastav ebaviisakus. Mulle üritas üks kohalik küll selgeks teha, et nad on lihtsalt häbelikud, kuna ei oska inglise keelt aga seda ma ei usu. Väga veider viis siis oma häbelikkust üleoleva suhtumisega näidata. Sarnast teenindust võis ka Hong Kongis vahel kohata.
Keha kinnitan seekord kanatoidurestoranis, mille silt kinnitab, et tegu õige kohaga. Originaal ikkagi.
Taas pean toidus pettuma. Kuidagi maitsetu on. Ainuke hea asi kogu asja juures on see, et kõrvale pakutakse erinevaid lisandeid ja kimchit, mis on põhimõtteliselt tšilliga hapendatud kapsas. See mulle maitseb väga.
Nagu Jaapaniski, on siin samuti vesi tasuta. Igale külastajale tuuakse suur, vähemalt liitrine, veetermos jahutatud veega. Kui mõne salatitopsi tühjaks sööd, siis tuuakse kohe uus. Samuti on tavaline niiske rätik, millega käed enne sööki puhastada.
Arve tasumisega tekib arusaamatus. See naine, kes mind lauda juhatas, tormab pidevalt ringi ja ei tee must üldse välja, kuigi ma juba mõnda aega üritan kael õieli ta pilku tabada. Võtan juba rahasedeli ka näppu ja lehvitan sellega. Ei miskit. Paar lauda eemal istub üks teine töötaja, kes voldib neid samu rätikuid kokku, mida klientidele lauale tuuakse. Hõikan, et soovin arvet tasuda. Too osutab peaga ukse suunas. Sealtpoolt astub just minu poole sama teenindaja, keda tabada olen üritanud kuid vehib käega ja seletab midagi. Vähemalt nägi ära, et ma soovin arvet maksta. Nii möödub veel oma viis minutit. Tädi voldib endiselt rätikuid ja mina hakkan juba kärsituks muutuma. Vahepeal tuleb külastajaid juurde ja tundub nagu oleks mind unustatud. Hõikan veel korra aga rätikutädi ei tee enam kuulmagi. Lõpuks tõusen püsti ja hakkan saali tagumisse ossa jalutama, sinna kus on menüüd laual virnas. Siis vehib tädi kätega ja näitab välisukse poole. Ahaaaa, seal on kassa hoopis. Nagu Jaapanis või Hong Kongiski. Lihtsalt arvet ei toodud mulle lauale nagu olin varem harjunud. Olen nüüd siis targem.
Sõidan läbi veel paar linnaosa, kuna metroopilet ju võimaldab kuni 20 sõitu teha. Mõnes kohas on isegi mõni vanem ehitis alles.
See ehitis nimega Bongak pärineb aastast 1396. Hoones asub suur pronksist kell, mida löödi linna väravate avamisel ja sulgemisel või kui oli tulekahju vm hoiatavat. Originaalkell asub Rahvusmuuseumis ja see on asendatud 1985.a valatud koopiaga. Samuti on hoone mitu korda maha põlenud ja üles ehitatud. Ei ole nagu seda õiget tunnet jälle, et vaataks mingit ajaloolist ehitist.
Teen tiiru linnaosas, kus mitu erinevat turgu ja muidugi pakutakse ka süüa.
Seekord söön mingit suppi, mille sees on korea vorst, mis näeb välja kui verivorst. Tangude asemel on seal küll nuudlid sees ja vorst ise on hall. Ei saa öelda, et tegu oleks väga maitsva toiduga :)
Turul pakutakse veel mingeid pirukalaadseid õlis keedetud ... ma ei teagi mida nende kohta öelda. Pirukad vist?
Jätan seekord vahele. Kõike ka ei jõua proovida.
Järgmises linnaosas on suur kultuurikeskus, kus asub mingi kunsti- või disainimuuseum aga pole nagu sellel lainel ja Jaapanis sai sellega põhjalikult tegeletud. Hoone on kaetud enam kui 40 000 metallist kilbiga, mis väidetavalt on kõik millegi poolest erinevad.
Järgmisel päeval söön hommikuks suppi. Lihasuppi. Liha kondi küljest lahtilõikamiseks antakse suured käärid! Olen neid ennegi restoranides laual näinud. Midagi uut.
Suundun linnaossa Bukchon Hanok Village, kus väidetavalt on veel kuni 900 traditsioonilist maja. Paris paljud neist on ehitatud külalistemajadeks.
Sellest kirjutab ka Lonely Planet, et vanast ajast ei ole Koreas enam palju alles ja tõpoolest on raske saada pilti nii et seal mõni uuem ehitis juba kõrval poleks.
Külastan Changdeongkungi paleed, mis on Lonely Planeti järgi kõige olulisem vaatamisväärsus nii Seoulis kui terves riigis.
Päris suur on küll aga olen juba liiga palju viimastel kuudel igasugu kindluseid näinud ja erilist elamust sellest ei saa.
Astun läbi restoranist, kus pakutakse sibula-pannkooki mereandidega. Liiga õline. Kisub juba liigseks virisemiseks...
Seolist sai nüüd küllalt. Homme edasi Lõuna-Korea ringreisile.
Esmane negatiivne elamus lennujaamas ei pruugi üldse osutuda määravaks. Edasised positiivsed kogemused kaaluvad selle üle ja kui kõik sujub, siis ununeb ebameeldiv kogemus kiirelt. Kui meenutada hiljuti külastatud riike, siis näiteks esmane range turvakontroll Jaapanisse sisenedes ei häirinud üldse, kuna hindan seda täpsust ning korrektsust ja kui saadi aru, et ma tõepoolest ei kanna kaasas narkootilisi aineid, vaid tulin kohaliku kultuuriga tutvuma, kummardati maani ja nii see jätkus kuni reisi lõpuni.
Hong Kongis oli esmane vastuvõtt väga positiivne ja kui teist korda sinna läksin, ei pidanud samuti pettuma ja ebaviisakas teenindus mitmes poes tundus ka kuidagi omal moel loomulik, kuna tegu hiinlastega. Taiwanis tundus esmane vastuvõtt jahedavõitu aga edasine kaalus kõik mitmekordselt üle. Paraku ei saa midagi sellist Korea kohta öelda. Ootasin midagi enamat.
Ilmselt olin harjunud juba jaapanlaste ülima viisakusega, kuigi vahepealne Hong Kongi ja Macau külastus oleks pidanud olema nagu vahepuhvriks siiatulekul aga kuidagi pole tekkinud seda tunnet, et olen oodatud külaline. Lennujaama turismi-infos jäi kohe silma transpordikaardi reklaam, mis peaks olema soodsam, kui lihtsalt osta igaks metroo- või bussisõiduks eraldi pilet. Esmane plaan oli peatuda Seoulis vähemalt kolm päeva, et kohalike vaatamisväärsuste ja elu-oluga tutvuda. Nii ma siis soetasingi kolmepäevase sõidukaardi. Hiljem sain aru, et siis peaks tõesti lihtsalt arutult ringi sõitma kui sooviks selle maksumuse tasa teha. Või siis kusagile kaugele sõitma aga palju sa ikka päevaga jõuad läbi sõita. Enamus vaatamisväärsuseid on 10 kilomeetri raadiuses, kus üheotsapilet maksab 1050 won'i. Niinimetatud sooduskaardiga saab päeva jooksul teha kuni 20 sõitu ning päeva maksumus on ca 8000 won'i. See tasub tõesti siis ära kui sõita metroo või bussiga vähemalt kaheksa korda päeva jooksul. Sellest oleks võinud turismi-infos ka rääkida. Kogemustest tean, et üle kolme huvipunkti üldjuhul külastada ei jõua. Kui just jooksusammul neid ei läbi. Infovoldikus, mis kaasa anti, ongi erinevad marsruudid umbes nii paika pandud. Vaata seda nii kaua, siis mine sinna ja veeda aega nii kaua jne. Kuigi isegi neid graafikuid järgides tuleks transpordikaardi maksumus suht samaväärne sellega, kui osta igaks sõiduks eraldi pilet. Tõepoolest säästaks aega pileti-automaadi järjekorras seistes aga neid järjekordi ka paraku pole. Kõik kohalikud sõidavad samuti kuukaardi vm sellisega.
Nõme on viriseda aga tõesti ei saa aru miks on selline "sooduskaart" turistidele tehtud. Oma viga muidugi. Oleks võinud rohkem eeltööd veebis teha ja uurida, kuidas soodsam reisida aga paraku olen juba hakanud turismi-infot usaldama. Kogemused eelmistest riikidest on selleks põhjust andnud. Ei saa taas mainimata jätta Jaapanit, kus välisturistidele on tehtud suured soodustused võrreldes kohalike elanikega. Ikka selleks, et neid rohkem kohale meelitada.
Seoulis peatun linnaosas nimega Itewon. See piirkond on väga kirev erinevate rahvuste rohkuse poolest. No tõesti on nii palju välismaalasi liikumas, et ei usugi nagu oleks Koreasse tulnud. Samuti on palju erinevate rahvuste restorane.
Hosteli leidmisega on pisut raskusi. Lugesin juba kellegi kommentaari veebist, et seal maja peal nime pole ja see on trükitud valgele paberile ukse peal. Hostelist saadeti enne küll meil, kus juhised sinna minekuks kirjas ja selle järgi ma ka toimin. Nii, olen nüüd ühe maja ees mis võiks olla õige koht. Valge pabergi ukse peal aga nimi ei ole see mis peaks. Broneerisin toa SP@hostel Itewoni aga seal on kirjas Itewon Guesthouse. Kõrval ei paista nagu rohkem majutusi olevat. Kiikan sisse. Tuleb kõndida teisele korrusele. Seal on suur ehitustöö pooleli aga ühtegi inimest näha pole. Nagu oleks tõesti sattunud ehitusobjektile. Ei paista kuidagi sedamoodi, et see asutus oleks avatud. Keset ruumi on lauavirn, tööriistad vedelevad siin-seal, kipsitolmu kõik kohad täis... Ootan. Ühtegi kellukest ka leti peal pole. Hõikan. Ei miskit. Äkki see pole ikka õige koht. Broneeringust leian hosteli telefoninumbri ja proovin helistada. Vastab koreakeelne automaatvastaja. Ilselt väljas või pole enam kasutusel. Vaatan igaks juhuks naabrusesse. Avastan, et seal on mõnel majal isegi number, mis on kogu reisi jooksul vist esmakordne kogemus. Selle maja number ei kattu sellega mis broneeringus. No proovin korra veel. Vantsin oma suure kandamiga taas teisele korrusele ja hõikan seekord kõvemini. Lõpuks ometi ilmub üks mees välja. Üldsegi mitte korealane vaid hoopis Serbiast. Ma vist pole kunagi ühegi serblasega rääkinud. Teen tähelepaneku, et neil on teine nimi agoda.com lehel, kust koha broneerisin. Ta vaid mõmiseb selle peale midagi segast.
Kell on alles kaks aga sinu sisseregistreerimine on kell kolm, teatab serblane. Olen täna üksi tööl ja ei jõua ruumi enne valmis seada kui alles kella neljaks.
Mis seal ikka, jätan oma kotid sinna siis ja lähen välja. Kuhu ma võin need panna?
Jäta siia samasse nurka.
Siia või? On see ikka turvaline koht?
On küll. Ma olen ise majas.
No ma ei tea... ootasin siin enne 10 minutit aga kedagi ei tulnud. Vabalt oleks võinud mida iganes kaasa võtta nii et keegi poleks märganud.
Ära muretse, siin on turvaline.
Veidi kahtlane tunne on küll aga jätan siiski oma seljakotid tolmusesse nurka ning lähen ümbrusega tutvuma. Selgub, et elan antiigitänaval. Seal olevat kokku üle saja antiigiäri. See mulle paraku huvi ei paku kuna tean kuidas uusi asju vanutatakse ja müüakse antiigina.
