Viimasel päeval Fukuokas olles leiab aset üks eriskummaline kohtumine. Mul on vaba päev selles mõttes, et vaatamisväärsusest on hetkeks küll ja taas peatun vanas heas Khaosan Original Hostelis. Hea võimalus odavalt pesu pesta. Olin juba varem kuulnud, et täna õhtul toimub teise Khaosan Annex Hosteli Sakura baaris okonomiyaki-pidu. Nüüd olid kuulutused ka väljas.
Istun just hosteli eesruumi tenniseid jalga panema, kui vastu tuleb sõbraliku olemisega mees. Nagu hostelites kombeks, siis lääne turistid, eriti üksikud reisijad, tervitavad teineteist. Hotellides seda tavaliselt ei juhtu. Samuti ei tervita tavaliselt Aasia turistid, keda on hostelites oluliselt rohkem kui eurooplasi. Vahel tuleb ette, et isegi mõnel vaiksemal kõrvaltänaval ütleb vastu jalutav euroopa turist tere. Tore iseenesest. On kuidagi kindlam tunne, et pole üksi võõral maal, võõras kultuuriruumis.
Küsin mehelt nagu muuseas, nii viisakuse mõttes, eesmärgita pikemat vestlust arendada, kust ta pärit on. See on juba nagu "tere, kuidas läheb?". Tihti küsitakse minu käest ja ise teen sama. Sellest ei pruugi kunagi vestlust kujunda rohkem kui et kaua oled Jaapanis olnud ja kas keelt ka juba oskad.
Aktsendist võib juba aimata, et tegu sakslasega. Mees paistab neljakümnendates olevat ja olekust on näha, et hostelites peatumine pole tal tavaline. Pigem eeldaks tal seljas ülikonda ja käe otsas portfelli. Midagi on nagu valesti sellel pildil. Seda saan alles hiljem teada.
Sakslane hakkab kohe küsimusi esitama, et mida teeb eestlane Jaapanis. Kust tuled, kuhu lähed jne. Pole harjunud, et keegi põgusal kohtumisel nii palju küsimusi esitab ja paistab samas siiralt huvitatud olevat kõigest mis ma teen või plaanin teha. Äkki on gei? Viin jutu kiirelt sellele, et pesu vaja ära kuivatada ja peale seda tahaks skypes tütrega rääkida ning üldse on tegemist enne homset sõitu. See plaan oligi tegelikult. Mees pakub välja, et võiks koos kohvi juua ja juttu ajada. Minu esimene reaktsioon on kiire vabandus, et ma kohvi ei saa juua aga samas tundub see kutse nagu pisut palvena. Isegi mitte seda. Ei oskagi kirjeldada, aga midagi selle mehe olekus on nii siirast ja omakasupüüdmatut, et mõtlen, miks ma peaks kutsest keelduma. Tundub väga usaldusväärne inimene. Mees näitab mulle kaardilt, et kohvik pole hostelist kaugel ja ta juba lähebki sinna ning jääb suisa paariks tunniks.
Ma pole üldse selline pikalt-kohvikus-istuja-tüüpi inimene. Vahel vaatan, kuidas kõrval lauas istub inimene oma pooliku kohviga kogu selle aja kuni ma maha istun, tellin, einestan, tasun arve ja lahkun. Korraks ehk tõstab tassi huulte vastu. See selleks.
Võtan kutse vastu. Hoiatan küll, et mul läheb pesulas aega. Mees vastab, et tema on igal juhul seal kuni kolmveerand neljani ja võin sellega arvestada. Hostelist väljudes märkan, et ta lonkab päris tugevalt ja üks käsi ripub lõdvalt küljel. Näha on, et ta on juba harjunud kõike ühe käega tegema, kuna vihmavari käib lahti sujuva liigutusega.
Pesulas istudes mõtlen, et kas ma jälle astusin ämbrisse. Mulle on viimase aasta jooksul palju öeldud, et pean selgroogu kasvatama ja ei tohi inimestele vastu tulla, sest nad lihtsalt kasutavad mind ära. Niipea kui keegi selle ära tunnetab, on järgmised soovid juba kiired tulema ja ma ei märkagi, kui olen taas ärakasutatav. Eks ma olen juba õppinud ka ei ütlema ja üldiselt enam inimestele vastu ei tule. Seekord tundus küll kutse väga siiras aga midagi imelikku selles oli ka.
Jõuan kohvikusse varem kui lubasin, kuna pesumajas läheb arvatust kiiremini. Mees on meeldivalt üllatunud ja pakub istet. Kohvik on viisakas. Ehtne läänekas. Tellin teed ja koogi ning jään huviga ootama, mis eesmärgiga ta mind sinna kutsus. Lihtsalt harjumatu. Tavaliselt on kõigil tihe reisigraafik ja heal juhul saab õhtul ühise laua ääres seltskonnaga jutustatud. Mees jätkab samas vaimus küsimustega minu kohta ja uurib mõnda asja isegi täpsemalt, et kuidas ma ikka seda kaupa Aasiast leian ja saadan jne. Lõpuks ütlen, et aitab küll ja rääkigu parem endast. Tal polevat midagi väga rääkida, kuna on kaks insulti üle elanud ja nüüd invaliid. On abielus jaapanlannaga, kes on professor mingis Tokyo ülikoolis. Neil on kaks last. Enne insulti olid nad kümme aastat Prantsusmaal elanud. Tema inglise keel on väga konarlik aga kui mõne sõna vahele ütlen, siis saab jälle vedama ning on aru saada, et tema sõnavara on märksa laiem kui minu kitsukesed teadmised selles vallas. Ta olevat varem mõne aasta Inglismaal ka veel töötanud ja keel olevat perfektne olnud aga peale insulti on suurem osa ununenud. Sellest kõigest siis kogu see siirus, mis mulle muljet avaldas.
Kas tõesti peab inimene osa mõistusest kaotama, et normaalseks muutuda? Mulle tundub küll. Mõeldes sellele, kui kinnised on ümberringi inimesed. Kõik elavad mingis võltskindluses, mille nad endi ümber on ehitanud. Kogemused näitavad, et mida kõrgem on müür, seda vähem on sinna taha tegelikukt peita. Väga muljetavaldav ja mõtlemapanev kohtumine.
Vahetasime kontakte ja lubasin Tokyosse jõudes endast märku anda. Ta soovib mind oma perele tutvustada. Eks paistab, mis saab aga igal juhul pean oma lubadust ja helistan kui kohal olen. Ta ei paistnud üldse nii öelda totu olemisega. Näha, et inimene on kursis nii laevanduse kui kaubanduse alal ning geograafia ka täiesti paigas. Olen muidu juba harjunud sellega, et ei sakslased, prantslased ega teised suured Euroopa rahvad tea isegi Eesti asukohta. Aaa, see mingi idas kuskil…
Õhtune okonomiyaki-pidu on küll pisuke pettumus. Olin varem sellelt baari perenaiselt hosteli pikniku ajal uurinud, kas ta võiks mulle natuke kokandust õpetada ja ta soovitas sinna peole tulla. Eeldasin, et see ongi vastav kursus, kuid tasuta, kuna rahvas tuleb kokku ja joogid ostetakse ikka baarist. Nii saab baar üheks õhtuks oluliselt rohkem kliente kui seal tavaliselt istub. Kohale jõudes on baar juba rahvast täis ja kõik söövad. Mulle antakse ka kausike pihku killukese okonomiyakiga. Olin juba pikemalt söömata, sest arvestasin suurema söögikorraga seal üritusel. Paraku tähendas see nimetus “pidu” lihtsalt seda, et baar tegi söögi välja. Mis parata. Sõin kõhu täis ja läksin asju pakkima.
Lendan Osakasse, mis suuruselt Tokyo järel teine linn Jaapanis. Ei hakanud enam Fukuokas kahte päeva kulutama, kuni mul 21-päevane rongipilet kehtima hakkab. Lend oli nii odav, et tasus osta. Rongiga oleks palju kallim olnud. Kohalik lennuliiklus on siin väga tihe aga vaatamata kohati kõrgemale piletihinnale, on kiirrongid samuti populaarsed. Ei ole vaja paar tundi varem kohale minna ja pagasi kaalu ning sisuga arvestada. Astud lihtsalt 10 minutit enne rongi väljumist perroonile ja tunni ajaga oled juba 250 km kaugusel. Mõned rongid sõidavad isegi 300 km/h aga kui üksikud peatused vahele tulevad, siis vähendab see keskmist tunnikiirust.
Osakas esimesel päeval palju ei jõua, kuna see lennukiga reisimine röövib ikka omajagu päevast ära. Isegi siis kui lennuaeg on vaid tunnike. Sõidan õhtust linna kaema.
Teen tiiru vaaterattal
ja külastan kuulsat poseerimispaika Ebisu-bashi silda.
See on rahvast täis ja kõik üritavad saada omale kohta, kus teised pildile ei jääks. Selfikaid tuleb vist 100 tk minutis. Ilmselt rohkem. Saan minagi ühe tibiga kaubale, kes must lahkelt pildi teeb.
Sillalt edasi viib tee otse kuulsale ostuarkaadile Dotombori Arcade, mis on Lonely Planeti autorite arvates selle maakonna vaatamisväärsus number 2.
Mina nendega ei nõustu. Tihe rahvamass ja palju butiike. Vähemalt on nähtud.
Jõlgun veel pisut ringi seal ümbruskonnas aga pole nagu seda fiilingut, et istuks kuskile söögi-joogikohta maha ning peaks mõne aja pärast jälle end tutvustama hakkama ja siis rääkima kui kaugel Eesti asub ja mida ma Jaapanis teen ja kuidas mulle meeldib jne jne. Väiksemates linnades on see kuidagi teisiti. Inimesed on teistsugused. Suurlinnas suurlinna elu. Pealegi on aega vähe ja järgmisel päeval väga tihe graafik.
Esmalt kindlusesse, mis pole küll LP edetabeli esimkümnes aga japan-guide.com omas Osaka linna neljandal kohal. Lisaks asub seal ligidal veel Osaka Ajaloomuuseum, kuhu kindluse ja muuseumi kombineeritud piletiga saab soodsamalt sisse. Külastan mõlemaid. Kindlus pole enam midagi üllatavat. Nähtud on juba Kumamoto ja Karatsu kindlused ning Osaka oma on lihtsalt suurem. Ütleks isegi, et Kumamoto elamus oli rohkem väärt, kuna see oli esimene Jaapani kindlus minu jaoks ning seda peetakse tegelikult ka üheks parimaks. Nagu ikka, on seegi kindlus siin II maailmasõjas puruks pommitatud ja siis uuesti restaureeritud. Samas kindlust ümbritsev müür on päris võimas ja vaade kaunis. Eriti koos õitsevate kirsipuudega.
Ja siin siis kindlus ise täies hiilguses.
Ei ole ikka seda õiget ajaloohõngu ja kui veel keskelt sõidab lift kaheksandale korrusele, siis on minu jaoks tegu lihtsalt ilusa majaga. Päris nii hull asi ka just ka pole, kuna teada on, mis seal ümber on aastatuhandete vältel toimunud ning kindlus on seestpoolt ju veel museum ka. Muuseumi ümber on veel suur park, kus võib terve päeva ringi jalutada ning kirsipuude all pikniku pidada. Kaheksandalt korruselt avaneb vaade ümbruskonnale.
Ajaloomuuseumi ehitis on juba omaette vaatamisväärsus.
Poleks seda esmapilgul küll ajaloomuuseumiks pidanud. Pigem moodsa kunsti vm sellise teema.
Olen päris mitmeid muuseumei külastanud ja ajaloomuuseumitest pole see just kõige-kõige. Ehitis on väljastpoolt küll muljetavaldav.
Muuseum päris suur aga palju on lihtsalt makette, mis tänapäeval ehitatud. Suured küll aga tahaks ikka seda ehedat näha. Seda, mis on säilinud. Jaapanile omaselt on muidugi palju liikuvaid ja interaktiivseid eksponaate. Näiteks üks suur saal on tehtud tüüpiliste punaste templivärvate teemale, mille mõlemas otsas asuvad suured inimsuuruses kujud.
Saali ühest seinast avaneb vaade linnale, mille ette keritakse teatud aja tagant ekraanid, ning ruum muutub kinoks, kus näidatakse õppematerjali Osaka ajaloost. Kooliõpilastele kindlasti kasulik.
Teises saalis on vähendatud 1:20 vähendatud koopiad suurtest sildadest, mis kunagi Osakas asusid ning mille umber toimus kaubandus. Loomulikult ei puudu siit maalikunst ja keraamika. Visuaalselt huvitavam on Jaapani moderniseerimisperioodi elukeskkon. Esimene metroo, kalaturg ja rõivapoed.
Saab ka esimese suurema valgusreklaami sisemust uurida, mis näeb seestpoolt välja nagu elektrialajaam.
Kokkuvõttes ei midagi erilist aga vaadata tasus ikka. Lisaks avardus muidugi pilt Jaapanist tervikuna.
Endale suureks üllatuseks teen järgmise külastuse hoopis teistsugusesse paika. See ei ole üldse LP edetabelis sees kuigi raamatu vastavas peatükis tärniga märgitud. Tärniga märgitakse üldjuhul vaid edetabeli vaatamisväärsuseid. Japan-guide.com tabelis on see Osaka suurim vaatamisväärsus. Tegemist on ameeriklaste lõbustuspargi Universal Studios lõbustuspargiga!
No tõeline Ameerika! Eesti mõistes on tegu terve linnaosa suuruse territooriumiga, mis on ehtne USA. Rääkimata siis veel läikivatest limusiinidest.
Majade koopiad koos töötavate restoranide ja muidugi atraktsioonidega, mille naelaks on The Ride Hollywood Dream ehk meie mõistes ameerika mäed. Sinna on järjekord kaks tundi ja tõmban selle kohe nimekirjast maha. See on hea, et igal pool on kirjas eeldatav järjekorra ooteaeg.
Lisaks kõigele muule esineb veel mustade band, kes laulavad otse. Päris hästi.
Käin kokku neljal atraktsioonil: Terminaator, Spiderman, Back to the Future ja Space Fantasy. Need on ikka päris tasemel ja pole mitte lihtsalt kiired karussellid vaid koos 4D kino ja kõige muuga. Ja ei naera keegi muni üle, kes seda loeb. Mul ei olnud lapsena selliseid võimalusi kuigi Tšehhi lõbustuspark on siiani meeles kui helge mälestus.
Terminaatori atraktsioon on küll tegelikult kino aga väga oskuslikult ühendatud film reaalsusega ja robot, keda päris filmis kehastas Arnold Schwarzenegger, on päriselt tsikliga laval (dublant loomulikult) ja sõidab tagasi filmi läbi kinolina. Saali lastakse laest alla hiigelrobotid mis tulistavad ja üldse on laval tegevust filmiga pooleks. Võimas vaatemäng.
Spidermani karussell on hiigelsuures saalis lendava autoga ja tõepoolest on tunne, et lendad sellega pilvelõhkujate vahel ringi ning vahepeal hüppavad filmist välja pahad tegelased, kes üritavad sind purustada, kuid lõpuks päästab ämblikmees meie seltskonna… Tundub lastekas aga see on nii ehedalt teostatud, et ma pole ilmselt ainus neljakümnendates mees, kellele see meeldib.
Back to the Future on samuti filmi teemal sõit autoga ning Space Fanatsy midagi sarnast.
Õhtuhämaruses paistab see kunstlinn veel ehedam. Fännidele on muidugi hulgaliselt filmiteemalisi suveniiripoode.
Siin drive-innis käisin isegi burksi söömas :)
Oli hea vaheldus peale poolt aastat elu Aasias.
Järgmisel päeval hakkab kehtima minu 21-päevane rongipass. Esimene sõit on Osakast Hiroshimasse. Tegelikult küll tagasi sinnapoole, kust ma tulin aga kui saab piiramatult sõita, siis vahet pole kuidaspidi liigun. Sõit on shinkanseniga, mis liigub väga kiirelt...
Hiroshimas on aega poolteist päeva ja esimese pooliku kulutan kohe Miyajima saare külastuseks, kus asub üks Jaapani enim reklaamitud tunnuseid Fuji vulkaani kõrval. Nimelt Itsukushima-jinja pühamu koos niinimetatud ujuva väravaga.
Esimesek üllatuseks on hirved, keda seal liigub igal pool ja on nii julged, et kipuvad isegi restorani uksest sisse.
Pilte sai kohe hulganisti ja raske valida mida siia panna.
Kahjuks ei saanud aega valida aga kui oleks õigel hetkel tulnud, oleks saanud seda pühamut ka vees ujumas näha. Nimelt on see vaiadele ehitatud ja tõusu ajal tundub eemalt vaadates nagu ujuks see hoonetekompleks vees.
Siin laenatud foto japan-guide.com lehelt.
Seal on isegi kellaajad kirjas, millal tõus algab. Saarel on majutused ka olemas ja osad turistid lähevadki sinna ööbima, et seda tõusu näha. Oleks varem teadnud, siis võinuks ka Fukuokas olekut veelgi vähendada. Hetkel sai küll sealt pühamust kuiva jalaga mööda käia.
Saarel on vaatamist veelgi aga ilm paraku pilvine heade fotode tegemiseks. Kuigi neid sai jälle üle saja seal plõksitud.
Ja muidugi kohustuslik mina ja ...
Uuel päeval Peace Memorial Park’i. See on teema, mille poolest Hiroshima paraku kuulsaks saanud. 6.juunil 1945 plahvatas 600 m kõrgusel õhus Enola Gay nimeliselt lennukilt heidetud tuumapomm, mille tagajärjel hävis linn ning hukkus 140 000 inimest. Hukkunute arv kõigub siin ja seal, kuna hilisemate haiguste tagajärjel suri järgnevail aastail veel palju inimesi ja Wikipedia andmeil on kogu ohvrite arv 200 000 ümber.
Üllataval kombel jäi päris epitsentri läheduses üks hoone püsti võrreldes kogu muu linnaga. See on säilinud sel kujul siiani, meenutamaks seda õudust.
Park on muidugi kena ja rahulik. Seda ka toonitatakse igal pool turismiväljaannetes, et Hiroshima on näide sellest, kuidas inimesed said sellest õnnetusest üle ning ehitasid linna üles. See linn on tõesti rahulik ja kaunis.
Ei saa pikalt pargis jalutada kui üks vana mees mulle eemalt viipab ja ligi kutsub. Silt on kaelas: vabatahtlik giid. Neid paistab seal rohkem liikuvat. Inglise keelt ta eriti ei räägi ja nagu sildilt võin lugeda, on ta hoopis portugali keelne giid. Mis seal ikka. Igal juhul tahab ta mulle näidata ühte kivist Buddha kuju, mille pea on pealt krobeline.
See olevat kuumusest, mida tuumaplahvatus tekitas. Peale seda viib ta mind epitsentri piirkonda, mille asemel on paraku küll haigla. Teeme veel ringi pargis ja mees räägib mulle pikad jutud, mille peale ei oska ma muud kui noogutada. Õnneks on seal iga mälestusmärgi juures inglisekeelne tekst ning saan info lugedes ka kätte. Ringkäigu lõpetame suure kalmu juures, kuhu on kokku kuhjatud loendamatu hulga inimeste tuhk, kelle laibad, mispeale plahvatust veel alles jäid, ära põletati.
Mees võtab kusagilt pingi alt välja karbikese viirukite ja tikkudega ning süütab kolm tükki neist põlema, ulatades ühe mulle, teise kõrvalseisvale naisele (kes teda juba tunneb ja nad suhtlevad portugali keeles) ning viimase torkab ise liiva sisse. Teen samuti. Mees langetab pea ja paneb käed palveks kokku. Teen sama. Selle peale süttib mehe silmis rõõmusäda ja ta tänab mind südamest. Pole tänu väärt. Ei soovi kellelegi sellist saatust. Mees räägib veel, et tema ema oli viimast kuud lapseootel sel hetkel kui plahvatus toimus ja asus umbes 13 km eemal. Ta näitab oma passi. Ta sündis 9.septembril 1945…
Pargi serval on muuseum. Sellist välisturistide massi pole ma siiani Jaapanis näinud mitte üheski muuseumis. Ega ka tänavail. Rahvast on nii palju, et peab kohati järjekorras seisma, eksponaadile ligi pääsemiseks. Muuseum on suur ja eksponaate palju. Olen Nagasakis juba sama teema muuseumis käinud ja seetõttu ei hakka pikalt kõike uurima. Teema on juba tuttav ja andmed korduvad. See, mis linnad alguses välja valiti, kuhu pommid heita ja kes olid otsustajad, lennukite andmed, plahvatuse tugevuse andmed jne. Üks muljetavaldavamaid eksponaate olid vast need kaks maketti: enne ja pärast plahvatust.
Muuseumi teises osas oli palju erinevate inimeste lugusid välja toodud. Ma ei suutnud ega tahtnud neid kuulda. Üritasin algul aga loobusin. Ma saan või siis tegelikult ei saa üldse aru sellest suurest tragöödiast aga sõda on sõda ja seda pole meile kellelegi vaja. Saan aru selles mõttes, et see oli kohutav ja ei saa aru sellest, miks peavad sellised asjad üldse juhtuma. Neid turiste ikka oli seal, kes istusid kõrvaklapid peas ja kuulasid audiogiidilt neid lugusid, endal silmad märjad. Jätsin selle osa pooleli. Eestlased on ka palju kannatanud läbi sõdade.
Pargi serval on okonomiyaki-restoran. Kõht on juba väga tühjaks läinud selle pika ja kurva tuuriga. Saan istekoha otse köögi servale. Nii siis valmib see kuulus roog.
Esmalt õhuke pannkook, millele kuhjatakse mungoa idusid ja lisatakse kas liha või mereannid.Soovi korral saab nuudlid ka sisse. Sobib. Pole enne nuudlitega söönud. Valin austritega okonomiyaki.
Maitseb ülihästi. Seda ikka kodus järgi ei tee, kuna pole vastavat kastet, mis roale erilise maitse annab. Peab uurima. Äkki kusagil siiski müüakse. Nii näeb minu toit siis lõpuks välja.
Süüakse otse kuumalt pliidiraualt. Klient saab väikese labidakese, millega omale paras tükk välja lõigata ja taldrikusse panna. Edasi toimetatakse juba pulkadega. Mmm.. maitsev. Seda jään küll igatsema, kui Jaapanist lahkun.
Paar tundi on veel aega muuseumite sulgemiseni. See on küll siin väga ebamugav, et need nii vara suletakse. Enamasti kell 17. Mõtlesin ja mõtlesin ja ostsustasin Hiroshima kunstimuuseumi kasuks. Suureks üllatuseks oli seal näitus Euroopa impressionistide loomingust. Ja üldse mitte mingid suvalised tundmatud teosed vaid päris kuulsad maalid.
See oli tõesti meeldiv üllatus. Cezanne, Toulouse-Latrec, Gauguin, Van Gogh, Matisse, Picasso, Modigliani, Chagall, Monet, Manet, Renoir, Degas.... Need olid kõik väga tuntud nimed mulle. Lisakas veel hulk selliseid, mida olen kuulnud aga loomingust midagi ei tea.
Muuseumis oli peale minu veel kaks-kolm külastajat ja needki asiaadid. Kuhu kadusid need lääne turistide hordid, keda tuumapommi-muuseum täis oli?
Muuseumis ei tohtinud mujal pildistada kui vaid õues. Seal seisid kaks skulptuuri. Antoine Bourdelle ja Emilio Greco teosed. Mulle need nimed midagi ei ütle. Igal juhul ei ole tegemist El Grecoga.
Hing on taas saanud kunstielamuse ja nüüd jääb veel pisut aega kindluse külastuseks. Alguses seda plaanis polnudki aga kuna torn juba paistab, siis astun läbi.
Loomulikult hävis see tuumaplahavtuses täielikult ja on nüüd algusest lõpuni üles ehitatud. Aga ilus sellegipoolest.
Kindluse ülemiselt korruselt saab veel linnavaateid jäädvustada.
See kõik on siis pärast II maailmasõda ehitatud.
Teen veel jalutuskäigu läbi linna aga jalad on päris väsinud ja ise ka ning suundun hotelli puhkama.
Homme Okayamasse, kust saab sõita Naoshima saarele moodsat kunsti nautima, mida terve saar on täis. Põnev!
Istun just hosteli eesruumi tenniseid jalga panema, kui vastu tuleb sõbraliku olemisega mees. Nagu hostelites kombeks, siis lääne turistid, eriti üksikud reisijad, tervitavad teineteist. Hotellides seda tavaliselt ei juhtu. Samuti ei tervita tavaliselt Aasia turistid, keda on hostelites oluliselt rohkem kui eurooplasi. Vahel tuleb ette, et isegi mõnel vaiksemal kõrvaltänaval ütleb vastu jalutav euroopa turist tere. Tore iseenesest. On kuidagi kindlam tunne, et pole üksi võõral maal, võõras kultuuriruumis.
Küsin mehelt nagu muuseas, nii viisakuse mõttes, eesmärgita pikemat vestlust arendada, kust ta pärit on. See on juba nagu "tere, kuidas läheb?". Tihti küsitakse minu käest ja ise teen sama. Sellest ei pruugi kunagi vestlust kujunda rohkem kui et kaua oled Jaapanis olnud ja kas keelt ka juba oskad.
Aktsendist võib juba aimata, et tegu sakslasega. Mees paistab neljakümnendates olevat ja olekust on näha, et hostelites peatumine pole tal tavaline. Pigem eeldaks tal seljas ülikonda ja käe otsas portfelli. Midagi on nagu valesti sellel pildil. Seda saan alles hiljem teada.
Sakslane hakkab kohe küsimusi esitama, et mida teeb eestlane Jaapanis. Kust tuled, kuhu lähed jne. Pole harjunud, et keegi põgusal kohtumisel nii palju küsimusi esitab ja paistab samas siiralt huvitatud olevat kõigest mis ma teen või plaanin teha. Äkki on gei? Viin jutu kiirelt sellele, et pesu vaja ära kuivatada ja peale seda tahaks skypes tütrega rääkida ning üldse on tegemist enne homset sõitu. See plaan oligi tegelikult. Mees pakub välja, et võiks koos kohvi juua ja juttu ajada. Minu esimene reaktsioon on kiire vabandus, et ma kohvi ei saa juua aga samas tundub see kutse nagu pisut palvena. Isegi mitte seda. Ei oskagi kirjeldada, aga midagi selle mehe olekus on nii siirast ja omakasupüüdmatut, et mõtlen, miks ma peaks kutsest keelduma. Tundub väga usaldusväärne inimene. Mees näitab mulle kaardilt, et kohvik pole hostelist kaugel ja ta juba lähebki sinna ning jääb suisa paariks tunniks.
Ma pole üldse selline pikalt-kohvikus-istuja-tüüpi inimene. Vahel vaatan, kuidas kõrval lauas istub inimene oma pooliku kohviga kogu selle aja kuni ma maha istun, tellin, einestan, tasun arve ja lahkun. Korraks ehk tõstab tassi huulte vastu. See selleks.
Võtan kutse vastu. Hoiatan küll, et mul läheb pesulas aega. Mees vastab, et tema on igal juhul seal kuni kolmveerand neljani ja võin sellega arvestada. Hostelist väljudes märkan, et ta lonkab päris tugevalt ja üks käsi ripub lõdvalt küljel. Näha on, et ta on juba harjunud kõike ühe käega tegema, kuna vihmavari käib lahti sujuva liigutusega.
Pesulas istudes mõtlen, et kas ma jälle astusin ämbrisse. Mulle on viimase aasta jooksul palju öeldud, et pean selgroogu kasvatama ja ei tohi inimestele vastu tulla, sest nad lihtsalt kasutavad mind ära. Niipea kui keegi selle ära tunnetab, on järgmised soovid juba kiired tulema ja ma ei märkagi, kui olen taas ärakasutatav. Eks ma olen juba õppinud ka ei ütlema ja üldiselt enam inimestele vastu ei tule. Seekord tundus küll kutse väga siiras aga midagi imelikku selles oli ka.
Jõuan kohvikusse varem kui lubasin, kuna pesumajas läheb arvatust kiiremini. Mees on meeldivalt üllatunud ja pakub istet. Kohvik on viisakas. Ehtne läänekas. Tellin teed ja koogi ning jään huviga ootama, mis eesmärgiga ta mind sinna kutsus. Lihtsalt harjumatu. Tavaliselt on kõigil tihe reisigraafik ja heal juhul saab õhtul ühise laua ääres seltskonnaga jutustatud. Mees jätkab samas vaimus küsimustega minu kohta ja uurib mõnda asja isegi täpsemalt, et kuidas ma ikka seda kaupa Aasiast leian ja saadan jne. Lõpuks ütlen, et aitab küll ja rääkigu parem endast. Tal polevat midagi väga rääkida, kuna on kaks insulti üle elanud ja nüüd invaliid. On abielus jaapanlannaga, kes on professor mingis Tokyo ülikoolis. Neil on kaks last. Enne insulti olid nad kümme aastat Prantsusmaal elanud. Tema inglise keel on väga konarlik aga kui mõne sõna vahele ütlen, siis saab jälle vedama ning on aru saada, et tema sõnavara on märksa laiem kui minu kitsukesed teadmised selles vallas. Ta olevat varem mõne aasta Inglismaal ka veel töötanud ja keel olevat perfektne olnud aga peale insulti on suurem osa ununenud. Sellest kõigest siis kogu see siirus, mis mulle muljet avaldas.
Kas tõesti peab inimene osa mõistusest kaotama, et normaalseks muutuda? Mulle tundub küll. Mõeldes sellele, kui kinnised on ümberringi inimesed. Kõik elavad mingis võltskindluses, mille nad endi ümber on ehitanud. Kogemused näitavad, et mida kõrgem on müür, seda vähem on sinna taha tegelikukt peita. Väga muljetavaldav ja mõtlemapanev kohtumine.
Vahetasime kontakte ja lubasin Tokyosse jõudes endast märku anda. Ta soovib mind oma perele tutvustada. Eks paistab, mis saab aga igal juhul pean oma lubadust ja helistan kui kohal olen. Ta ei paistnud üldse nii öelda totu olemisega. Näha, et inimene on kursis nii laevanduse kui kaubanduse alal ning geograafia ka täiesti paigas. Olen muidu juba harjunud sellega, et ei sakslased, prantslased ega teised suured Euroopa rahvad tea isegi Eesti asukohta. Aaa, see mingi idas kuskil…
Õhtune okonomiyaki-pidu on küll pisuke pettumus. Olin varem sellelt baari perenaiselt hosteli pikniku ajal uurinud, kas ta võiks mulle natuke kokandust õpetada ja ta soovitas sinna peole tulla. Eeldasin, et see ongi vastav kursus, kuid tasuta, kuna rahvas tuleb kokku ja joogid ostetakse ikka baarist. Nii saab baar üheks õhtuks oluliselt rohkem kliente kui seal tavaliselt istub. Kohale jõudes on baar juba rahvast täis ja kõik söövad. Mulle antakse ka kausike pihku killukese okonomiyakiga. Olin juba pikemalt söömata, sest arvestasin suurema söögikorraga seal üritusel. Paraku tähendas see nimetus “pidu” lihtsalt seda, et baar tegi söögi välja. Mis parata. Sõin kõhu täis ja läksin asju pakkima.
Lendan Osakasse, mis suuruselt Tokyo järel teine linn Jaapanis. Ei hakanud enam Fukuokas kahte päeva kulutama, kuni mul 21-päevane rongipilet kehtima hakkab. Lend oli nii odav, et tasus osta. Rongiga oleks palju kallim olnud. Kohalik lennuliiklus on siin väga tihe aga vaatamata kohati kõrgemale piletihinnale, on kiirrongid samuti populaarsed. Ei ole vaja paar tundi varem kohale minna ja pagasi kaalu ning sisuga arvestada. Astud lihtsalt 10 minutit enne rongi väljumist perroonile ja tunni ajaga oled juba 250 km kaugusel. Mõned rongid sõidavad isegi 300 km/h aga kui üksikud peatused vahele tulevad, siis vähendab see keskmist tunnikiirust.
Osakas esimesel päeval palju ei jõua, kuna see lennukiga reisimine röövib ikka omajagu päevast ära. Isegi siis kui lennuaeg on vaid tunnike. Sõidan õhtust linna kaema.
Jõlgun veel pisut ringi seal ümbruskonnas aga pole nagu seda fiilingut, et istuks kuskile söögi-joogikohta maha ning peaks mõne aja pärast jälle end tutvustama hakkama ja siis rääkima kui kaugel Eesti asub ja mida ma Jaapanis teen ja kuidas mulle meeldib jne jne. Väiksemates linnades on see kuidagi teisiti. Inimesed on teistsugused. Suurlinnas suurlinna elu. Pealegi on aega vähe ja järgmisel päeval väga tihe graafik.
Esmalt kindlusesse, mis pole küll LP edetabeli esimkümnes aga japan-guide.com omas Osaka linna neljandal kohal. Lisaks asub seal ligidal veel Osaka Ajaloomuuseum, kuhu kindluse ja muuseumi kombineeritud piletiga saab soodsamalt sisse. Külastan mõlemaid. Kindlus pole enam midagi üllatavat. Nähtud on juba Kumamoto ja Karatsu kindlused ning Osaka oma on lihtsalt suurem. Ütleks isegi, et Kumamoto elamus oli rohkem väärt, kuna see oli esimene Jaapani kindlus minu jaoks ning seda peetakse tegelikult ka üheks parimaks. Nagu ikka, on seegi kindlus siin II maailmasõjas puruks pommitatud ja siis uuesti restaureeritud. Samas kindlust ümbritsev müür on päris võimas ja vaade kaunis. Eriti koos õitsevate kirsipuudega.
Olen päris mitmeid muuseumei külastanud ja ajaloomuuseumitest pole see just kõige-kõige. Ehitis on väljastpoolt küll muljetavaldav.
Muuseum päris suur aga palju on lihtsalt makette, mis tänapäeval ehitatud. Suured küll aga tahaks ikka seda ehedat näha. Seda, mis on säilinud. Jaapanile omaselt on muidugi palju liikuvaid ja interaktiivseid eksponaate. Näiteks üks suur saal on tehtud tüüpiliste punaste templivärvate teemale, mille mõlemas otsas asuvad suured inimsuuruses kujud.
Teises saalis on vähendatud 1:20 vähendatud koopiad suurtest sildadest, mis kunagi Osakas asusid ning mille umber toimus kaubandus. Loomulikult ei puudu siit maalikunst ja keraamika. Visuaalselt huvitavam on Jaapani moderniseerimisperioodi elukeskkon. Esimene metroo, kalaturg ja rõivapoed.
Endale suureks üllatuseks teen järgmise külastuse hoopis teistsugusesse paika. See ei ole üldse LP edetabelis sees kuigi raamatu vastavas peatükis tärniga märgitud. Tärniga märgitakse üldjuhul vaid edetabeli vaatamisväärsuseid. Japan-guide.com tabelis on see Osaka suurim vaatamisväärsus. Tegemist on ameeriklaste lõbustuspargi Universal Studios lõbustuspargiga!
No tõeline Ameerika! Eesti mõistes on tegu terve linnaosa suuruse territooriumiga, mis on ehtne USA. Rääkimata siis veel läikivatest limusiinidest.
Lisaks kõigele muule esineb veel mustade band, kes laulavad otse. Päris hästi.
Terminaatori atraktsioon on küll tegelikult kino aga väga oskuslikult ühendatud film reaalsusega ja robot, keda päris filmis kehastas Arnold Schwarzenegger, on päriselt tsikliga laval (dublant loomulikult) ja sõidab tagasi filmi läbi kinolina. Saali lastakse laest alla hiigelrobotid mis tulistavad ja üldse on laval tegevust filmiga pooleks. Võimas vaatemäng.
Spidermani karussell on hiigelsuures saalis lendava autoga ja tõepoolest on tunne, et lendad sellega pilvelõhkujate vahel ringi ning vahepeal hüppavad filmist välja pahad tegelased, kes üritavad sind purustada, kuid lõpuks päästab ämblikmees meie seltskonna… Tundub lastekas aga see on nii ehedalt teostatud, et ma pole ilmselt ainus neljakümnendates mees, kellele see meeldib.
Back to the Future on samuti filmi teemal sõit autoga ning Space Fanatsy midagi sarnast.
Järgmisel päeval hakkab kehtima minu 21-päevane rongipass. Esimene sõit on Osakast Hiroshimasse. Tegelikult küll tagasi sinnapoole, kust ma tulin aga kui saab piiramatult sõita, siis vahet pole kuidaspidi liigun. Sõit on shinkanseniga, mis liigub väga kiirelt...
Hiroshimas on aega poolteist päeva ja esimese pooliku kulutan kohe Miyajima saare külastuseks, kus asub üks Jaapani enim reklaamitud tunnuseid Fuji vulkaani kõrval. Nimelt Itsukushima-jinja pühamu koos niinimetatud ujuva väravaga.
Pilte sai kohe hulganisti ja raske valida mida siia panna.
Kahjuks ei saanud aega valida aga kui oleks õigel hetkel tulnud, oleks saanud seda pühamut ka vees ujumas näha. Nimelt on see vaiadele ehitatud ja tõusu ajal tundub eemalt vaadates nagu ujuks see hoonetekompleks vees.
Saarel on vaatamist veelgi aga ilm paraku pilvine heade fotode tegemiseks. Kuigi neid sai jälle üle saja seal plõksitud.
Uuel päeval Peace Memorial Park’i. See on teema, mille poolest Hiroshima paraku kuulsaks saanud. 6.juunil 1945 plahvatas 600 m kõrgusel õhus Enola Gay nimeliselt lennukilt heidetud tuumapomm, mille tagajärjel hävis linn ning hukkus 140 000 inimest. Hukkunute arv kõigub siin ja seal, kuna hilisemate haiguste tagajärjel suri järgnevail aastail veel palju inimesi ja Wikipedia andmeil on kogu ohvrite arv 200 000 ümber.
Üllataval kombel jäi päris epitsentri läheduses üks hoone püsti võrreldes kogu muu linnaga. See on säilinud sel kujul siiani, meenutamaks seda õudust.
Pargi serval on muuseum. Sellist välisturistide massi pole ma siiani Jaapanis näinud mitte üheski muuseumis. Ega ka tänavail. Rahvast on nii palju, et peab kohati järjekorras seisma, eksponaadile ligi pääsemiseks. Muuseum on suur ja eksponaate palju. Olen Nagasakis juba sama teema muuseumis käinud ja seetõttu ei hakka pikalt kõike uurima. Teema on juba tuttav ja andmed korduvad. See, mis linnad alguses välja valiti, kuhu pommid heita ja kes olid otsustajad, lennukite andmed, plahvatuse tugevuse andmed jne. Üks muljetavaldavamaid eksponaate olid vast need kaks maketti: enne ja pärast plahvatust.
Pargi serval on okonomiyaki-restoran. Kõht on juba väga tühjaks läinud selle pika ja kurva tuuriga. Saan istekoha otse köögi servale. Nii siis valmib see kuulus roog.
Paar tundi on veel aega muuseumite sulgemiseni. See on küll siin väga ebamugav, et need nii vara suletakse. Enamasti kell 17. Mõtlesin ja mõtlesin ja ostsustasin Hiroshima kunstimuuseumi kasuks. Suureks üllatuseks oli seal näitus Euroopa impressionistide loomingust. Ja üldse mitte mingid suvalised tundmatud teosed vaid päris kuulsad maalid.
Muuseumis oli peale minu veel kaks-kolm külastajat ja needki asiaadid. Kuhu kadusid need lääne turistide hordid, keda tuumapommi-muuseum täis oli?
Muuseumis ei tohtinud mujal pildistada kui vaid õues. Seal seisid kaks skulptuuri. Antoine Bourdelle ja Emilio Greco teosed. Mulle need nimed midagi ei ütle. Igal juhul ei ole tegemist El Grecoga.
Kindluse ülemiselt korruselt saab veel linnavaateid jäädvustada.
Homme Okayamasse, kust saab sõita Naoshima saarele moodsat kunsti nautima, mida terve saar on täis. Põnev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar