Kyoto-Nagoya-Kanazawa

Jälle rongile. Shinkansen on äge!

Ja ongi kauaoodatud Kyoto. Kõik räägivad, et vot kui Kyotosse lähed, siis näed alles seda õiget Jaapanit ja kui teises Jaapani otsas suveniiripoest küsida, kas see on siit pärit, kõlab vastus: Kyotost. Eks Kyotos ole ka tänu sellele turiste suisa hordidena. Tõepoolest. Kui piirkonna kaarti vaadata, siis on see svastikaid täis, mis tähistavad pühamuid.

Taas on paanika nagu Osakaski. Nii palju kohti paari päevaga. Appiii, mida ma teen. Äkki jääb midagi tähtsat nägemata... Rahu-rahu. Alustame algusest. Teen nimekirja Lonely Planeti kõige-kõige vaatamisväärsustest ja siis võrdlen japan-guide.com omaga. Osati kattub. On paar templit, mida peab nägema. Tean juba kogemustest, et ega üle kolme vaatmisväärsuse päevaga ei jõua vaadata.
Füüsiliselt, selles mõttes, et kas ajaliselt jõuab ühest kohast teise sõita, jõuaks ehk veelgi aga vaim ei võta rohkem vastu. Liiga palju ingfot lühikese ajaga ei salvestu lihtsalt mällu. Lõpuks vaatad juba tuima näoga järjekordset pühamut aga ise mõtled, et kas õhtuks süüa sushit või nuudleid.

Alustan sellest, et valin lähima vaatamisväärsuse, mis on raamatus tärniga ehk siis "peab nägema"-koht. Selleks osutub Daitoku-ji Zen-templite kompleks, kui nii võib nimetada.

Kompleks ei kõla just hästi aga kuidas teisiti seda templite kogumit nimetada. Kirjas on, et sinna saab tasuta sisse. Väga hästi. Tavaliselt tuleb ikka suuremate vaatamisväärsuste eest oma 10 € või rohkemgi maksta. Miskipärast ei ole Lonely Planetis kirjas, et igas templis on eraldi pilet. See tuleb üllatusena. Loendan kaardilt sellel alal üle 25 templi! Alale sisse saab tõesti tasuta aga templites on sissepääs 400-600 jeeni(3-4 €). Hind pole ju kõrge aga kui tahad mitmesse minna, siis kokkuvõttes läheb kalliks. Selgub, et rahvale on avatud vaid 6 templit. Kusjuures need ei ole üldse aastaringselt lahti, vaid ainult teatud perioodil ja nüüd on see käes. See on ka teistes linnades kõrvu jäänud, et olete õnnelik, kuna saabusite ajal,  mil meie tempel on rahvale avatud. Kuna sellest varem ei teadnud, siis ei oska ka suurt rõõmu tunda. Ahah, et siis tulin õigel ajal. Väga tore.

Õnneks on templitevaheline ala ka ilus ja kes piletit osta ei raatsi, võib üle aia kiigata kui ulatub. Aiad on kõrged. Otsustan ikka ühes templis sees ära käia, milleks on Daizen-in.
Ehitatud ligi 500 aastat tagasi Kogaku-Zenji poolt, kes on üks tuntumaid Zen-preestreid. Templi eripära seisneb selles, et Zen-vaimsust on väljendatud liiva ja kivide abil. Kui kogu infomaterjal seal läbi lugeda ja ring peale teha, siis see on töesti väga huvitav. Igal kivil ja puul on siin aias väga oluline tähendus. Pildistada ei tohi. Ma ei teadnud, et zen-budismis on kilpkonnal pisut teine tähendus kui olin varem teadnud. Teadsin seda kui pikaealisuse sümbolit aga positiivses mõttes. Tegelikult on ehk mõte isegi sama aga olin seda lihtsalt omamoodi tõlgendanud. Üks objekt seal aias on paadikujuline kivi, milles peaks olema kilpkonn. See sümboliseerib meie vananemist ja tuletab meelde, et seda pole võimalik peatada ja tuleb vooluga kaasa minna. Unustage ära kortsudevastased kreemid ja minge lihtsalt vooluga kaasa :)

Käin siiski ühes templis veel, sest esimene avaldas tõesti muljet ja pani elu üle järgi mõtlema. Peaks zen-budismi õpetuse kohta rohkem uurima. Tundub väga arukas lähenemine elule. Teine tempel on Koto-in Zen Temple. Rahjatud 1601 Hosokawa Tadaoki poolt.

Hosokawa oli suur sõdalane kes osales veristes kodusõdades, mis lõppes Tokugawa shogunaadi loomisega. Lisaks tema suurepärastele oskustele võitluskunstides, polnud intellektuaalsed võimed sugugi kehvemad. Templis on mitmeid väärtuslikke maale, mis on märgitud kui oluline rahvuslik kultuuriväärtus või isegi rahvuslik vara. Ma ei tea täpselt kuidas tõlkida National Treasure.Sellele on äkki eesti keeles konkreetne väljend?
Kõigele lisaks on templi aed lihtsalt kaunis.

Raudteejaama jõudes põrkan kokku metroost väljuva turistiga, kes vahib samuti suu ammuli ringi nagu ma ise paar tundi tagasi. Ma jalutan juba tuima näoga metroo poole. Noormees astub juurde ja küsib, milline väljapääs neist on läänepoolne. See peaks vist olema aga kui otsid Daikoku-ji templeid, siis astu otse selles suunas nii umbes 1,5-2 km kuni näed viita paremale ja sealt on veel umbes 300 m. Mingid bussid käivad ka aga ma ei süvenenud sellesse ja tahtsingi jalutada. Päris kaugel, arvab noormees. Oli see ka väärt koht külastuseks? Njaaah. Oli küll kui sulle aiad ja templid huvi pakuvad. Samas on igas templis pilet, mis rahvale üldse avatud on. Midaaaa? Siin Lonely Planetis on kirjas tasuta! Seda minagi. Alale pääsedki tasuta ja see on ka ilus, kuid templis sees on veel ilusam nii et võid arvestada 400-600 jeeniste piletitetga. Noormees jääb mõttesse. Minna või mitte? Head otsustamist. Ma lähen nüüd rongile. Tänaseks on kõik. Õhtu käes ja vaatamisväärsused suletud. Ma ei peatu üldse Kyotos vaid umbes 20 minuti rongisõidu kaugusel Setas. Selgub, et see on tegelikult juba teine maakond ehk prefektuur nagu siin nimetatakse. Oluliselt vaiksem koht kui Kyoto ja selle tõttu pole seal õhtul midagi teha ka. Ongi hea. Saab uueks päevaks välja puhata.

Esimeseks kohaks valin Fushimi-Inari Taita. Lonely Planeti nr 1.
Kirjeldusest loen, et seal on tuhendeid väravaid, mille alt saab läbi jalutada. Kõlab liialdusena. Tegelikult ei ole liialdus. Neid on tõesti tuhandeid. Rada, mille kogu pikkus on 4 km, kulgeb mäkke. Rahvast on tõesti murdu. Enne mäkketõusu teen hommikusöögi.

Setas ei hakanud sööma minema ja tahtsingi Kyotos einestada. Söön nuudlisuppi angerjaga. Kõlab naljakalt. Tõepoolest. Angerjaid on siin palju müügil. Need on pisut väiksemad kui olen harjunud Eestis nägema. Restorani ukse ees grillitakse neid sütel ja siis läheb supi sisse. Nuudlid valin seekord soba-tüüpi. Mis siis muud kui luristama. Angerjas maitseb nagu meie sprotid. Neid pigem suitsetatakse seal sütel kui grillitakse. Suitsune maitse on. Aga hea. Koht paistab populaarne, sest nii pea kui koht vabaneb, on juba uued einestajad istumas. Angerjaid ostetakse suisa karbiga kaasa.

Aga nüüd algab mäkketõus. Rahvast on raja alguses nii palju ja kõik üritavad endast pilti saada selle punase väravatejada keskel.

Kas nii jääbki nüüd või? Kuni raja lõpuni... Pidevalt on vaja seisatada, sest keegi poseerib jälle kõrval  ning vaja ära oodata kuni pilt tehtud. Siis läheb rada kaheks.

Kumb tee valida? vahet pole ilmselt. Mida kõrgemale mäkke, seda vaiksemaks jääb. Järjest vähem on jalutajaid. Kuhu nad kõik kadusid?

 Kas tegid seal alla rahvasummas pildid ära ja läksid minema? Oleks kilomeetri edasi tulnud, võinuks juba uhkes üksinduses samasuguse pildi saada, sest väravaid jätkub kogu teekonnaks. vahepeal on küll taas mõni pühamu, kus võimalik jalga puhata. Ei puudu sealt ka suveniiripoed ja lihtsamad söögikohad. Joogiautomaate on ka igas punktis. Kui janu tuleb, siis pane aga mündid sisse ja vali mida soovid: erinevad kuumad kohvid, musta ja rohelist teed nii kuumalt kui külmalt, karastusjooke ja vesi. Rajad on märgid, mille järgi orienteeruda.

Mõni rada läheb mäest alla, mis samuti ümbritsetud väravatega aga see võib osutuda tupikuks. Päris tüütu oleks, kui endal keel juba vesti peal, kõnnid omateada väljapääsu poole ja siis selgub, et oled asjatult mitusada meetrit allamäge käinud ning pead uuesti üles ronima. Tagasitee on palju mugavam. Allamäge ju. Hea on vaadata neid turiste, kes hädiste nägudega tipu poole rühivad ja arutavad, et kaua veel... Kokku võis ikka paar tundi vist ära minna selle matkaga. Alla jõudes on nagu kuidagi tühi tunne kõhus jälle. Või lihtsalt tulevad igalt poolt head lõhnad, mis panevad suu vett jooksma. Tee on täis erinevaid gurmee-kioske ja restorane. Minu tähelepanu tõmbab grillitud vutt. Soetan ühe varda, mis on vist pool lindu.

Järgmiseks proovin tšilliga maitsestatud riisikreekerit. Pole väga maitsev.

Nii tehakse Takoyakisid.

 Et järgmisesse punkti minna, tuleb Kyoto raudteejaama sõita. Seda loetakse ka omaette vaatmisväärsuseks futuristliku stiili tõttu.

Uueks kohaks olen valinud Kinkakuji templi, mis raamatus tärniga ja veebis ka kiidetakse. Panen puusse. Pean seda mõnes kohas kirjaveaks, kui see tempel on kirjutatud G või K-ga alguses. Siin on palju kirjavigu inglisekeelsetes tekstides. Suurim nali, mida nägin, oli ühes reklaamvoldikus, mis täis restorane ja kalapoode ühel turul. Suurem osa voldikust oli jaapani keeles aga mõni pood oli omale tõlgi leidnud ning paar lauset ka inglise keeles kirjutanud. Poe nime vähemalt või mida pakutakse. "Flavoured scallops from Hokkaido. Sent from my IPhone". Tõenoliselt saatis keegi tõlgile oma poe kirjelduse ja sai vastu inglisekeelse tõlke. I Phone paneb automaatselt selle viite iga meili lõppu, et kiri on saadetud I-Phone'st. Voldiku küljendaja tõenäoliselt inglise keelt ei osanud ja pani teksti kogu täiega üles. Kokkuvõttes kõlab siis see nii: Maitsestatud kammkarp Hokkaidost. Saadetud minu I-phone'st :) Itsitasin omaette keset tänavat kui selle voldiku avasin. Kes teab, äkki on tegu osava reklaamitrikiga? Arvestades neid kirjavigu igal pool, siis tundub see vähetõenäoline. See, et L ja R on vahetuses, on igapäevane. Ikka võid lugeda hinnakirja kohalt: Price Rist. Ja siis on menüüs lamen-nuudlid. No see on ka põhjus, miks ajasin segamini kahe templi nimed. Neid võõraid nimetusi on nii palju, et katsu sa välja hääldada ja siis veel meeles ka pidada. Kui keegi praegu mu käest küsiks, mis on selle koha nimi, kus tuhanded punased väravad, mida enne külastasin, siis jääks vastuse võlgu. Liiga palju infot lühikese aja jooksul. Õnneks osutusid mõlemad templid üheks tähtsamatest vaatamisväärsustest Kyotos. Esimesena juan siis Ginkakuji templisse. Nagu arvata võis, on rahvast siin palju ja turiste tuuakse kohale busside kaupa.
Templi kohta nii palju, et selle rajas Ashikaga Yoshimasa aastal 1482 hoopis villaks, kus oma vanaduspõlve veeta. Templiks kujundati see hiljem, peale tema surma. Tõlkes tähendab selle templi nimi hõbedane kuid unistus, katta kogu villa hõbedaga, ei täitunud kunagi. Selgub, et selle villa rajas shogun oma vanaisa ehitatud templi Kinkakuji eeskujul, mis on kullaga kaetud. Siit siis sarnased nimed, mis mind segadusse ajasid.
Tee templisse on ääristatud kameeliate, bambuse ja kividega mis harmoneeruvad omavahel suurepäraselt.

Kaks peamist hoonet seal kannavad nimetust Kannon-den ja Togu-do. Mõlemad omavad nimetust National Treasure. Kogu kompleks on World Heritage Site tiitliga.

Kannon-den on ehitatud kahes erinevas stiilis. Esimene korrus ehitati shoin-stiilis, mis on traditsiooniline Jaapani elumajade stiil. Teine korrus on Hiina templi stiilis. Kuldne fööniks maja katusel, mis vaatab ida suunas, kaitseb templit.

Teine hoone Togu-do on budistlik hall. Vanim ehitis, mis on säilinud Jaapani shoin-stiilis arhitektuurist. Katus on valmistatud küpressipuust sindlitest.

 Ginkakujisse täna enam ei jõua. Selle eest on siin ka õhtuseid vaatamisväärsuseid nagu näiteks Gioni linnaosa, mis on kunagine geišade piirkond ning praegune restoranide ning ööelu keskus.

Kõht ongi tühjaks läinud. Linnaosa on tõesti kaunis ja raske on otsustada kuhu sisse astuda. Tihtipale avatakse söögikohat alles õhtul kell 6 või 7. Õnneks on üks koht juba avatud, kus pakutakse minu jaoks taas midagi uut. Nimetus on Issen-Yoshoku. See on taas üks tüüp okonomiyakidest.

See koosneb õhukesest pannkoogist, mis täidetud liha, toore muna, grillitud kalapasta, rohelise sibula, kuivatatud krevettide, ingveri jne. Nüüd siis tean, et need helbed, mida okonomyiaki peale puistatakse, ei ole sibulakoored vaid hoopis kuivatatud kala laastud. Kala nimetus on inglise keeles bonito. Wikipediast leian, et see on midagi makrellilaadset. Meeldiv maitseelamus igatahes.

Siin kuulus geišade piirkond. Shimbashi tänavat peetakse üheks ilusamaks terveks Aasias.

Uut päeva alustan bambusesaluga. Selle pilt on isegi Lonely Planeti kaanel.

Tegelikult on terve see piirkond väga kaunis. Linnast väljas ja väga rahulik. Turistide hordid muidugi ka aga need on suht ühes kohas koos ja kui kõik lähevad matkaradadele, siis hajub see mass ilusti külade vahele laiali.

Nagu LP kirjutas, ei ole võimalik seda bammbusesalu fotole niimoodi jäädvustada nagu see reaalselt paistab. Neil on õigus.
Bambusesalu kõrval on suveniiripood, kust saab osta värskeid bambusevõsusid, mida mul siiani pole õnnestunud proovida ning kõikvõimalikku bambusest käsotööd. Ostan omale söögipulki ühe komplekti, mis on päris soodsa hinnaga.

 Teen tiiru külavahel ja naudin kaunist loodust.

Templeid on siin palju aga kas hakkan sisse minema. On neid juba nähtud ka. Üks koht kuidagi tõmbab ligi ja hiljem ei kahetse. Väga ilus aed ning turiste pole. Peale minu on vaid mõned üksikud sakslased.

Tagasiteel raudteejaama poole põikan veel läbi bambusesalust ja avastan, et peamine rada, kus kõige parem vaade, jäi enne nägemata.

Siin on veel üks kuni aiaga vaatamisväärsus. Nimelt Okochi Sanso villa, mis oli Jaapani filmistaari Okochi Denjori elupaik.

Aed on kena ja lõpuks pakutakse veel teemajas kooki ning rohelist teed.

Nüüd on veel aega, et kihutada kuldse templi Kinkakuji suunas. Kinkakuji oli algselt samuti villa. See nimetuste asi on pisut segane. Kinkakuji ehk kuldne paviljon sisaldab oma territooriumil Rakuon-ji templit, mida samas kutsutakse ka Kinkaku-ji templiks.

 Sai natuke selgemaks. Tegelik nimi on Rakuon-ji aga rahvas kutsub seda kuldse paviljoni templiks ehk Kunka-ji templiks. See on zen-budismi tempel. Rinzai sekti Shokokuji koolkonna tempel. Uuuhhh... kõik uued ja keerulised nimetused.
Templit ümbritsev aed ja hooned kokku peaks sümboliseerima Buddha maad selles ilmas. Inglise keeles on see Pure Land of Buddha. Võibolla on sellel eesti keeles mingi konkreetne nimetus olemas?
Peale villa rajaja Yoshimitsu surma kujundati see ümber templiks ja nimetati talle antud uue nime järg, mis talle teise ilma minekuks anti Rakuon-in-den. 1994 kanti see tempel World Cultural Heritage nimistusse.
Selles aias on küll tõeliselt suur turistivool. Põhimõtteliselt liigutakse mööda ühte rada ja kui tuleb poole tee peal mõte, et läheks sinna algusesse tagasi, kust templile kaunis vaade üle tiigi avanes, siis võib see tülikaks osutuda.

Õhtusöögiks taas angerjasuppi.

NAGOYA

Nagoyasse saab Kyotost 36 minutiga. 148 km.

Nagoya kohta ei oska nagu seisukohta võtta. Liiga lühike aeg selleks. Jõuan kohale ja lähen kohe välja. Kuidagi peab jõudma tähtsamad vaatamisväärsused ära näha ja homme taas edasi. Siin on olemas city-loop buss, mis suuremate vaatamisväärsuste suures peatub. Mulle pakub huvi kunstimuuseum. Esimeseks Tokugawa Art Museum.
Juhuslikult satun nägema rallit, mis läbi Nagoya läheb. Autod on kõik 50-60ndatest. Neil on isegi veebisait olemas ning numbrite järgi leian kõigi autode margid. Pole küll asjatundja aga mõne huvitavama võib siia üles panna.

Kunstimuuseumile teen tuuri peale ja liigun edasi parki, mis selle kõrval asub. Muuseumis on palju kunsti ja taas mõõkasid aga kahjuks vähe inglisekeelset materjali. Kahjuks pole ka nii palju aega, et pikemalt kõigesse süveneda.
Aed on ka päris kena aga olen ilusamaid näinud siin.

Soov on minna teadusemuuseumi aga kahjuks on see täna kinni.

Selle kõrval on õnneks kunstimuuseum ja külastan seda. Päris nauditav muuseum, mis sisaldab lisaks Jaapani kunstile ka näiteks Modigliani loomingut.

Siin üks tuttav tegelane jälle. Jonathan Borofsky. http://www.borofsky.com Nagoya muuseumis on tema töö Hammering Man.

Kuidagi eriliselt mõjuvad need tema lapikud ja liikuvad tegelased. 



Hetkel on veel käimas Yayoi Kusama näitus Mindfulness. http://www.yayoi-kusama.jp/e/information/index.html
Tema ise näeb välja selline.

Tema täpilisi kõrvitsaid kohtasin juba Naoshimal. Väga lahedad tööd on tal. Taas üks huvitav kunstimuuseum nähtud. Tasus ikka tulla. Jalutan veel läbi õhtuse linna.

 Siin Japan Railways kaksiktornid, mis on Guinessi rekordite raamatus kui maailma kõrgeim raudtejaam.

Ei oskagi nagu rohkem midagi siin teha. Äratus on jälle varakult ja välja istuma ei viitsi minna. Homme Kanazawa.

KANAZAWA

Jälle rongis. Seekord aeglases, kuna Kanazawasse shinkansenid ei sõida. Sõit kestab 3 tundi. 256 km. Nagu oleks autoga läinud. Just nii palju kulus aega.
Kanazawa on väike linn. Kõigest 460 000 elanikku. Nagu Tallinnas ligikaudu. Kanazawat on nimetatud ka mimi-Kyotoks. Mingi sarnasus tõepoolest. Geišade piirkond meenutab vägagi Kyotot. Templeid on siin ka rohkesti. Kõige kuulsam on siiski Kenroku-en aed, mida loetakse Jaapani kolme kaunima hulka kuuluvaks. Sinna lähengi.

Siit paistavad juba lumised mäetipud.

Olen juba põhja poole jõudnud ning kevad kipub vägisi seljataha jääma ning varakevad paistab. Liigun Vastupidiselt looduse graafikule.

Aias on seltskond kohalikke turiste end kimonodesse riietanud ja palun luba pildistada.

Neiud on lahkelt nõus ja paluvad enda kaameraga ka veel pilti teha.
Aia territoorimil on veel muuseum, kus kõik kohaliku käsitöö näidised eksponeeritud.

Muidu poleks seda märganudki aga pargis on üks nii öelda sisseviskaja, kes mind sinna meelitab. Olen taas üllatunud. Nii palju huvitavat käsitööd siin piirkonnas. Keraamika on taas teistsuguse disainiga kui mujal Jaapanis olen näinud.

Need serveerimisalused on lihtsalt kaunid. Peaks ise tegema endale.

 Kanazawa kuldlehed on väidetavalt Jaapani parimad. Ma olen neid Tais ja Balil näinud küll ja paljud maskid on nendega kaetud. Pidasin seda pronksivärviks, mille pulbrid sai kunagi ise nõuka-ajal poest osta ja siis kõik puust mõõgad metallivärvi pintseldada. Selgub, et see on ikka päris kuld. Põhimõtteliselt pressitakse umbes 10-sendise rahaühiku suurune kullatükk ligi 90x180 sm suuruseks. Paberi paksus on 0,0004 mm. Sellega on siis need esemed kaetud.

 Muusikariistu tehaks siin ka.

 Lisaks veel laternaid.

 See on päris kena komplekt.

Mitmeid nutikaid lahendusi kiirnuudli topside hoidmiseks. Eestis poleks see tõenäoliselt populaarne kaup aga siin olevat kiirnuudlite tarbimine ületanud juba 3,5 miljardi topsi piiri aastas.

 Põnev muuseum ja sain siit nii mõnedki ideed.

Nüüd jääb veel aega täpselt nii palju, et tunniga teha kunstimuuseumile tuur peale. Nimelt on siin taas üks kaasaegse kunsti muuseum http://www.kanazawa21.jp/en/

Kahjuks on päris palju väljapanekuid suletud, kuna hetkel käib just uue näituse ettevalmistus. Midagi õnnestub siiski näha. Väljaski on mitu huvitavat kunstitaiest. Näiteks Olaf Eliasson'i Color Activity House. Seal sees on päris huvitav liikuda ja vaadata kuidas värvid muutuvad.

Need toolid on juba Naoshimalt tuttavad. Nüüd siis saan autorite nimed ka teada. Kazuyo Sejima and Ryue Nishizawa.

Kõige huvitavam on Leandro Erlich'i projekt The Swimming Pool. See selgem foto on mõistagi muuseumi kodulehelt.

Nimelt saab basseini vaadata nii alt kui ülalt. Alt üles vaadates on tunne nagu oleks ise vee all ja ülalt alla vaadates tunduvad sees olevad inimesed vee all. Tegelikult on seal vahepeal vaid läbipaistev kiht klaasi või plastikut ning pumba abil on pandud sellele liikuma veekiht. Tundub tõesti nagu vesi loksuks kogu aeg basseinid. Andekas lahendus.

Veel õnnestub näha Michael Lin'i projekti Peoples's Gallery.

Siin veel ükshuvitav klaasist ja kivist taies. Autor Vladimir Zbynovsky.

Taas on huvitav James Turrelli valguseprojekt Blue Planet Sky.

Suur ruum avatud laega. Lihtsalt nii ongi. Aga mõjub kuidagi eriliselt. See tundub taas nagu ekraan, mida Naoshimal nägin.
Muuseumis on nii vinge pood, mis täis ülilahedaid leiutisi. Ma veedan seal vist oma pool tundi, et otsustada mida omale kaasa osta. See ei tohi olla raske ja samas peab olema midagi sellist, et oleks asjal mõte ka. Mõnes poes lihtsalt tekitatakse lahedate ja kallite asjadega illusioon, et kõik seal on väga vinge aga kodus avastad, et oled omale mingi mõttetu vidina soetanud. Igal juhul on mul nüüd mõned huvitavad vidinad.

Saab veel tuur tehtud ajaloolises geišade piirkonnas, mis tõesti meenutab Kyotot.

Ega rohkem jõuagi. Homme jälle varakult rongile. Siin vaade Kanazawa raudteejaamale, mis taas omaette vaatamisväärsus.

See kiri KANAZAWA koosned pisikestest purskkaevudest ja vaheldumisi kuvatakse seal nii kellaaega kui linna nime.

 Järgmine ööpäev on täiesti asjatu. Olen teel Hokkaidole,  mis on Jaapani põhjapoolseim saar. Shinkansenid sinna ei sõida. Sõidavad kuni Aomorini, kust on tavalise rongiga veel 4 tundi sõita. Kaardilt vaatan, et Kanazawa ja Aomori vahepeale jääb linn nimega Niigata. Päris suur linn aga mingeid erilisi vaatamisväärsusi seal pole. Broneerin sinna juba päev varem pileti ära. Samas oleks  võinud raudteejaamas küsid, et kuidas Kanazawat kõige mõistlikum oleks Aomorisse sõita. Pean end piisavalt targaks, et ise otsustada. Sõidangi Niigatasse. Sõit kestab pea 4 tundi. Seal ei oskagi nagu midagi teha  kui muud, et broneerida järgmiseks päevaks pilet Aomorisse. Teenindaja trükib suisa kaks piletit. Pean ümber istuma vahepeal. Ja siis selgub tõsiasi, et kõigepealt sõidan ka põhimõtteliselt Tokyosse välja ehk siis täpselt vastupidises suunas, istun seal teise rongi peale ja sõidan jälle põhja poole. Niigatasse käivad Shinkansenid ja nendega saab muidugi oluliselt kiiremini. Tuleb välja, et olin lihsalt sõitnud mingisse Niigatasse üheks päevaks, kus pole mitte midagi :)
Seda ei mainita isegi Lonely Planetis. Tripadvisoris on küll mõned artiklid, mis 10 aastat tagasi kirjutatud. Seal on tõepoolest mõned templid aga neid on juba nii palju nähtud, et tõesti ei hakka raha linnatranspordile kulutama, et kuskil teises linna otsas näga tüüpilisi väravaid. Kasutan siis aega blogi täiendamiseks, mis ajapuudusel ei liigu kuidagi edasi. Nüüd siis sai järjest kohe viimased linnad üle vaadatud. Aga jah. Käisin Niigatas...
Järgmine peatus Aomori.