Kuidagi trööstitu tundub see piirkond.
Kõht on tühi ja aeg kohaliku köögiga tutvust teha. Astun sisse väga lihtsasse kohta, kus pakutakse pelmeene ja nuudlisuppi nii koos kui eraldi. Võid tellida ainult pelmeenid, pelmeenisupi, nuudlisupi või pelmeeni-nuudlisupi. Ja nii siis veel eraldi täidistega ja juba ongi menüü päris pikk. Kuidagi magedad tunduvad need pelmeenid. Ei ole eriti hea söögikoht. Tualettruumi ka ei paista. Avaldan siiski soovi wc-sse minna ning mulle antakse hiigelsuure võtmehoidjaga võti ning seletatakse, et pean majast väljuma, ümber nurga asuvast panga uksest sisse astuma, trepist üles kolmandale korrusele minema ning enne pubi sissekäiku ongi nende tualettruum. Oehhh... on ikka keeruline. Läbi panga ja pubi..? Jõuan teisele korrusele, kus asub pubi. Kiikan siia ja sinna aga pole nagu muud ust peale pubi oma. Lähen korruse kõrgemale ja seal on juba uus pubi! Palju neid siin majas siis on nüüd. Seal on küll üks uks aga võti käib lukuaugus ringi ning ust ei õnnestu avada. Äkki on vale uks? Vaatan veel ringi. Olen nüüd juba omadega kolmanda korruse pubis sees ja sealsed teenindajad tervitavad mind kui klienti. Viibutan neile võtit ja küsin kus on selle restorani wc, mis ümber nurga esimesel korrusel asub. Eeldan, et kui nad siin ühes hoones asuvad, ju siis peaks nagu pubi teenindajad ka sellega kursis olema. Wc? Restoran? Wc-restoran? Proovin siis aeglaselt uuesti seletada, et mulle anti restoranist võti siia üles wc-sse tulekuks. Neile on arusaadavad vaid kaks sõna, mida nad siis kaasa korrutavad: toilet ja restaurant ning vaatavad mind üllatunud nägudega. Lõpuks üks noormees osutab pubi tualeti poole. Käin siis seal ära ja väljudes tänan ning ütlen head aega. Nad vaatavad mind endiselt suu lahti ja imestunud nägudega. Ei tea mis siin nii segast nüüd oli. Kokkuvõttes läks selle wc-s käiguga päris kaua aega ning restoranis küsitakse, kas leidsin üles selle koha. Vastan, et ei saanud ust lahti ja käisin hoopis pubis. Nad kummardavad mitu korda ja vabandavad. No pole midagi. Vähemalt sain oma asjad aetud.
Teen nüüd veel suurema tuuri ümbruskonnas. Satun mingisse parki, kust viib trepp künka tippu.
Sealt saab ehk hea linnavaatega foto teha. Ei saa paraku. Seal polegi ilusat linnavaadet. Nagu pudru ja kapsad. Kuidagi pilla-palla tundub seel linn.
Itewoni piirkond on kuulus ka ööelu poolest ja teengi õhtul ühe pubituuri.
Järgmisel päeval lähen kaubandusega tutvuma. Äkki leian midagi soodsat-huvitavat-mida iganes. On nii üht kui teist aga midagi nagu jääb puudu. Keraamika on kena. Jalutan läbi kogu Seouli tuntud suveniiritänava, kus üks keskus koguni mitmekordne ehitis, mis otsast otsani kohalikku käsitööd täis.
Üllatavalt palju on spordi- ja matkatarvete kaupluseid. Lisaks veel letid tänavatel, kus müüakse spordi- ja matkarõivaid. Tänavapildiski on märgata palju inimesi, kes hakkaks nagu matkale minema. Hiljem mõistan, et see ongi nende igapäevane riietus. Tõepoolest. Hiinas toodetud kirjud riided on üliodavad. Paraku ei ole see riietus, mida ma sooviks kanda. Selle kohta on isegi Lonely Planetis märge, et kui korealane läheb matkama, siis kannab ta uusimat high-tech varustust, mida matkapoest võib hankida. Pidasin seda naljaks aga tõepoolest see on nii. Selleks pole vaja isegi mägedesse matkarajale minna. Igas pargis ja niisama tänavapildis on hulgaliselt inimesi, kel täielik matkavarustus seljas koos seljakoti ja matkakeppidega. Kiledresse ja matkajalatseid on kogu tänavapilt täis ning enamasti kannavad neid just vanad inimesed. Kes teab? Võibolla ka odava hinna ja mugavuse tõttu. Spordisärgid maksavad tõesti vaid 3-4 eurot. Ei kujuta ette muidugi mis materjalist need on. Odavad Hiinas tehtud koopiad on kindlasti 100% keemia ja ma ei tahaks küll uskuda, et mu keha seal sees end paremini tunneb kui puuvillases riietuses. Peale selle näeks välja nagu pühademuna. Eestis tundub vähemalt mulle, et kes juba spetsiaalse spordiriietuse selga pannud, see pole niisama pühapäevajooksja, vaid regulaarne treenija. Või on raha palju. Need on ju tõesti kallid riided mida iga päev ei osta. Siin võib neid lõunasöögi hinnaga võrrelda. Samas on palju ka kalleid matkatarvete poode ning ühe korealase käest kuulen hiljem, et see on nagu eputamise teema ka. Kellel on kallim varustus. Korralik komplekt pealaest jalatallani pidavad kuni 2000 USA dollarit maksma.
Tunnistan ausalt, et mulle ei paku kohalik kultuur väga huvi. Kui Jaapanis Osaka etnoloogiamusseumis käisin ning Korea sektorisse sattusin, siis ilma, et ma oleks veel teadnud mis rahva osakond see on, tundus igav. Kuidagi ei sobinud need värvid seal rahvariietes ja kõik oli natuke veider. Jaapanlaste kimonod on mulle väikesest peale meeldinud, hiinlaste siidised riided on ka kenad aga siinne rahvarõivas ei ole minu maitse. Kuigi inglise keelega pole siin suurt midagi peale hakata (välja arvatud Itaewoni linnaosa, kus palju välismaalaseid ning kohaklikud teenindajad saavad vahel elementaarse inglise keelega hakkama), et ei teki seda tunnet, et tahaks ära õppida lihtsamad laused nagu Jaapanis tegin.
Kohalike hoiak välismaalaste suhtes tundub kuidagi tõrjuv või üleolev. Hiljem saan aru, et nad on ka üksteise vastu sellised. Muidugi mitte kõik inimesed. Korra läksin metroos vale suuna platvormile ning selgus, et teisele poole saamiseks tuleks uus pilet osta. Sellist süsteemi pole küll üheski riigis varem kohanud. Kui oled korra pileti masinast läbi lasknud, siis võid sõita kasvõi terve päeva edasi tagasi ja vahetada ronge. Muidugi ei saa jaamast väljuda ja kellel seda ikka vaja oleks teha, kuid varem on ikka ette tulnud, et olen alguses valele perroonile läinud või isegi vales suunas sõitnud. Eriti siis kui on väga vähe inglisekeelseid silte. Seal jaamas aitas siis mind üks vana mees teisele poole. Tal küll mingit vormirõivastut ei olnud (olid matkariided) aga märkasin teda teisigi abistamas, ning nii ta avaski mulle mingid teised väravad ja lasi oma kaardiga vastassuuna perroonile. Õppetund edaspidiseks. Siin riigis peab hoolega vaatama, et kohe õigele perroonile lähed.
Paar korda on inimesed ka ligi astunud ja küsinud kas vajan abi, kui olen kaart näpus ja suu lahti abitult ringi vahtinud. Samas on jälle kauplustes olnud selline suhtumine, et alguses öeldakse rõõmsalt tere ja kui kuulevad, et vaatan niisama või ei tea veel mida ma siit soovin, siis muutub nägu jäiseks ning mind nagu polekski seal enam olemas. Seda olen kohe päris mitu korda kogenud. Ühe korra tahtsin 7-eleven’ist kohvi osta, kuna nägin sealt ikka inimesi termotopsiga väljumas. Läksin rõõmsa näeoga leti ette, kus üks vanem mees teenindajaks ning osutasin kohvitopside poole. Too vaatas mind ükskõikse näoga. Proovisin naeratades seletada, et ma pole varem poest kuuma kohvi ostnud ja äkki ta saaks mind abistada. Ta tuligi korraks minu juurde, luges topsi pealt mulle ette mis seal kirjas ning läks uuesti leti taha. Proovisin veel seletada ja näidata, et ma ei tea kust kuuma vett sinna sisse saab ja kas see tolmune tops seal riiulis on ikka müügiks või saan kusagilt puhta topsi. Vanamees pööras lihtsalt pea ära... hämmastav ebaviisakus. Mulle üritas üks kohalik küll selgeks teha, et nad on lihtsalt häbelikud, kuna ei oska inglise keelt aga seda ma ei usu. Väga veider viis siis oma häbelikkust üleoleva suhtumisega näidata. Sarnast teenindust võis ka Hong Kongis vahel kohata.
Keha kinnitan seekord kanatoidurestoranis, mille silt kinnitab, et tegu õige kohaga. Originaal ikkagi.
Arve tasumisega tekib arusaamatus. See naine, kes mind lauda juhatas, tormab pidevalt ringi ja ei tee must üldse välja, kuigi ma juba mõnda aega üritan kael õieli ta pilku tabada. Võtan juba rahasedeli ka näppu ja lehvitan sellega. Ei miskit. Paar lauda eemal istub üks teine töötaja, kes voldib neid samu rätikuid kokku, mida klientidele lauale tuuakse. Hõikan, et soovin arvet tasuda. Too osutab peaga ukse suunas. Sealtpoolt astub just minu poole sama teenindaja, keda tabada olen üritanud kuid vehib käega ja seletab midagi. Vähemalt nägi ära, et ma soovin arvet maksta. Nii möödub veel oma viis minutit. Tädi voldib endiselt rätikuid ja mina hakkan juba kärsituks muutuma. Vahepeal tuleb külastajaid juurde ja tundub nagu oleks mind unustatud. Hõikan veel korra aga rätikutädi ei tee enam kuulmagi. Lõpuks tõusen püsti ja hakkan saali tagumisse ossa jalutama, sinna kus on menüüd laual virnas. Siis vehib tädi kätega ja näitab välisukse poole. Ahaaaa, seal on kassa hoopis. Nagu Jaapanis või Hong Kongiski. Lihtsalt arvet ei toodud mulle lauale nagu olin varem harjunud. Olen nüüd siis targem.
Sõidan läbi veel paar linnaosa, kuna metroopilet ju võimaldab kuni 20 sõitu teha. Mõnes kohas on isegi mõni vanem ehitis alles.
Teen tiiru linnaosas, kus mitu erinevat turgu ja muidugi pakutakse ka süüa.
Järgmises linnaosas on suur kultuurikeskus, kus asub mingi kunsti- või disainimuuseum aga pole nagu sellel lainel ja Jaapanis sai sellega põhjalikult tegeletud. Hoone on kaetud enam kui 40 000 metallist kilbiga, mis väidetavalt on kõik millegi poolest erinevad.
Järgmisel päeval söön hommikuks suppi. Lihasuppi. Liha kondi küljest lahtilõikamiseks antakse suured käärid! Olen neid ennegi restoranides laual näinud. Midagi uut.
Külastan Changdeongkungi paleed, mis on Lonely Planeti järgi kõige olulisem vaatamisväärsus nii Seoulis kui terves riigis.
Astun läbi restoranist, kus pakutakse sibula-pannkooki mereandidega. Liiga õline. Kisub juba liigseks virisemiseks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar