Tagasi Fukuokas ja reis Kumamotosse

Tagasi Fukuokas või siis staabis. Linn on juba tuttavam. Võtan taas ette päeva vaatamisväärsustega tutvumiseks. Pühamuid on siin palju ja mõne suurema võiks üle vaadata. Esimesena jääb teele Tojhoji tempel, kus asub Jaapani suurim puidust Buddha. 10,8 m kõrge ja kaalub 30 tonni. Tempel rajati aastal 806 Kukai poolt pärast Tangi külastust, mida tänapäeval tuntakse Hiina nime all. 

 Kushida pühamu on loodud pisut varem ehk aastal 757. 

 Võrreldes Taiwani või Hong Kongiga ei ole siin märgata väga suurt palvetajate massi aga üldjuhul ikka tehakse kätepesurituaal enne sisenemist läbi. 

Ehk siis esmalt pesta kulbi vars, siis vasak käsi, parem käsi, valada peopesa vett täis ning loputada suu ja lõpuks pesta kulbi vars uuesti ära. Indias ei tuleks selline suuloputamine kõne allagi. Jaapanis aga võib julgelt igal pool vett juua. 

Teele jääb suur ostukeskus Canal City, mis võtab enda alla mitu kvartalit. 

Isegi H&M paistab seal.

Keha kinnitan täna udon-nuudlitega. 

Jaapani keeles kõlab see pigem oodo. N-tähte nad väga välja ei häälda aga samas kui täpsemalt üle küsisin, siis ikka pidid vaikselt ütlema. Ma ikka kuulan nüüd hoolega. Üks mees seletas, et see kõlab nagu n sõnas jeen. Ahh, küll saavad ka aru kui ma n-i ei häälda. Aga need supid on ikka väga meeldima hakanud. Prillid on küll vahel pritsmeid täis. See imemine otse kausist vajab veel harjutamist. Salamisi ikka jälgin kuidas teised söövad. Vahel tõstab mõni isegi pulkadega nuudleid lusika sisse ja pistab sellega suhu. Saa siis aru. Aga luristamine on ikka väga normaalne nuudlite puhul.

Põikan läbi veel kohalikust käsitöömuuseumist millest poole võtab enda alla küll suveniiripood, kust seda käsitööd osta saab. Sellised kohad kohe tõmbavad ligi. Eks ole pea pool elu sellega tegeletud ka juba. See muuseum tutvustab Hakata piirkonna traditsioonilist käsitööd. Kõige kuulsam on siin kangakudumine. 

Kangast nimetatakse Hakata Ori ja see jõudis siia Hiinast üle 700 aasta tagasi. Üks kohalik kaupmees külastas Hiinat ja õppis seal kangast kuduma. Need mustrid on kasutusel tänini ja käsitöökangast valmistatakse neid laiu vöösid, mida Jaapani naised rahvariietel ümber piha kannavad. Lisaks sellele veel kleite ja kotte.

Teine kuulus toode on kohalik nukk ehk Hakata Ningyo. Vaatan selle kohta isegi ühe õppefilmi läbi mis on inglisekeelse tõlkega ja annab hea ülevaate sellest kuidas neid valmistatakse. Lisaks tehakse siin veel bambusest sööginõusid ja teekausse.  Suureks üllatuseks on  vurr, millest palju erinevaid versioone ja mille veeretamiseks erinevad tehnikad. 

Teiseks üllatuseks on käärid. Lihtsad käärid aga need pidid eriti teravad olema. Üllatus-üllatus. Üks kohaliku käsitöö eripära on vibunool. Neid valmistatakse bambusest ja on seetõttu eriti tugevad. Lisaks sõjapidamisele kasutatakse neid veel spirituaalsetel eesmärkidel kodu kaitsva sümbolina. Peale eelpool loetletud toodetele on siin kuulsad veel värvilisest klaasist kujukesed.

See templituur väsitas ikka päris ära. Eks sai ka suur ring jalgsi tehtud ja paar korda vales suunas mindud. Teen pesupäva. Suur hulk riideid vajab juba pesemist ja tuleb suisa seljakotiga pesumajja minna. 

Kui muidu ikka peetakse Jaapanit kalliks riigiks, siis pesu pesemine on küll suht normaalse hinnaga. Arvestades sellega, et paljudes riikides reisides ei ole muud võimalust, kui pead oma riided pessu andma. Eriti kallis on muidugi hotellides, kus vahel küsitakse pool eurot ühe rõivaeseme eest. Tais saab soodsamates kohtades 1 euro eest kilo riideid pesta, Indias 7-8 eset sama raha eest. Siin on 5 kg masinatäie pesesmine koos vastava koguse pulbriga ja hiljem kuivatiga kuivatamist kokku alla kolme euro. 

Järgmisel päeval teen väljasõidu Dazaifusse, kus asub hiigelsuur Kyushu saare rahvusmuuseum ja taas üks külastust väärt pühamu Tenmangu. Ilm pole suurem asi ja pikalt templis ei jaluta.

 Küll aga võtan omale sealt paberi ennustusega aga kahjuks ei oska mulle kõrval seisvad noored tüübid sõnakesti tõlkida. Aga sellegipoolest seon selle sinna kuhu kõik seovad. 

 Vähemalt on noormehed abivalmis pilti tegema. Huvitav, mida oraakel mulle ennustas?

Rahvusmuuseum on võimas ehitis aga näitusesaal vaid ühel korrusel.

 Vaatamata sellele on näha ja õppida kui palju. Pildistada ei tohi ja jätan kaamera hoopis hoiulaekasse. Muuseumis saab ülevaate vulkaanide tekkest tänapäevani välja. Taas on huvitav jälgida kuidas kaubavahetuse tekkimisega muutusid kohalik kunst ja käsitöö. Jällegi peab tõdema, et kõik kaunis on alguse saanud Hiinast. Nii kirjakeel kui maalikunst. Pean tõdema, et Hong Kongis nähtud Hiina maastikumaalid on siiani kaunimad, mida olen erinevais muuseumeis siiani näinud. Kas suudavad Osaka või Tokyo muuseumid üllatada või on hiinlaste maalid tõesti minu jaoks nauditavamad. Üks saal on eraldi pühendatud gongidele ja trummidele. Saab vaadata filme ja ise suuri gonge proovida. Mõne eksponaadi juures on hoiatus „mitte puutuda“ ja teise juures „proovi järgi“. Nii siis proovingi. Kokkuvõttes põnev muuseum mida soovitan kõigile, keda ajalugu huvitab ja peaks kunagi siia sattuma. Koduleht www.kyuhaku.jp Sissepääs 3 €.

Tagasitee raudtejaama on üks suur suveniiritänav. Teen ka mõned sisseostud. Nüüd on seljakotis mitut sorti kohalikke lõhnatikke, mida õhtul hostelis proovida ja otsustada kas tasub neid ka Eestisse saata. Pakendid on kaunid aga hinnad meie turu jaoks natuke soolasevõitu. Samas jätavad need ruumi äärmiselt meeldiva aroomi ja peaks sobima iseäranis neile, kelle jaoks India viiruk liiga vänge on.

Palju on erinevaid maiustusi, mis kenas pakendis ja võiks proovida aga jätan selle raha pigem alles. 

 Palju on kulutatud välimusele aga sisu ei paista väga olevat.

Kohalikud puidust plätud tunduvad nii ebamugavad, et nendega küll tänaval klõbistada ei tahaks. 

 Samas on isegi märgata inimesi, kes neid kannavad. Nimelt on siin isegi vastav teenus olemas. Spetsiaalses rendifirmas paneb stilist sind rahvarõivaisse ja nii võid nende puukingade ja kimonoga terve päeva ringi käia. Hind on suht kallis ehk umbes 40-50 € päevas. Neid turiste on ikka vahel näha rahva hulgas. Kohalikud mõistagi. Ei ole siiani ühtegi europiidi selles riietuses kohanud. Peamiselt on meie rassi esindajad, keda tänapildis olen märganud, pigem „seljakotituristid“. Vahel tõesti kohtan ka mõnd pintsaklipslast, kes ilmselt töötab siin.

Üks pood müüb ainult söögipulki. 

 Valik on lai ja hinnavahemik samuti. Lihtsama paari võib ühe euro eest soetada aga käsitsi maalitud söögiriistad on kordi kallimad. Mul on paraku kotis neid juba päris suur pakk, mis hoopis Taiwanist soodsamalt soetatud.

Pilku köidab üks pagaritöökoda, kus koogikesed suisa liini peal küpsevad. Plõks ja plõks käivad luugid kinni-lahti ja uus laar läheb pakendamisele. 

 Ostan ka pakikese paari euro eest.

Keraamikapoed on mulle alati huvitavad aga kahjuks ei saa enam pagasit koormata. 

Ühes pagaripoes saab tasuta keeksi proovida ja otsustan siiski pakikese kaasa võtta. 

Õhtul hea hostelis ühise laua ääres ka midagi pakkuda. Minu valik on rohelise tee keeks.

 Raudteejaamas on nii ahvatlev kastaniputka, et tühi kõht teeb otsuse minu eest. 

 Maitseb nagu lõkkes küpsetatud kartul.

Hostelisse jõudes põrkan fuajees kokku juba tuttava prantslase Aleksi ja kahe Taiwani neiu Grace’i ja Amber’iga. Nad teevad ettepaneku minna õhtust sööma yatai’sse. See on soovitusena kirjas ka hosteli vaatamisväärsuste kaustas ja loomulikult olen kohe nõus. Kujutasin ette, et tegu on suurema söögiplatsiga nagu Tais, Vietnamis jne. Kirjelduses mainitakse, et kui juba sinna lähed, siis suhtlemine lauanaabritega on suisa kohustuslik. Tundub põnev. Lepime kokku, et kohtume hosteli fuajees kell 18 ja Aleksi liitub meiega kusagil tee peal. Grace ja Amber on kokkulepitud ajaks kohal ja jalutame kohtumispaiga poole. Kuigi bussipilet sinnakanti maksab umbes 70 eurosenti, peavad kaaslased seda kalliks ja läheme jalgsi. See on päris pikk maa, sest jalutame ligi tunni. Mulle sobib. Saab oma paksu keret ehk kergemaks. Teised on siin juba mõnda aega elanud ja teavad kuidas otsemat teed minna. Tee peal saan teada, et Amber on üliõpilane, kes tulnud siia jaapani keelt õppima ja Grace hoopis tööd otsima. Working holiday – nii ta ise nimetab. Tasulist tööd pole paraku leidnud ja nii on ta hostelis tasuta öömaja eest koristaja. Vaatamata sellele elab ta pigem Fukuokas kui Taipeis. Jääme kohtumispaika pisut hiljaks. Kõigest paar-kolm minutit aga Aleksit ei paista kusagil. Pakun välja, et prantslased võivad pisut hilineda. Õnneks on raudteejaamas tasuta wifi ja Grace saab Aleksile mingi aasia skype-taolise liini kaudu helistada. Tuleb välja, et nad olid kohtumispaigast erinevalt aru saanud ja Aleksi on hoopis kusagil teispool raudteejaama. Peab mainima, et suuremad raudteejaamad on siin üüratud. Väljapääsude vahe metroosse võib olla oma kilomeeter maad pikk. See on veel segatud restoranide ja kaubanduskeskustega. Tõepoolest. Suuremas raudteejaamas on isegi mitu kaubamaja. Leppisime kokku kohtumise suure LCD-reklaamtabloo all aga neid on siin paraku rohkem kui arvata võis. Peale pooletunnist ekslemist leiab Aleksi meid üles. Nüüd alustame yatai otsimist. Mulle on siiani saladuseks, mis see ikkagi on. Küsitakse teed nii raudteejaama kontrolöri kui ühe putka müüja käest aga lõpuks jõuame ikka samasse kohta tagasi. Mida me siis otsime? Selgub, et neiud olid saanud sõpradelt soovituse külastada ühte konkreestet söögiputkat aga keegi ei tea või ei oska seletada kus see asub. Ei ole ikka tegu suure söögiplatsiga vaid selles piirkonnas on palju teisaldatavaid söögikohti. See siis ongi yatai. Olime neid teel juba mitmeid kohanud. Poeme ühte lõpuks sisse. See on söögikäru nagu Tais aga suurem ja sisaldab lisaks letile ja selle taga asuvale köögiosale ka pingikesi ümber leti. Käru on kaetud ja ümbritsetud paksu kilekattega. Eks ikka vihma ja tuule kaitseks, mida siinkandis tihti võib olla. Jaapanis on söögikärud väga haruldased ja seetõttu tulevad neisse sööma tihti ka ülikonnas või kostüümis kontoritöötajad. Kusjuures hinnad on pisut kallimad kui odavama klassi restoranis või baaris. Just selle tõttu, et need on kohalike jaoks midagi uut ja erinevat. Ega see nüüd nii kallis ka pole. Alla viie euro saa suure kausitäie nuudleid sealiha ja sibulaga. Nii mõneski söögikohas on süsteem, kus teatud raha eest saab oma nuudlisuppi uute nuudlitega täita. Selles kohas siis umbes ühe euro eest. Mulle piisab sellest suurest supist küll aga Aleksi laseb enda paja uute ramen-nuudlitega täita. Teeme ühe pildi ka ja sammume tagasi hostelisse. 

 Aleksi oli täna omale kasutatud jalgratta ostnud  umbes 50 euro eest ja lükkab uut kaaslast käekõrval. Ilus valge naistekas. Siin sõidavad kõik sellistega. Neid mägirattaid, mida Eestis müüakse, ma pole tähele pannud. Ma ei teagi kui palju need Eestis maksavad aga tundub igati hea hind. Ratas ka kena ja korralik. Oli tore õhtu koos lõbusate kaaslastega. 

Viimasel päeval Fukuokas võtan ette külastuse linna rannapiirkonda. Üks hosteli töötajatest soovitab külastada kohta nimega Robosquare, mis on tema lemmik-vaatamisväärsus. Mulle meeldivad ka robotid aga ausalt öeldes see koht küll muljet ei avalda. Pigem on see robotitehnika huvilistele mõeldud kauplus, kust saab vidinaid osta robotite ehitamiseks. Muidugi on ka komplekte, mille ise võid kokku panna aga mul pole nendega hetkel midagi peale hakata. Seal on mõned eksponaadid välja pandud millega tegeleda. Näiteks tolmuimeja, mis ise ringi liigub mööda tuba ja koer, kes paitamise peale liigutusi ja grimasse teeb jne. Nojah, mida ma sealt rohkem oleks oodata osaanudki? Elusuuruses robotit, kes eesti keeles tere ütleb ja küsib kas tahan kuu peale lennata...  Võrreldes kunstimuuseumitega tundus see pigem laste mängunurgana. Õnneks oli piirkond kena nagu ka mulle lubati ja astusin läbi kohalikust telemastist. Ma tegelikult polnud selle kohta varem lugenud ja teadsin vaid, et seal asub Fukuoka Tower, kust avaneb vaade linnale. Ilm on kahjuks täiesti pilves ja sombune. Unustasin fotoka hostelisse ja pean nüüd telefoniga pildistama.

 Eemalt vaadates paistis see nagu üks tavaline pilvelõhkuja, mis täis kontoreid ja mille tipus peaks olema üks korrus vaateplatvormiks. 

 Liftiga üles sõites tabas mind üllatus, kuna tornmaja sisemuses paistis läbi liftiakende vaid hoone konstruktsioon. 

Siis sain aru, et tegu lihtsalt telemastiga. Paar vaadet ka.

Õhtul isetume veel ühise laua ääres hosteli seltskonnaga ja teeme paar pilti mälestuseks, kuna homme liigun juba edasi. 

Kumamoto

Kumamotosse pole vaja piletit ette broneerida, kuna busse liigub sinna tihedalt ja saab maksta bussist väljudes. Üldse on selline süsteem siin tavaline. Astud peale ja maksad siis kui maha lähed. Linnatranspordis on see küll puhtalt aususe peal, sest kuidas bussi- või trammijuht märkaks millal peale tulid. Juhi kõrval on elektrontabloo, kus peatuste numbrid ja pead ise meeles pidama, mis numbriga peatusest bussi astusid ja väljudes vaatad, kui palju vaja maksta. Mida kaugemale sõidad, seda suuremaks sinu peatuse numnbri kohal hind läheb. Ukse kõrval on kassa kuhu raha poetad. Hämmastav... Puuduvad piletikontrollid, sest pole mida kontrollida. Kohalikel on küll magnetkaardid, mida sisendes ja väljudes registreerivad aga näha on, et paljud reisijad on Jaapani siseturistid, kes münte karpi panevad. Või siis kohalikud, kel kuukaarti pole.

Kumamotosse jõudes ähvardab sajuks minna. Õnneks ei lähe aga taevas ikka päris tumehall. Hotelli leidmisega on raskusi. Bussijaamast tahan takso võtta aga juht viibutab käega kusagile tänavate vahele ja räägib pika jutu jaapani keeles. Seletan küll, et no eigo (jaapani keeles on english sootuks eigo) aga mees on järjekindel ega soovi mind sinna viia. Ju siis on nii ligidal. Nii palju saan liigutustest aru, et kusagil on suured väravad, tuleb paremale pöörata ja siis taas otse liikuda. Üritan aga ikka olen sama targalt keset suur ostutänavat tagasi. Leian tasuta wifi ja üritan googlemapi kaudud targemaks saada aga paraku aadressipõhine otsing siin ei tööta ja saan vasteks hoopis teise nimega koha. Ehk isegi töötaks, kui jaapani keeles sisestada. Lõpuks astun ühte hotelli sisse, mis peaks päris selles kohas olema, mida googlemap näitab. Seal on õnneks admin, kes pisut inglise keelt oskab. Annab mulle linna kaardi ja näitab suuna kätte. Palju mööda ei läinudki. Kõigest pool kilomeetrit otse jalutada... 

Olen siin vaid ühe öö ja palju väärtuslikku aega kulutanud hotelli otsimisele ning nüüd vaja kohe tormata linna turismimagnetit vaatama. See on kindlus, mida peetakse üheks paremaks/kaunimaks Jaapanis. 

 Ma ei tea veel, kas suuruse või välimuse poolest, kuna pole mujal käinud. Õnneks on kindlus hotellist vaid kilomeetri kaugusel ja paar tundi sulgemiseni aega. Teen kiire tuuri nii siseruumides kui välisradadel. 

Hooned pole üldse suured võrreldes Euroopas asuvate lossidega aga muljetavaldavad sellegipoolest oma spetsiifilise arhitektuuriga. Samas ala koos müüridega on väga lai ning väljun sealt kogemata hoopis teisest väravast, mis hoopis teises otsas, kust sisenesin. Sissepääsuväravaid on mitu ja nende vahe mööda teid käies vast paar kilomeetrit. Olen taas eksinud. Peale pooletunnist jalutuskäiku väikeste majade vahel, mis ilmselgelt ei ole kesklinnas, astun suvalise bussi peale, kus kiri viitega central station. Jess, saan lõpuks kesklinna tagasi.

Kumamoto on kohalikus mõistes päris väike linn. Alla 800 000 elaniku. Pisut vähem kui Eestis eestlaseid... Peale kindluse külastust lähen õhtusööki otsima ja loodan kohata mõnd välismaalast. Päris üksiku hundina ka ei taha reisida. Lonely Planeti sõnul siin ikka on kohti kus välisturistid koos käivad. Teen kaardile märked ja asun retkele. Paraku istuvad neis kohtades vaid teenindajad, mis mul õnnestub leida ja loobun mõttest leida inglisekeelset seltskonda. Üks koht, mida mu kaardil pole, tundub küll lootustandev. Seal on seinale kleebitud hulgaliselt plaadiümbriseid 70ndatest tuntud rokibändidest. Astun sisse. Ei ole ikka see mida lootsin. Mitte üht eurooplast. Pisike baar, kus leti taga paar tädikest ja üks vanem mees. Leti ääres ka mõned samasugused.

 Ütlen sumimassee ja astun välja kui üks tegelane mulle järgi jookseb ja kättpidi sisse veab. Kogu seltskond on põnevil. Kust sa tuled ja kuhu lähed ning mida siin väikeses linnas teed. See on lühikokokkuvõte pikajalisest vestlusest, mis toimus ehk tunni aja jooksul. Nimelt olin ma seal baaris esimene omalaadne külaline ja neil põnevust kui palju. Lisaks sain lihvida oma väheseid teadmisi jaapani keelest.

 Baari üks perenaistest võttis mind konkreetselt ette ja palus iga kümne minuti järel korrata, kuidas jaapani keeles end tutvustada ja ka nime küsida. See on nüüd kindlalt meeles. Siis hakkab rahvast juurde tulema ja üks mees juhatatakse kohe minu kõrvale istuma. Nimelt on tegu ühe omanike sõbraga, kes inglise keelt oskab. Tore mehike. 

Rahvuselt hoopis hiinlane aga kaua jaapani elanud ja peab end pigem kohalikuks. Mees on fotograaf. Näitab mulle telefoni abil veebist oma raamatut, mille eest oli isegi mingi auhinna saanud. Ilusad pildid. Ta ei saa ka ikka aru, miks ma sellesse baari tulin, kus vanad kännud istuvad. Seletan uuesti, et see plaadiümbriste kollektsioon pettis ära ja tegelikult on seal ju väga toredad inimesed. On jah aga need ei räägi inglise keelt ju. Pakub välja, et läheks kusagile mujale, kus noored istuvad. Mul pole selle vastu midagi. Küsin baari peremehelt arvet ja see vaid naeratab. Minu uus kaaslane Mr. Sakamoto oli arve juba tasunud. Vaidlen vastu, et maksan ikka ise aga see ei tee kuulmagi ja kutsub kaasa. Läheme siis järgmisesse kohta, mis pole üldse kaugel. Üldse on seal baare mitusada. Päriselt ka. Tundub harjumatu, et ühe hoone trepikojas võib iga korteri asemel baar olla. Viiekordses majas on ühes trepikojas umbes 15 baari. Ja neid maju on järjest igas tänavas. Siinses mõistes baar tähendab ka söögikohta. Neid on veel eraldi nimetustega aga see süsteem pole mulle veel päris selge. Härra Sakamoto viib mind baari, mis on karaoke-kallakuga. Mitte selline koht, kus saab ruumi rentida, vaid kus saab baaris laulda. Ei lähe kaua, kui Sakamoto kaupleb juba ühe teenindaja esinema. 

 Tüdruk esitab laulu ühest anime-multikast, mis pidi kõige kuulsam olema Jaapanis. Päris hea esitus. Siis jagatakse meile juba helendavad pulgad kätte, mis pidid olema tavalised siin kontsertitel. 

Härra Sakamoto teeb ettepaneku külastada homme suurt vaatamisväärsust ehk Aso vulkaani. Mina vaatan ja tema teeb tööd ehk siis pildistab. Mul on hotell juba järgmiseks ööks ette makstud aga ta on nõus selle mulle välja maksma... Liiga kahtlane juba. Ütlen ära, et see külalislahkus on minu jaoks liiast ja ei vaidle lõpuks vastu. Tal on aeg koju minna ja jätame hüvasti. Taas tasub ta minu arve ja keeldub raha vastu võtmast. Mis siin toimub? Jään veel paariks dringiks sellesse baari ja uurin kus see ööklubi asub, mida Lonely Planet soovitab. Ümber nurga on see koht. Soovin oma jookide eest maksta aga need olevat baari kulul. Mis nii viga väljas käia. 

 Pole sel õhtul veel jeenigi kulutanud! Üks noormees baarist soovib mulle saatjaks tulla. Mis mul selle vastu, kui juba tuttav inimene kaasas, kes teed näitab ja kohta tutvustab. Ööklubi on viiel korrusel aga tegelikult suht väike. Paaril korrusel on karaoke-baarid ja tantsitakse vaid ühes saalis. Ühinen massiga tantsusaalis. Muusika on lääne edetabelitest aga kui hiljem Yoshitaka käest (see noormees, kes mind saatma tuli) käest küsin, mis muusikat ta ise eelistab, siis lääne teemast ei tea ta küll midagi. Huvitav. Ise tantsivad siin selle järgi aga ei tea isegi kes neid lugusid esitavad ning muidu ka ei kuula sellist. Lõpuks tüütab see tümps ära ja avaldan soovi sööma minna. Päris ligidal on üks pisike söögikoht, mida peab hispaanlane. Nime ei mäleta. Lahe tüüp igatahes. Jutustame hommikuni. Ta teeb vahepeal leti taga süüa klientidele ja samas räägime sellest, kuidas eurooplasel  Jaapanis lihtsam toime tulla. Ta on oma eluga igati rahul. Peab väikest söögipunkti (restoraniks ei saa seda paraku nimetada) ja teenib piisavalt, et Jaapanis hakkama saada. 

Homme Kagoshimasse!