Öö mõttetus Niigatas veedetud ja asun teele Aomori poole, mis on Jaapani arhipelaagi suurima saare või samas nii öelda maismaa põhjapoolseim linn kuhu shinkansenid sõidavad. Sõit kestab mitu tundi ja korra tuleb ümber istuda. Aknast paistavad ühe lumisemad vaated, mida kaugemale põhja poole liigun.
Aomori on kõige ehedam näide sellest, mis tuleb silme ette, kui mulle öelda ääremaa. Tundub nagu oleks liikunud paarkümmend aastat ajas tagasi ja sattunud väga mahajäänud piirkonda. Tegelikult olengi. Hiljem avastan, et ma ei ole sellest linnast mitte ühtegi pilti teinud. Kõik on kuidagi hall ja päevinäinud. Tänavatel liiguvad vaid üksikud inimesed. Ilm on ka vastav. Hall ja kõle.
Lonely Planetist leian ühe arheoloogilise leiukoha ning kunstimuuseumi, mis olevat külastust väärt. Sinna saab bussiga. Ehtsa külabussiga. Leiukoht on tasuta. See kujutab endast ühte küngast, kust on välja kaevatud üle 6000 a. vanuse elukoha säilmed ning üles ehitatud hooned, mis arvatavalt võisid sel ajal seal paikneda.
Iseenest väga huvitav. Hiljem kohtun ühe briti arheoloogiga, kes Hokkaido saarel väljakaevamisi teeb ning tema väitel on just nimelt sealtkandist pärit nii praegused hiinlased kui jaapanlased. Varem teadsin, et esimesed asukad tulid Jaapanisse Hiinast aga tema väitel saabusid nende eellased Hokkaidolt. Ei tea kellel õigus on aga teema on põnev. Saaks vaid ajas tagasi minna.
Aega pole palju, kuna muuseum pannakse juba kuuest kinni ning torman sinnapoole. See on ikka täiesti üllatav milliseid muuseumeid võib Jaapanist leida.
Aomori on kõige ehtsam ääremaa, kus ei paista midagi toimuvat ja siis on äkki keset põldu modernne kaasaegse kunsti muuseum.
Kahju, et aega nii vähe on ja tunniga spurdin saalid lihtsalt läbi.
Rohkem pole siin Aomoris tõesti midagi teha ja lähen kaema paljukiidetud kala, mida siinkandis pakutakse.
Ei kahetse. See on tõesti maitsev. Võtan asja kohe põhjalikult ette, kuna aega on piisavalt ja mis siin tühermaal muud targemat tehagi. Kala kõrvale tellin loomulikult saket ja tõpoolest sobivad need kaks omavahel suurepäraselt. Toore kala ehk shashimi serveerimine on kunst omaette.
Esmalt tuleb ka õiged kalad valida ja vaadata, et need oleks piisavalt värsked. Teiseks on oluline kala lahtilõikamine. Seda õpitakse aastaid. See on kindlasti üks asi, mida jään Jaapanist igatsema. Shashimi.
SAPPORO
Lapsepõlve margikogu ja raamat „Olümpiamängud“ on oma jälje jätnud. Kui kuulen nime Sapporo, tuleb esimesena silme ette number 72. Sapporo’72. Taliolümpia. Sapporosse jõudes on ka pisut selline tunne, et peale olümpiat pole sinna midagi juurde ehitatud. Kuidagi vanamoodne tundub see linn. Ega seal vist midagi erilist vaadata pole võrreldes selliste turismimagnetitega nagu Kyoto, Osaka või Tokyo. Isegi Lonely Planetis on üheks esimestest soovitustest õlletehase külastus, kus saab erinevaid Sapporo tehase õlusid proovida. Sapporo õlu on tuntud üle maailma.
Kuna selleks päevaks on kõik vaatamisväärsused suletud, uurin hostelist, kus siin rahvusvahelist seltskonda võib väljas istumas kohata. Suht ligidal on see pubi. Jõuan vaid õhtustada kui juba tuleb minu lauda üks ülikonnas soliidne noormees, vabandab viisakalt ja uurib kuidas ma selle pubi leidsin. Nimelt astuvat ta sealt tihti läbi aga mind näeb esmakordselt. Olen jah esimest korda ja sain info hostelist. Okei, uurib tema edasi, mis on minu järgmine plaan Sapporos. Tulin vaid päevaks ja vaataks lihtsalt ringi. Ainude muuseumis tahaks ära käia aga see on päris kaugel. Selge. Mul on koduleht kust saab kõikvõimalikku turismiinfot Sapporo kohta. Pead vaid liikmeks registreerima ja saadki seda infot kasutada. Teeme ära. Noormees on pärist Kanadast aga elab juba viimased kümme aastat Sapporos. Üritab turistide elu lihtsamaks teha ja ise samas selle pealt teenida. Tegelikult kasutasin juba enne sarnast veebisaiti, kus kõik vajalik info olemas ja ei saanudki aru mille poolest tema oma parem on. Lisaks pidi veel registreeruma, mis on alati üks tülikas lisategevus ja võimalus, et hiljem hakkad oma meilile reklaame saama. Üldse oli ta jutt selline kahe otsaga small-talk. Ta uuris, kas olen juba õhtust söönud, sest ta ise on näljane. Nimelt korraldab ta seal erinevate söögi-joogikohtade külastusi ja mul oleks harukordne võimalus liituda, sest ta on just minemas tuurile. Olen paraku juba õhtust söönud. Mõni hetk hiljem vabandab ta ning jätab minuga hüvasti, kuna naine on kodus juba söögi valmis teinud ja ootab. Ehheeee. Nii palju siis bar-hopping tuurist.
Kuidagi satun taas rääkima kohalike naistega ning õhtu jätkub ühest kohast teise liikudes ning kokkuvõttes minu hostelitoas ja nii veedame ka sujuvalt järgmise päeva koos. Ainude muuseum jääb mõneks teiseks korraks. Huvitav oli kohaliku kultuuriga ka sellest nurgast tutvuda. Meenub teismeeas leotud Heino Kiige raamat „Mind armastab jaapanlanna“. Leian Sapporost nostalgiat igas mõttes. Ilus mälestus.
Sapporost otse Tokyosse ei saa rongiga sõita ja ümberistumistega koos läheb ikka liiga pikaks see reis. Kuskil tee peal peaks ikka ööbima ja mõtlen, et kui juba suvalisse kohta peab minema, siis olgu see normaalne koht. Heee. Lennata saab ju ka. Lendangi kohaliku säästuliiniga tagasi Osakasse ning liigun sealt rongiga Kyotosse. Pilet on uskumatult odav ja olen taas ühe päeva juurde võitnud. Midagi erilist nüüd Kyotos küll ei toimu aga siiski on tunne parem kui kuskil ääremaal. Lisaks on just siit hea teha sõit Fuji vulkaani juurde. Väidetavalt kõige tuntum Jaapani ikoon üldse. Sellega ei lähe paraku hästi.
Otsin veebist majutuse, mis oleks piisavalt soodne aga samas võimalikult vulkaani lähistel. Selleks linnaks osutub Mishima. Kuigi Mishimast pidavat ka mõnest kohast Fuji lumist tippu nägema, on siiski parem sõita Fuji peatusesse. Ma ei teagi, kas see on omaette linn või väiksem asulatüüp. Igal juhul sinna ma sõidan. Jaamast väljudes ei paista ikka veel seda mäge. Vastutulijad osutavad minu küsimuste peale pöidlaga üle õla. No ei ole seal ju midagi. Muidugi ei ole. Pilved on ümber. No siis pole midagi teha. Ma pole Tokyo arvelt nõus ühtegi päeva loovutama ja selle vaate pärast ma sinna peatuma rohkemaks ei jää. Ei tahaks öelda, et viinamarjad on hapud aga tõepoolest sinna Fujisse sõit oli kuidagi vastumeelne algusest peale. Mõte selles, et sõidan kuskile väikelinna, kus peale selle vaate pole suurt midagi teha, ei tundunud kuidagi ahvatlev. Nii siis läkski, et mäge ka ei näinud.
Öö tuleb paraku Mishimas veeta ja teen õhtu pisut rõõmsamaks toreda õhtusöögiga restoranis. Sellist sushit pole ma veel saanud.
Isegi Jaapanis mitte...
TOKYO
Lõpuks ometi. Jätsin kõige maitsvama kommi Jaapani külastuse lõpuks. See komm on tõesti tõeline maiuspala. Kellele meeldib New York, kellele Barcelona. Mulle meeldib Tokyo üle kõige. Hong Kong oli veel paar kuud tagasi jube äge koht aga sellega siin ei saa võrrelda.
Majutusega olen seekord täkkesse põrutanud. Kõigest 5-10 minuti jalutuskäigu kaugusel kuulsast Shibuya ristmikust, kus vahel võib teed ületamas kokku loendada paar tuhat inimest.
Hotellist väljudes satun kõigepealt gayparaadile... Jään vaid korraks vaatama , et mis seal toimub kui avastan, et mulle on juba mingi lehvik näppude vahele torgatud koos kutsega õhtusele afterpartyle ööklubisse.
Tore küll aga praegu jätaks vahele need üritused. Jalutan sealt tasapisi eemale ja otsin kohta kuhu oma vikerkaarevärviline lehvik poetada. See pole ju India, kuhu võid prahti maha loopida ja ega ka Tallinn, kus prügikaste võib tänaval kohata. Nii mõnigi vastutulev noormees naeratab kelmikalt, nähes seda lehvikut mul peos. Õnneks leian ühe prügikasti.
Mind ei huvita praegu ei traditsiooniline kultuur ega vaatamisväärsused. Huvi pakuvad kõikvõimalikud subkultuurid ja muud veidrused. Teele jääb Tokyo Records’i 8-kordne muusikapood.
Sinna võiks jäädagi. Veedan seal vist terve tunni erinevaid plaate kuulates. Paraku on uued CD’d nii kallid, et ei hakka rahanatukest kulutama. Üht-teist mul juba on ka reisi jooksul soetatud. Ikkagi on lahe sellises muusikaparadiisis aega veeta. Ühel korrusel alustab parasjagu bänd uue plaadi presentatsiooni. Hea muusika aga taas ei raatsi osta.
Tänavatel kohtab pidevalt uute pop-bändide reklaamautosid.
Tümps on juba kaugele kuulda ja mõni laul on päris tuttavaks saanud selle paari kuu jooksul siin riigis viibides.
Selgub, et kuulus Harajuku piirkond, kust samanimeline subkultuur välja kasvanud, on vaid ühe rongipeatuse kaugusel.
Mul veel viimast päeva võimalik sõidukaarti kasutada ja sõidan kohe sinna.
Sellist rahvamassi poleks küll oodanud, mis seal ees ootab.
Takeshita tänav, mis täis kõikvõimalike friikide riideid, on täiesti umbes.
Teen tuuri ühest otsast teise ja leian kingad, mida mul on kohe väga-väga vaja. Üks pood on täis vintage-stiilis jalatseid ja väga raske on valida. Jätan teiseks päevaks ja õnneks ongi järgmine päev esmaspäev, kus tänav kohe palju rahulikum. Nendel kingadel on nüüd minu jaoks eriline väärtus. Emotsionaalne. Ikkagi Harajukust.
Teine subkultuuri häll on Akihabara piirkond. See koht arenes peale II maailmasõda ja sai tuntuks elektoonikakomponentide musta turuna.
Üldiselt teataksegi seda piirkonda praegu kohana, kust soetada nii uut kui kasutatud tehnikat. Lisaks on see Jaapani anime keskus.
Seal on tõesti palju nii anime- kui elektroonikapoode ja samas ka kohvikuid, mille nime, ma ei tea, kas eesti keeles kuidagi eraldi nimetatakse. Inglise keeles on need maidcafe’d. Kohvikud, kus ettekandjad on riietatud prantsuse teenijannadeks aga loomulikult miniseelikutesse.
Ega ma tegelikult polnud neist varem kuulnudki aga taas on Lonely Planetis soovitus neist vähemalt ühes ära käia. Nii ma teen. Väga veider koht. Nagu oleks lasteaeda sattunud. Tunnen end tõelise kommionuna... Laudades istuvad üle keskkea mehed ja jõllitavad keel ripakil, maiaste nägudega ettekandjaid. Õnneks on seal samapalju turiste, kus muigelsui kogu asja jälgivad ning julgen siiski istet võtta. Tegelikult polegi need ettekandjad nii noored kui alguses pealtnäha tundub. Minu laua juurde astub neiu ja tutvustab end . Viisakusest tellin jäätise ja kohvi. Hinnad on muidugi oluliselt kõrgemad kui tavalises kohvikus aga otsustan ikka selle triki ära teha. Teenindaja inglise keele hääldus on nii segane, et ma ei saagi täpselt aru mis selle hinna sees veel sisaldub. Igal juhul antakse mulle mingi veider lapselik mjaumjau parool, mida pean hõikama kui teenindajat soovin. Seda ma ei kavatse küll kaasa teha. Mingi raha eest on võimalik ka teenindaja enda lauda istuma kutsuda ja talle ka veel lisaks suupisteid või keelekastet tellida. See on juba liiast.
Jäätise kujundus on nagu karumõmmi.
Enne sööki palutakse mul veel mingeid liigutusi teha ja mingi sussimussi luuletus lugeda aga keeldun. Näha on, et ega need teenindajad ise ka väga oma rolli ei naudi. Las siis olla mõlemal lihtsam. Teen oma jäätisele kiirelt otsa peale ja palun arvet. Minu kiisu on üllatunud, et nii kiiresti lahkun ja kiirelt aetakse välja laulja. Nimelt peab ühe laulu ka selle raha eest saama kuulata. Tümps keeratakse valjuks ja üks näitsikutest astub lavale. Keegi sealt seltskonnast on Jaapani popikooni AKB48 endinde liige aga ma ei tea kes. Vb seesama kes laulab või hoopis see kellega koos pildistame. Ei tea. Igal juhul kuulub veel hinna sisse foto ja nii siis poseerime wc-ukse ees...
Vähemalt on ära käidud selles kohas.
Mis puutub AKB48 bändi, siis see on fenomen omaette. Tüdrukute grupp tegutseb juba aastast 2005 ja sealt on aja jooksul läbi käinud üle 60 liikme. Ilmselt võetakse uued noored kui eelmised liiga vanakas saavad. Neil on isegi oma TV-show. Täiesti teadmatult olen Okinawalt ostnud nende viimase CD. Küsisin tookord, mis on Jaapanis hetkel kõige kuumem bänd ja nii ma selle sain. Osad laulud on juba peas, kuna neid mängitakse tõesti kõikjal. Akihabaras on neil oma klubi, kus nad igal õhtul üles astuvad aga pileti hankimine pidavat olema praktiliselt võimatu. Selle eest on seal kohvik, kus mängitakse ainult AKB48 muusikat ja müüakse fännikraami. Neid kohvikuid on ka teistes linnades. Selline popikoon siis siin.
Kolmas kuulus linnaosa on Shinjuku, mis samuti minu hotelli ligidal.
Vaid paar peatust sõita. Seal käib vilgas ööelu aga teen vaid õhtuse külastuse. Ööelu on minu hotelli ümbruses ka ja pealegi pidavat Shinjukus kahtlaseid tegelasi liikuma, kes muuseas tänaval juttu rääkides sind kuskile baari kutsuvad ja märkamatult on arve kordades suurem, kui ise kokku arvutades saad.
Shinjukus on üks põnev restoran, mis mulle huvi pakub. Nimelt Robotics.
Ootasin küll rohkem roboteid aga sain palju bikiinides kauneid naisi. Ka tore.
Kogu show oli täis valgusefekte, akrobaatikat, muusikat jne.
Pilet on päris kallis aga jälle üks eriline asi ära nähtud ja seda ilmselt mujal maailmas ei näe. Võimas ja veider igatahes.
Tokyo ööelust jäid meelde kaks baari. Ühes mängisid muusikud, kes pole veel suurele lavale pääsenud aga see koht pidavat just kasvulava olema ja kunagi ei tea millal tänaõhtune esineja võib osutuda homseks uueks staariks. Tutvun mitme huvitava tegelasega ja kuulen palju head muusikat.
Hakka või uuesti mängima... Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja kuulata on ka tore.
Teine ülilahe baar on kuulus oma plaadikogu poolest.
Letis teenindav omanik oskab sealt kulunud plaadiümbriste hunnikust just õiged asjad üles leida ja esimest korda satungi sinna just nimelt selle tõttu, et nii head laulu pole ammu kuulnud. Üldse istub seal lahe seltskond koos. Hea on teada, et kui kunagi sinna linna uuesti satun, siis on koht, kust võib meeldiva seltskonna ja hea muusika eest leida. Jälle üks meeldiv mälestus.
Kõigest, mis Tokyos juhtus, ei hakka kirjutama. Oli põnev, lõbus, meeldejääv ja igatsen sinna tagasi.
Nii nagu üldse Jaapanisse. See on kõige lahedam riik üldse. Kõige viisakamad inimesed, põnevam kultuur ja ilusamad naised...
Aomori on kõige ehedam näide sellest, mis tuleb silme ette, kui mulle öelda ääremaa. Tundub nagu oleks liikunud paarkümmend aastat ajas tagasi ja sattunud väga mahajäänud piirkonda. Tegelikult olengi. Hiljem avastan, et ma ei ole sellest linnast mitte ühtegi pilti teinud. Kõik on kuidagi hall ja päevinäinud. Tänavatel liiguvad vaid üksikud inimesed. Ilm on ka vastav. Hall ja kõle.
Lonely Planetist leian ühe arheoloogilise leiukoha ning kunstimuuseumi, mis olevat külastust väärt. Sinna saab bussiga. Ehtsa külabussiga. Leiukoht on tasuta. See kujutab endast ühte küngast, kust on välja kaevatud üle 6000 a. vanuse elukoha säilmed ning üles ehitatud hooned, mis arvatavalt võisid sel ajal seal paikneda.
Iseenest väga huvitav. Hiljem kohtun ühe briti arheoloogiga, kes Hokkaido saarel väljakaevamisi teeb ning tema väitel on just nimelt sealtkandist pärit nii praegused hiinlased kui jaapanlased. Varem teadsin, et esimesed asukad tulid Jaapanisse Hiinast aga tema väitel saabusid nende eellased Hokkaidolt. Ei tea kellel õigus on aga teema on põnev. Saaks vaid ajas tagasi minna.
Aega pole palju, kuna muuseum pannakse juba kuuest kinni ning torman sinnapoole. See on ikka täiesti üllatav milliseid muuseumeid võib Jaapanist leida.
Aomori on kõige ehtsam ääremaa, kus ei paista midagi toimuvat ja siis on äkki keset põldu modernne kaasaegse kunsti muuseum.
Rohkem pole siin Aomoris tõesti midagi teha ja lähen kaema paljukiidetud kala, mida siinkandis pakutakse.
SAPPORO
Lapsepõlve margikogu ja raamat „Olümpiamängud“ on oma jälje jätnud. Kui kuulen nime Sapporo, tuleb esimesena silme ette number 72. Sapporo’72. Taliolümpia. Sapporosse jõudes on ka pisut selline tunne, et peale olümpiat pole sinna midagi juurde ehitatud. Kuidagi vanamoodne tundub see linn. Ega seal vist midagi erilist vaadata pole võrreldes selliste turismimagnetitega nagu Kyoto, Osaka või Tokyo. Isegi Lonely Planetis on üheks esimestest soovitustest õlletehase külastus, kus saab erinevaid Sapporo tehase õlusid proovida. Sapporo õlu on tuntud üle maailma.
Kuna selleks päevaks on kõik vaatamisväärsused suletud, uurin hostelist, kus siin rahvusvahelist seltskonda võib väljas istumas kohata. Suht ligidal on see pubi. Jõuan vaid õhtustada kui juba tuleb minu lauda üks ülikonnas soliidne noormees, vabandab viisakalt ja uurib kuidas ma selle pubi leidsin. Nimelt astuvat ta sealt tihti läbi aga mind näeb esmakordselt. Olen jah esimest korda ja sain info hostelist. Okei, uurib tema edasi, mis on minu järgmine plaan Sapporos. Tulin vaid päevaks ja vaataks lihtsalt ringi. Ainude muuseumis tahaks ära käia aga see on päris kaugel. Selge. Mul on koduleht kust saab kõikvõimalikku turismiinfot Sapporo kohta. Pead vaid liikmeks registreerima ja saadki seda infot kasutada. Teeme ära. Noormees on pärist Kanadast aga elab juba viimased kümme aastat Sapporos. Üritab turistide elu lihtsamaks teha ja ise samas selle pealt teenida. Tegelikult kasutasin juba enne sarnast veebisaiti, kus kõik vajalik info olemas ja ei saanudki aru mille poolest tema oma parem on. Lisaks pidi veel registreeruma, mis on alati üks tülikas lisategevus ja võimalus, et hiljem hakkad oma meilile reklaame saama. Üldse oli ta jutt selline kahe otsaga small-talk. Ta uuris, kas olen juba õhtust söönud, sest ta ise on näljane. Nimelt korraldab ta seal erinevate söögi-joogikohtade külastusi ja mul oleks harukordne võimalus liituda, sest ta on just minemas tuurile. Olen paraku juba õhtust söönud. Mõni hetk hiljem vabandab ta ning jätab minuga hüvasti, kuna naine on kodus juba söögi valmis teinud ja ootab. Ehheeee. Nii palju siis bar-hopping tuurist.
Kuidagi satun taas rääkima kohalike naistega ning õhtu jätkub ühest kohast teise liikudes ning kokkuvõttes minu hostelitoas ja nii veedame ka sujuvalt järgmise päeva koos. Ainude muuseum jääb mõneks teiseks korraks. Huvitav oli kohaliku kultuuriga ka sellest nurgast tutvuda. Meenub teismeeas leotud Heino Kiige raamat „Mind armastab jaapanlanna“. Leian Sapporost nostalgiat igas mõttes. Ilus mälestus.
Sapporost otse Tokyosse ei saa rongiga sõita ja ümberistumistega koos läheb ikka liiga pikaks see reis. Kuskil tee peal peaks ikka ööbima ja mõtlen, et kui juba suvalisse kohta peab minema, siis olgu see normaalne koht. Heee. Lennata saab ju ka. Lendangi kohaliku säästuliiniga tagasi Osakasse ning liigun sealt rongiga Kyotosse. Pilet on uskumatult odav ja olen taas ühe päeva juurde võitnud. Midagi erilist nüüd Kyotos küll ei toimu aga siiski on tunne parem kui kuskil ääremaal. Lisaks on just siit hea teha sõit Fuji vulkaani juurde. Väidetavalt kõige tuntum Jaapani ikoon üldse. Sellega ei lähe paraku hästi.
Otsin veebist majutuse, mis oleks piisavalt soodne aga samas võimalikult vulkaani lähistel. Selleks linnaks osutub Mishima. Kuigi Mishimast pidavat ka mõnest kohast Fuji lumist tippu nägema, on siiski parem sõita Fuji peatusesse. Ma ei teagi, kas see on omaette linn või väiksem asulatüüp. Igal juhul sinna ma sõidan. Jaamast väljudes ei paista ikka veel seda mäge. Vastutulijad osutavad minu küsimuste peale pöidlaga üle õla. No ei ole seal ju midagi. Muidugi ei ole. Pilved on ümber. No siis pole midagi teha. Ma pole Tokyo arvelt nõus ühtegi päeva loovutama ja selle vaate pärast ma sinna peatuma rohkemaks ei jää. Ei tahaks öelda, et viinamarjad on hapud aga tõepoolest sinna Fujisse sõit oli kuidagi vastumeelne algusest peale. Mõte selles, et sõidan kuskile väikelinna, kus peale selle vaate pole suurt midagi teha, ei tundunud kuidagi ahvatlev. Nii siis läkski, et mäge ka ei näinud.
Öö tuleb paraku Mishimas veeta ja teen õhtu pisut rõõmsamaks toreda õhtusöögiga restoranis. Sellist sushit pole ma veel saanud.
TOKYO
Lõpuks ometi. Jätsin kõige maitsvama kommi Jaapani külastuse lõpuks. See komm on tõesti tõeline maiuspala. Kellele meeldib New York, kellele Barcelona. Mulle meeldib Tokyo üle kõige. Hong Kong oli veel paar kuud tagasi jube äge koht aga sellega siin ei saa võrrelda.
Majutusega olen seekord täkkesse põrutanud. Kõigest 5-10 minuti jalutuskäigu kaugusel kuulsast Shibuya ristmikust, kus vahel võib teed ületamas kokku loendada paar tuhat inimest.
Mind ei huvita praegu ei traditsiooniline kultuur ega vaatamisväärsused. Huvi pakuvad kõikvõimalikud subkultuurid ja muud veidrused. Teele jääb Tokyo Records’i 8-kordne muusikapood.
Tänavatel kohtab pidevalt uute pop-bändide reklaamautosid.
Tümps on juba kaugele kuulda ja mõni laul on päris tuttavaks saanud selle paari kuu jooksul siin riigis viibides.
Selgub, et kuulus Harajuku piirkond, kust samanimeline subkultuur välja kasvanud, on vaid ühe rongipeatuse kaugusel.
Sellist rahvamassi poleks küll oodanud, mis seal ees ootab.
Teen tuuri ühest otsast teise ja leian kingad, mida mul on kohe väga-väga vaja. Üks pood on täis vintage-stiilis jalatseid ja väga raske on valida. Jätan teiseks päevaks ja õnneks ongi järgmine päev esmaspäev, kus tänav kohe palju rahulikum. Nendel kingadel on nüüd minu jaoks eriline väärtus. Emotsionaalne. Ikkagi Harajukust.
Teine subkultuuri häll on Akihabara piirkond. See koht arenes peale II maailmasõda ja sai tuntuks elektoonikakomponentide musta turuna.
Üldiselt teataksegi seda piirkonda praegu kohana, kust soetada nii uut kui kasutatud tehnikat. Lisaks on see Jaapani anime keskus.
Seal on tõesti palju nii anime- kui elektroonikapoode ja samas ka kohvikuid, mille nime, ma ei tea, kas eesti keeles kuidagi eraldi nimetatakse. Inglise keeles on need maidcafe’d. Kohvikud, kus ettekandjad on riietatud prantsuse teenijannadeks aga loomulikult miniseelikutesse.
Jäätise kujundus on nagu karumõmmi.
Enne sööki palutakse mul veel mingeid liigutusi teha ja mingi sussimussi luuletus lugeda aga keeldun. Näha on, et ega need teenindajad ise ka väga oma rolli ei naudi. Las siis olla mõlemal lihtsam. Teen oma jäätisele kiirelt otsa peale ja palun arvet. Minu kiisu on üllatunud, et nii kiiresti lahkun ja kiirelt aetakse välja laulja. Nimelt peab ühe laulu ka selle raha eest saama kuulata. Tümps keeratakse valjuks ja üks näitsikutest astub lavale. Keegi sealt seltskonnast on Jaapani popikooni AKB48 endinde liige aga ma ei tea kes. Vb seesama kes laulab või hoopis see kellega koos pildistame. Ei tea. Igal juhul kuulub veel hinna sisse foto ja nii siis poseerime wc-ukse ees...
Mis puutub AKB48 bändi, siis see on fenomen omaette. Tüdrukute grupp tegutseb juba aastast 2005 ja sealt on aja jooksul läbi käinud üle 60 liikme. Ilmselt võetakse uued noored kui eelmised liiga vanakas saavad. Neil on isegi oma TV-show. Täiesti teadmatult olen Okinawalt ostnud nende viimase CD. Küsisin tookord, mis on Jaapanis hetkel kõige kuumem bänd ja nii ma selle sain. Osad laulud on juba peas, kuna neid mängitakse tõesti kõikjal. Akihabaras on neil oma klubi, kus nad igal õhtul üles astuvad aga pileti hankimine pidavat olema praktiliselt võimatu. Selle eest on seal kohvik, kus mängitakse ainult AKB48 muusikat ja müüakse fännikraami. Neid kohvikuid on ka teistes linnades. Selline popikoon siis siin.
Kolmas kuulus linnaosa on Shinjuku, mis samuti minu hotelli ligidal.
Vaid paar peatust sõita. Seal käib vilgas ööelu aga teen vaid õhtuse külastuse. Ööelu on minu hotelli ümbruses ka ja pealegi pidavat Shinjukus kahtlaseid tegelasi liikuma, kes muuseas tänaval juttu rääkides sind kuskile baari kutsuvad ja märkamatult on arve kordades suurem, kui ise kokku arvutades saad.
Shinjukus on üks põnev restoran, mis mulle huvi pakub. Nimelt Robotics.
Ootasin küll rohkem roboteid aga sain palju bikiinides kauneid naisi. Ka tore.
Pilet on päris kallis aga jälle üks eriline asi ära nähtud ja seda ilmselt mujal maailmas ei näe. Võimas ja veider igatahes.
Tokyo ööelust jäid meelde kaks baari. Ühes mängisid muusikud, kes pole veel suurele lavale pääsenud aga see koht pidavat just kasvulava olema ja kunagi ei tea millal tänaõhtune esineja võib osutuda homseks uueks staariks. Tutvun mitme huvitava tegelasega ja kuulen palju head muusikat.
Teine ülilahe baar on kuulus oma plaadikogu poolest.
Kõigest, mis Tokyos juhtus, ei hakka kirjutama. Oli põnev, lõbus, meeldejääv ja igatsen sinna tagasi.
Nii nagu üldse Jaapanisse. See on kõige lahedam riik üldse. Kõige viisakamad inimesed, põnevam kultuur ja ilusamad naised...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar