Karatsu-Fukuoka-Karatsu-Arita

Järgmine sihtkoht on Karatsu. Väikelinn, mis saanud kuulsaks kohaliku keraamikaga. Karatsu tundub väike, nagu näiteks Rapla, ometigi on siin 130 000 elanikku. No nii väike ehk ei tundugi aga väga rahulik koht on küll. Võib vahel täiesti inimtühjal tänaval jalutada.

Keraamika jõudis siia piirkonda läbi Korea käsitöömeistrite umbes 400 aastat tagasi.

Kuigi keraamika on mulle viimasel ajal üha enam huvi pakkuma hakanud, ei oleks ma vist seda teekond ette võtnud, kui Fukuokas poleks kõik majutused laupäevaks välja müüdud. Need, mis olid alles jäänud, olid minu rahakotile liiast. Vaatasin veel igaks juhuks kõik broneerimissaidid läbi enne ärasõitu, ega juhuslikult midagi pole viimasel hetkel tühistatud aga näiteks agoda.com'is oli pakkumiste arv 0! Viimasel hetkel olid ära võetud ka kõik 200-300 eurosed toad... 

Karatsusse pole kallis sõita ja kui õige rongi peale minna, saab ilma ümber istumata otse kohale alla pooleteise tunni. Nagu Tallinnast Raplasse. Mul oli muidugi sellega omajagu tegemist, et asi selgeks saada. Nüüd võiks juba tuima näoga muuseas kohale sõita.

Esmalt tahtsin bussiga minna, kuna see oli umbes 2 € odavam kui rongiga. Tundub naljakas aga siin lihtsalt on rahaühikud nii palju suuremad, et kui maksta 2000 või 1800, paistab viimane juba märgatava säästuna. Pealegi meeldib mulle bussiga sõita. Nii palju olen targem, et pileteid tasub ette broneerida. Seisin bussijaamas oma tunnikese järjekorras. Hetkel on Fukuokas tänu kirsiõite puhkemisele väga suur kohalike turistide vool ja piletijärjekorrad pikad. Leti ette jõudes üritan selgelt hääldada, et teenindaja aru saaks. See kõlab umbes nagu karat-sõõ või karats-üü. Viimane häälik on midagi õ ha ü vahepealset. Kergelt võib veel iid lõpus aimata. Kuigi Karatsus ütlevad kohalikud hoopis Karatss. Prrrrr... keeruline. Aga bussijaama piletimüüja vuristab mulle ühe hingetõmbega ja ülehelikiirusel pika jutu, millest ma ei taba sõnakestki. Osutan veel telefoni kalendris kuupäevale, et mitte täna, vaid ülehomme soovin sõita. Tädi joonistab mulle tänase kuupäeva paberile ja paneb sõrmed risti, mis tähendab ei. Hmm. Proovin siis uuesti. Näitan taas ülehomset kuupäeva. Siis ta joonistab paberile homse kuupäeva ja vuristab veel middagi. Mul on igaks juhuks märkmepaber juba taskus valmis ja veerin sealt maha watasi wa nihongo hanasemasenu, mis tähendab, et ma jaapani keelt ei oska. Tegelikult on see juba pähe jäänud aga pingelises olukorras kipub ununema. Sellest pole palju abi. Naise jutt jääb samaks ja sõrmed kindlalt risti. Proovin siis uurida, et kas äkki ei saa nii pikalt ette broneerida ja tuleb tulla päev enne sõitu või siis nagu mõne bussiliini puhul polegi võimalik ette piletit osta. Ta viibutab järjekindlalt homse kuupäeva poole kalendris. Okei, tulen homme. Järgmisel päeval on järjekord sama pikk ja taas tuleb kaua seista. Naine on sama. Proovin uuesti piletit osta. Jälle sõrmed ristis ja kuulen vaid kiiret jutuvurinat. Miskit  pole teha. Ei saa mina temast aru ega tema minust. Proovin veel küsida, kas keegi eigo (inglise) keeles siin räägib aga kõik on hõivatud ja üldse paistab väga kiire. Meenub, et esimest korda sinna linna jõudes oli bussijaama infolauas suht adekvaatne härra, kes mu õigesse hostelisse oskas juhatada. Lähen proovin parem sealt uurida milles asi. Seda härrat paraku pole ja minu küsimusele inglise keele kohta näen taas ristatud sõrmi. See on siin nii kombeks. Kui tahad restoranis arvet, siis pane sõrmed risti ning kõik mõistavad kohe, et oled söömise lõpetanud. Imekombel on järjekorras üks turist, kes näö poolest ehtne jaapanlanna aga küsib selges inglise keeles, mida ma soovin teada ja ta võib siis tõlkida. Seletan kiirelt, et ma tahan homseks bussipiletit Karatsusse aga ei saa aru, kas need on kõik välja müüdud või ei saa üldse ette broneerida ning maksan hoopis bussis. Infolaua teenindaja kuulab tõlke ära ja soovitab sootuks rongiga minna. Et siiski asjas kindel olla, lähen  raudteejaama, mis asub kohe bussijaama kõrval ja broneerin piletid edasi-tagasi. Nii saab veel soodsamalt, kui kohe tagasisõidu pilet ka osta. Uurin igaks juhuks, et kuidas selle rongi leian, sest raudteejaamad on siin tõesti üüratud. Selle peale ütleb tädi, et pean esmalt metroo peale minema. Misasja? Siis tuleb ikka metroopilet veel lisaks osta? Tädi näitab kaardi pealt, kus metrooliin lõppeb ja algab JP (Japan Railways) liin. Tundub, et vist ei pea ikka juurde maksma ja metroo läheb otse Karatsusse. Tohoh! Ma ei teadnud, et metrooga sinna saab. Selgub, et see on nagu jätkuliin metroole, mis sinna viib. Rööpad samad aga rongid võivad olla erinevad või siis saab korra tunni jooksul ühe rongiga otse kohale. See saab muidugi hiljem alles selgeks. Igal juhul istun tähtsa näoga hommikul metroos rongi peale ja sõidan lõppjaama. Aknast välja kiigates paistab elektrontablool kiri, et paar minuti pärast läheb rong edasi Karatsusse. Et siis umbes tund veel sõita. Istun rahulikult üksinda edasi (kõik teised väljusid), kuni koristajatädi juurde astub ja palub mul ka välja minna. Ütlen Karatsu. Ta noogutab ja osutab teise perrooni poole. Ahhaaa, ma pean ikka ümber istuma. Õnneks jõuan veel ümber istuda. Nüüd siis sõidan omateada otse Karatsusse. Looda sa seda. Poole tee peal, ühes peatuses, on järgmine koristaja ja näitab juba kolmandat rongi mulle. Jälle välja. Uurin vilkuvaid tabloosid ja üritan aru saada, kust perroonilt õige rong läheb. Midagi ei mõista. Kõik on kanji tähemärkides. Vahel vilksab mõni tuttav sõna sekka aga see ei aita. Lõpuks näen ühte vedurijuhti, kes just vahetuse lõpetanud ja küsin Karatsu rongi kohta. Ta näitab selle peale, mis kolmandalt perroonilt just lahkus. Meenub, et koristaja viipas ka sinnapoole aga sinna oleks pidanud üle silla minema. Eeldasin, et samas suunas lähevad kõik rongid sama perrooni äärest. Järgmise rongini on ligi pool tundi aega. No mis teha, oma viga. Istun pingile ja jään rongi ootama. Varsti ilmub välja koristajatädi, kes laiutab käsi, teeb imestava näo ning viipab Karatsu suunas. Vastan, et no problem, lähen järgmisega. Tädi jääb rahule ja tõttab edasi. Hiljem avastan, et on olemas veebileht, kus kõik Jaapani rongid-bussid-lennukid kirjas. Sisesta vaid alg- ja sihtpunkt ning näed kõikvõimalikud variandid ära. Inglise keeles kah veel!

Karatsusse jõudes sajab päris korralikult. Vihmavari on juba Okinawalt soetatud. Paraku liiga väike ja varjab vaid pea ja õlad ära aga seljakott on vihma käes. Siis ei teadnud, et on olemas 100-jeeni poed, kust suure vihmavarju saab umbs 70 eurosendi eest. Iga minimarket müüb neid ka aga 500 jeeni ehk umbes 3,50 euro eest. Hiljuti avaldas veebisait Japantoday nimekirja tunnustest, mis viitavad sellele, et oled liiga kauaks Jaapanisse jäänud. Üheks tunnuseks oli suur vihmavarjude hulk elupaigas. Kujutan ette küll. Lähed kodust välja, ilm on selge aga keset päeva hakkab sadama. Siinse palgataseme juures muuseas vihmavari osta on köömes. Ja nii neid kogunebki. Ükskõik mis ruumi sisenedes on ukse kõrval vihmavarjuhoidjad, mis vihmase ilmaga pungil varje täis. Ma ei tea kuidas nad oma vihmavarjudel vahet teevad. Võibolla võtavad väljudes suvalise. Enamasti on kõik odavad varjud läbipaistvast kilest ja valge käepidemega.

Hotelli lähen siiski jalgsi, et taksoraha säästa. Kõigest kilomeeter kõndida. Siin on tihtipeale sisseregistreerimise aeg alles kell kolm, kuigi välja tuleb juba kümnest minna. Seetõttu on toad ka ülipuhtad. Koristamine võtab aega. Nägin hostelis, kuidas need tasuta öömaja eest koristajad miniharjakestega kraanikausi segistite nuppe nühkisid... No tõesti, kõik läigib siin.

Hotellis ongi nii nagu arvasin, et tuba pole veel koristatud ja võtme saan alles kella kolmest. Pole midagi. Oligi plaanis kohe vaatamisväärsusi kaema minna, sest tulin vaid üheks ööks. Aga esmalt sööma. Hotelli kõrval on pisike kohvik. Kohvik sõna otses mõttes, sest nimi on cafe ja menüü ka vastav. Ei mingeid kohalikke hõrgutisi vaid burger ja röstsai. Kõht on nii tühi, et lepin sellega. Ei jõudnud hommikul süüa. Leti taga seisev kohvikupidaja teeb kohe juttu, kuna olen ainus külastaja. Küsimused ikka samad, et kust pärit ja mida ma siin teen. Inglise keelt ta väga ei oska ja võtan taas oma märkmed abiks. See on nagu võlukepike siin. Kui üritan paberi pealt jaapani keeles lauseid veerida, siis kohalikud lausa sulavad. Eritit veel, kui ütlen watashini nihongo wo oshiete kudasai, mis tähendab: palun õpeta mulle jaapani keelt. Tore söömaaeg igatahes koos meeldiva perenaisega, kes ei suuda kuidagi uskuda, et on minust paar aastat noorem.  

Aga nüüd siis vaatamisväärsuste manu. Esmalt kindlusesse, mis hotelli juurest juba paistab. 

Kindlus valmis algselt 1608.a aga praegune ehitis on hoopis aastast 1966. Jaapanis on üldse vähe alles ehitisi vanast ajast. Kuna kindlused ehitati puidust, siis enamus on neist korduvalt maha põlenud ja siis jälle taastatud. Mitmed hävisid II maailmasõja ajal pommirünnakutes aga tänaseks on koopiad nendest taas üles ehitatud. Miks mitte Eestis kõik vanad linnused uuesti üles ehitada ja sellega turiste meelitada üle riigi reisima?

Selles mõttes pole kuigi huvitav, kui tead, et see on vaid algse ehitise koopia. Ega seal taieseid ka palju pole. Mõned samuraide rüüd, väljakaevamistest leitud potikillud ja hulgaliselt mõõku. Mõõgad on kõik poleeritud ja näevad välja nagu oleks äsja sepikojast tulnud. Enamuses veel ühesugused ka. Huvitaval kombel on kõik mõõgad ilma käepidemeta. See on nüüd taas laenatud fotod veebist, kuna muuseumites pildistada üldjuhul ei tohi.

 Mõnes muuseumis on tõesti olnud 1-2 mõõka, millel käepide ka olemas.

 Teen tuuri kindluse aias ja ronin ülemisele korrusele, kust avaneb kena vaade. 

Paraku vihmane ja pilves. Ülemisel korrusel on tõeline torm. Puidust aknaluugid logisevad ja kolisevad tugeva tuule käes. Tuul ulub ja vilistab ning õhk on külm ning niiske. Niiskus poeb vägisi riiete alla. Siiski pakub sealne valvur, et võiks minust pildi teha vaate taustal. Ma ei saagi aru, mille poolest see on parim Jaapanis aga nii ta väidab oma vigases inglise keeles. No teeme ära siis. 

Kindlus ei ole kuigi suur võrreldes varem külastatud Kumamoto omaga ja saan suht kiirelt ringi peale tehtud. Tahan pigem mõnd keraamikakoda külastada aga tundub, et selle ilmaga on linn lihtsalt välja surnud. Kaardi järgi lähen järgmise kohani, mis tärniga märgitud. See osutub suureks garaažiks, kus hoitakse hiiglaslikke ratastel maske. 

Nimelt toimub igal aastal Karatsus festival-rongkäik, mille traditsioonid ulatuvad paarisaja aasta taha. Rongkäigus liiguvad ratastel need suured monstrumid, mis hetkel suures hallis hoiul aga paari euro eest saab vaatama minna. See foto on paraku koahliku turismiameti lehelt.

 Kui ma juba seal väravas olen, siis heidan pilgu peale. Kujutan ette, et see karneval võib päris võimas olla aga hetkel on need minu jaoks vaid ühed suured monstrumid. 

Keraamikakojad on suletud aga õnneks on avatud üks turismiameti keraamikakeskus-pood, kus midagi igast töökojast saadaval. Teen ringi peale, olen vaimustatud käsitööst ja ostan paar meenet kaasa. Tõesti kaunis käsitöö. Nii ma seda asja ei jäta. Pean tagasi tulema. Aega ju on veel.

Võtan omateada suuna hotellile aga eksin ära. Jälle. Nagu oli Kumamotos, kus väljusin kindluse teisest otsast. Siin pole ühtegi bussi ka sõitmas ja tunnen kuidas niiskus on kõigist riietest läbi pugenud ning jalatsid lirtsuvad juba. Korraks paistab läbi udu kindlus ja tean, et hotell on seal ligidal. Paraku mattub seegi paksu halli udu sisse ning ühtegi tuttavat kohta ei paista enam. Suund peab ju õige olema! Olen läbimärg. Vihmavari kaitseb otsese vihma eest aga jalatsite kaudu sisse hiiliv niiskus on tasapisi ülespoole tulnud. Lõpuks ometi paistab üks tuttav koht ning leian teeotsa üles. Saaks juba tuppa ja kuivad riided selga! Hotelli registratuuris on paraku uus nägu. Üks nooruke tütarlaps, kes lisaks inglise keelele ei mõista vist üldse rääkida. Ei tea, kas hirmutasin ta kohe alguses ära või ta ongi selline. Nõuan toa võtit. Ei miskit. Põrnitseb mind hirmunud pilgul. Näitan, et mu seljakotid seisavad seal seina ääres ja käisin juba varem siin aga tuba polnud valmis. Plika pobiseb midagi mokaotsast vaevukuuldava häälega. Proovin uuesti, hästi aeglaselt ja kehakeele abiks võttes. Mina... olin enne siin... tuba polnud valmis... jätsin kotid siia... nüüd tulin tagasi... tahan tuppa minna. Ei miskit. Vastuseks vaid sosin, millest midagi aru ei saa. Proovin taas. Selgitan, et enne oli seal üks vanem naine ja äkki saad talle helistada. Ikka sosistab vastu. Teen mitu korda kõrva ääres rahvusvaheliselt tuntud telefoniliigutust, mille peale plika hakkab aeg-luubis kiirusel mingit kaustikut lappama. No tõesti ei tahtnud teda ehmatada. Lõpuks leiab numbri, helistab, sosistab midagi ja ulatab telefonitoru mulle. Teiselpool liini on inglise keelt kõnelev meesterahvas. Milles küsimus? Räägin oma loo uuesti ära ja ulatan telefoni hiirekesele. Too sositab taas midagi ja annab toru mulle tagasi. Mees küsib, kas ma toa eest olen maksnud. Muidugi ei ole. Tavaliselt makstakse lahkudes. Siin on teispidi. Enne võtit ei saa, kui toa eest makstud pole. No muidugi. Nad loevad ju raamatuid ka tagantpoolt alustades. Ega ma pahandagi, lihtsalt külm on ja tahaks kuivad riided selga saada. Võtan rahakoti välja ja näitan jeene hiirekesele, mille peale too kirjutab tšeki ning ulatab võtme. Tasun arve ja asi lahendatud. Ei tea milles asi. Vist ei ole kõige kirkam kriit selles karbis too tütarlaps. 

Järgmisel päeval sõida Fukuokasse tagasi. Seekord olen juba targem ja valin veebikeskkonna kaudu rongi, mis otse sõidab. Ilma, et peaks ümber istuma. Teel raudteejaama astun läbi veel ühest suurest keraamikapoest, mis avaldab muljet erinevate stiilide rohkusega. Sealsed poodnikud on väga suhtlusaldid ja räägivad isegi pisut inglise keelt. Teen taas oma tuuri tutvustuse. Pikki oooo- ja aaaa-sid tuleb iga asja peale. Jaapanlaste suust kõlab see veel eriti huvitavalt. Nagu höööööiiiiiiii ja haaaiiiii. Aga imestused paistavad väga siirad. Luban paari päeva pärast tagasi tulla. Ja pean oma lubadust.

Fukuokas olen seekord teises hostelis. Märksa uuem ja modernsem koht kui eelmine aga midagi jääb puudu. Pole sellist sõbralikku õhkkonda kui eelmises. Isegi välisturistid on kõik kuidagi omaette ja ei paista seda nägu nagu tahaks teistega suhelda. Ma ei hakka ise ka siis üritama. Olen nüüd juba hakanud märkama inimesi, kes kontakti otsivad. Eelmises hostelis olid küll enamuses need, kes ise rääkima tulid ja nendega oligi väga meeldiv suhelda. Aga selles kohas hoopis teine suhtumine. Isegi hosteli teenindaja, kes mind sisse registreeris, harjutas kitarri edasi ja kui tegin komplimendi tema mänguoskuse kohta, noogutas vaid korraks. Väga ülbe. Ta ei paistnud ka jaapanlane olevat vaid hoopis krussis juustega flamencot mängiv hispaanlane. Õnneks oli teisel päeval hoopis üks neiu registratuuris, kes naerulsui kõigile küsimustele vastas ja mind soovitud kohta juhatas. Ta päästis selle hosteli reitingu.

Hosteli plussiks on veel Jaapani stiilis tuba. natuke eksootikat ka. Puidust lavats bambusvõrsetest polsterdusega nagu muuseumites olen näinud. 

 See osutus küll hiljem hoopis negatiivseks elamuseks. Ei tea milles asi. Kas see punutis oli liiga toores aga igal juhul eraldus sealt nii palju niiskust, et mu madrats oli hommikuks niiske. Ausõna ei teinud püksi. Kui voodilinad kokku korjasin (hostelis tuleb lahkudes ise linad koridori pesukasti panna), oli madrats altpoolt täiesti märg. Piinlik lugu. Kuidas ma lähen administraatorile seletama, et mul on voodi märg. Ebaviisakas tundub ka niisama lahkuda, ilma et kellelegi oma märjast asemest mainiks. Lähen siiski rääkima. Pakun välja, et kuna tuba oli väga jahe ja niiske, siis mu keha soojusest tekkis kondensaat madratsi ja voodi vahele. Admin on sellega täiesti päri ja imestab, miks ma konditsioneeri sisse ei lülitanud. Ei tulnud selle pealegi, et need siin sooja annavad. Olen harjunud India kliimaseadmetega, mis ainult külma õhku puhuvad (kui töökorras on). Nii ka mainin. Noo kuule, see pole siin India, muigab admin. Igatahes on asi nüüd lahendatud. 

Seekord on õige Karatsu rong teada ja sõidan ilma ümber istumata kohale. Ilm on ilus ja tuju hoopis teine kui eelmisel korral. Linn on kaunis. Kirsid õitsevad. Sakura...

Täna on hotelli administraatoriks jälle uus naine, kes väga ameerikaliku aktsendiga mind tervitab: welcome to the Jonai hotel. See osutub aga paraku kogu tema inglise keele oskuseks. Selle eest oskab ta hästi järgi teha.Nagu papagoi. Esimese hooga hakkan kohe rääkima, et olen kursis hilise registreerimisajaga ja jätan oma pagasi sinna nurka kus eelmisel korral. Naine kordab minu jutu viimast lauset. Hmmm. Et siis tema jätab oma pagasi sinna nurka? Ei-ei, mina soovin oma seljakotid sinna panna. Jälle sama. Tema soovib oma seljkotid sinna panna. Sain pihta. Ta ei saa minust aru ja igaks juhuks kordab kõike mida räägin. Näitan telefonist broneeringut, panen kotid nurka ja lähen välja.

Fukuokast kaasa võetud turismiajakirjast Fukuoka Today loen Karatsu vaatamisväärsuste kohta. Soovitatakse jalgsimatka läbi männimetsa Niji-no Matsubara, mis on istutatud 360 aastat tagasi ühe kohaliku valitseja poolt tuuletõkkeks. Metsas pidavat olema üle miljoni männipuu. See pole ilmselt Eesti männimetsadega võrreldes mingi näitaja aga jalutamiseks on kena koht küll. Soovitatakse rongiga Karatsust sõita paar peatust tagasi ja sealt saabki kohe metsa. Nii teengi. Metsas tuleb vastu vaid üks vana naine. Rohkem jalutajaid pole. Ilm on soe ja päikesepaisteline. Väga kaunis matkarada.

Siiski tundub huvitavam kõndida mererannas ja varsti leina värava, kust liivale saab.

 Rannas on ka vaid paar üksikut matkajat. Huvitav, kas see koht pole väga populaarne või on kõik kohalikud turistid hetkel kirsipuude all pikniku pidamas? Karatsu kindlus, mis on vaid kiviviske kaugusel minu hotellist, paistab sealt samuti. Oleks võinud ja üldse jalgsi tulla, kui oleks teadnud, et see pole väga kaugel. Rongiga tegin lihtsalt suurema ringi.

Otsustan jalgsi tagasi minna. Ilus ilm, ilus rand, mis siin paremat teha. Mõeldud-tehtud!

Kindlus paistab läbi kaunite kirsiõite tänase ilmaga palju kenam kui paar päeva tagasi.

Ronin taas kindluse terrassile ja jäädvustan vaate uuesti. Kindlusesse ei hakka kõrgema vaate jaoks sisenema, kuna siis peaks pileti ka ostma. Hea, et hoovis saab tasuta jalutada.

Täna õhtul on vaade hotelliaknast ka hoopis parem.

Harva saab sellise vaatega kohas ööbida. Kirsiõied akna all ja kindlus särab prožektorite valguses. Huvitav, kuidas see vaade paistis 400 aastat tagasi? Kas siis oli kindlus õhtuti tõrvikute valguses?

Järgmisel päeval sõidan rongiga Aritasse, kus asub Kyushu saare keraamikamuuseum. Ilm pole taas kiita aga vähemalt ei saja ja on soe. Muuseum on täielik üllatus. Poleks osanud nii väikeses linnas leida nii suurt ja ülevaatliku muuseumi. Selge see, et tegmist on kogu Kyushu saare keraamikamuuseumiga. Selles mõttes väga mõistlik rajada suur muuseum kohta, kust keraamika pärit ja seega meelitada turiste just siia. Eestis võiks ju samuti olla mõni suur muuseum hoopis Raplas (või Keavas :)), et meelitada turiste Tallinnast kaugemale.
Muuseumis saan korraliku ülevaate kogu Kyushu saare keraamikaajaloost. Siin on lähikonnas mitu linnakest, kus igas neist tehti ja tehakse siiani erinevas stiilis käsitööd. Õnneks on see üks vähestest muuseumitest, kus pildistamine on lubatud. Siin näite Nabeshima keraamikast

Stiil on ilmselgelt pärit Hiina käsitöölistelt. Koobaltisinised maalingud valgel portselanil.
See on ehe stiilinäide Karatsu keraamikast, mida käsitöömeistrid siiani valmistavad. Tass aastast 1590.

See sakekann on aga Arita stiilis. Väga erinev stiil vaatamata sellele, et asulate vahemaa on vaid mõnikümmend kilomeetrit. Anum aastast 1630.

Siin veel pisut Arita keraamikat.

Tegelikult on seda info- ja pildimaterjali päris palju aga ei hakka siia keraamikalehte selle jaoks eraldi tegema.

Aritas on üks suur keraamikakeskus, kus kokku 20 suurt kauplust erinevate stiilidega. Nii klassikalist Kyushu keraamikat kui ka uusimat modernset loomingut. See on nagu omaette muuseum. Lisaks saab veel lõunat süüa ning menüüs on võimalik tellida kohalikku karrit, mille kausi hiljem kaasa võtad. Lõunasöögi hind koos kausiga on umbes 12 eurot. Ma valisin siiski ilma kausita lõunasöögi.