Sõbralik Okayama ja müstiline Naoshima

Hiroshimast Okayamasse on 161 km ja selle vahemaa läbib shinkansen 40 minutiga. Keskmine kiirus 241,5 km/h. Ülimugav on ikka nende kiirrongidega siin reisida. Kõik rongid, nii kiir- kui tavalised, saabuvad ja lahkuvad täpselt plaani järgi. Vabalt saab reisiplaani nii koostada, et valid sihtpunkti jõudmiseks 3-4 ümberistumist, kus rongide vahe vaid mõni minut ja oled õigeks ajaks õigel kohal. Siin tüüpiline raudteeäärne asula.

Okayama nime ma tõenäoliselt varem kuulnud pole. Ei meenu küll. Kui reisiplaani koostasin, siis esmalt vaatasin vaid tuntumaid kohti kaardi pealt. Lonely Planeti ja japan-guide.com abil leidsin veel palju kohti, millest ei teadnud midagi aga tegelikult on tagantjärgi need isegi rohkem muljet avaldanud.
Okayama on kuulus traditsioonilise jaapani stiilis aiaga, mida peetakse kolme parima hulka kuuluvaks. Teiseks soovitatakse Okayamat selle tõttu, et kaasaegse kunsti huvilistel on siit võimalik teha külastus Naoshima saarele. Kuna shinakansenid Okayamas peatuvad, siis on see täiesti mõeldav päevase tripina ette võtta näiteks Hiroshimast või Kyotost. Kui transpordisüsteem toimib nagu kellavärk, siis on see tõesti lihtne.

Tegelikult osutub see üldse üheks turistisõbralikuks kohaks. Kas võib asi olla selles, et tegu väiksema ja vähem kuulsa paigaga Tokyo, Osaka, Kyoto jne kõrval ning kohalikud pingutavad rohkem, et turistile head muljet jätta, kes kodus teistele ka seda kohta kiidaks?
Mis puutub turistisõbralikusesse, siis Kyushu saarel ringi reisides ei saanud ma algul sellest aru, kui Kagoshimat nii nimetati. Sel hetkel tundus see linn nagu linn ikka, kuigi kuidagi hubane oli seal olla. Nüüd, tagantjärgi mõeldes peab see väide täiesti paika. Rohkelt inglisekeelseid viitasid ja palju infovoldikuid erinevate vaatamisväärsuste kohta. Linn on just paraja suurusega, et päeva jooksul jõuaks käia nii ühes kui teises otsas. Ja vaadata on seal tõesti palju ning lisaks võimalik teha väljasõite väiksematesse paikadesse ümber linna, mis samuti huvitavad. Mõnes linnas on küll tunne, et no kust kohast ma nüüd selle inglisekeelse metroopeatuse nime peaks üles leidma ja kas linna kaardi ka kusagilt saaks.

Hotelli leidmisega on paraku raskusi. Salvestasin küll pildi googlemap'ist arvutisse ja tegin veel telefoniga sellest foto aga no ei leia. Oleks juba nagu õiges kohas küll aga hotelli nime ei paista. Küsin ühest poest, kus jube coolid riided müügil. Kuradi kallid. Seda ütlen ka müüjatele. Need näitavad mulle selle peale silti: Made in USA. No hea küll. Aga jube äge butiik on. Kui oleks võimalik, siis vahetaks oma seljakoti sisu seal kohe ringi. Poisid vaatavad hotelli aadressi ja trükivad selle oma telefonidesse. Lõpuks ikka leitakse midagi aga juhised saan vaid jaapani keeles. Kehakeelega on neil tihtipeale kehvasti. Ei oska lihtsaid asju välja mängida. Hiljem, kui juba hotelli üles leian, saan aru kui lihtne oleks olnud seda seletada aga need tüübid tegid mulle lihtsalt arusaamatuid võimlemisharjutusi.

Kõnin ja kõnnin. Ilus on ümberringi. Kaunis kanal vuliseb kahe sõidurea vahel ja väikeseid pargikesi on kogu tee äär täis.

 Väikesed sillakesed üle kanali keset rohelust annavad veel lisaväärtust kaunile ümbrusele. Siia puude alla, vuliseva ojakese äärde, oleks mõnus tulla pikniku pidsama või lihtsalt jalutama.Veel ilusam oleks ilma raske kandamita. No kus see hotell ometi on? Jalutan ühest majast mööda, kus paistab midagi kohvikulaadset olevat aga samas nagu pole ka. Üks eakam daam istub täies rahvarõivais koos omaealiste eurooplastega. Naeratab ja kummardab kergelt läbi akna. Üritan ka naeratada, endal keel ripakil. Järgmisel tänavanurgal panen seljakotid maha. Mõtlen uuesti läbi. Kaardi järgi oli raudteejaamast viis kvartalit lõuna suunas ja siis viis kvartalit ida suunas. Üritan loendada aga liiga kaugel on juba need esimesed kvartalid. Raudteejaama tagasi minna oleks liigne katsumus. See koht peab siin olema! Teen kvartalile ringi peale ja olen taas nende akende all, kus kimonos naine mind tervitas. Vaatan ülespoole ja näen suurt jaapanikeelset silti, mille ülemises otsas on pisike kiri "central". See ongi minu hotell! Nurga tagant leian üles ka sissepääsu. Naine tuleb mulle ukse peale vastu ja küsib selges inglise keeles, kas ma olin eksinud. Jah, tõepoolest. Ei pannud varem seda väikest silti tähele. Tema oli ka läbi akna vaadanud, et olen kuidagi eksinud olemisega... No mis sest enam. Olen nüüd kohal. Nagu ikka, on ka siin sisseregistreerimine alles kell 16. Mul vahet pole. Niikuinii lähen kohe välja. Naine on väga abivalmis ja uurib, mis mind kõige rohkem huvitab. Kunst ja ajalugu. Selge. Siin on inglisekeelsed voldikud. Soovitab külastada neid ja neid kohti ja kui veel aega jääb siis seda ka. Suurepärane. Aeg jookseb ja mina ka. Et jõuaks ikka võiamalikult palju näha, kuna järgmine päev kulub täielikult Naoshima saare külastusele.
Esmalt kindlus.

Mitmes see juba on? Viies... Kas liiale ei lähe? Igal juhul seda kohta soovitatakse nii siin kui seal. Käin ära ja ei kahetse. Kindlus ise ei erine küll väga teistest aga vastuvõtt on väga eriline. Kuulen juba eemalt karjumist. Või hõiskamist oleks õigem öelda. Lähemale jõudes näen, et kindluse väravas on mingi etendus või filminine või ei tea mis. Kaks noormeest vanaaegseis vormirõivas teevad midagi auandmise tseremoonia taolist. Kõrval on paar meest, kes väikeste kaameratega seda jäädvustavad. Kuna tegu pole suurte telekaameratega, eeldan et tegu mingi kooli- või huviklubi projektiga. Ei hakka neid segama ja jalutan pisut eemale, kuni etendus läbi saab. Saigi juba. Hakkan kindluse sissepääsu poole liikuma, kui noormehed mind kinni peavad ja küsivad kust pärit ja mida Jaapanis teen. Ütlevad, et nemad tahavad mind nüüd Jaapani kombekohaselt tervitada. Väga vahva! Tehakse mulle ka see näitemäng algusest peale. Jube äge! Hoopis teine tunne on nüüd kindlusesse minna kui juba väravas on selline vastuvõtt.
Turiste on siin väga vähe. Hea ja rahulik jalutada. Teen kindllusele tuuri peale ja jäädvustan mõned vaated.

Ilm on kuidagi sombune aga samas soe ning niiske. Nagu vihmale kisuks. Eestis tuleks sellises olukorras tavaliselt äikest.
Hakkan juba väljapääsu poole jalutama kui jään korrakas silmitsema märki, et siin võib pildistada. Mujal ei tohtinud. Peale vaadete ülemiselt korruselt. Kellaajad on ka kirjas. Mingi vaatemäng või? 10 minutit on aega järgmiseni. Näitan kella peale ja küsin igaks juhuks üle, sest peale minu on seal tornis vaid mõned turistid. Äkki nii väikesele seltskonnale ei tehta etendust. Naine noogutab, et võib kohe ka. Mis see siis on? Palub mul jalatsid ära võtta ja tatamile astuda. Jaki paluks ka seljast võtta. Mis siis nüüd? Ahhaaa, mulle pannakse kimono selga... ja siis saab pildistada. Teeme ära! Kohe on ligi ka teised jaapani turistid, kes küsivad mult luba pildistamiseks.

Aga palun! Kõik on rõõmsad ja kihistavad naerda. Siis pakutakse välja, et võiks paruka ka pähe panna. Ei ole vastu.

 Lehvik on nagu liiast aga kui see juba kätte surutakse, mis siis ikka. Lõpuks teeme veel võitluspoosis pildi. Oleks siis pidanud parukaga olema.

Tavaliselt on see kimonosse riietamine tasuline olnud nendes kindlustes. Siin oli jälle pilet vist pisut kallim. Pole kindel ka. Igal juhul väga meeldiv vastuvõtt.

Õues on poisid juba oma teatriga ukse ette jõudnud ja võtavad seal järjest turiste vastu. Küsin, kas võiksime koos pildi teha. Nad on väga üllatunud ja rõõmustavad selle peale. Õpetavad veel kuidas oleks õigem pilt teha. Esmalt käed rinnal vaheliti ja tähtis nägu peas.

Teiseks tuli käed rinnalt alla kõrvale tõmmata ja samal ajal sügavalt välja hingates öelda hossss... Lahe ;)

Järgmiseks parki või siis pigem ikka aeda nimega Koraku-en. See on nii suur, et tahaks nagu pargiks nimetada. Värvast saab osta snäkke ja maiustusi. Minu pilku köidab must jäätis.

Masinast välja lastes on see pigem hall aga mis sellest.

Üks jaapanlanna küsib soravas inglise keeles ja suisa ameerika aktsendiga, et mis asi see on. Vastan, et ei tea täpselt aga seal plakati peal on kirjas, kui sa jaapani keelt oskad. Seesamiseemnetest pidi see olema. Kohe tulevad ka vastastikku küsimused, et kust pärit jne. Neiu pakub mulle sooduskupongi, millega saab aeda 80 jeeni soodsamalt. Mulle sobib küll. Teeme koos aiale tuuri peale ja saan teada, et ta on pärit Tokyost aga elab juba viimased 13 aastat USA-s. Oli Jaapanis õppinud sisekujundust ja läinud USA-sse end täiendama, ilma sõnakesti inglise keelt oskamata aga sai seal lõpuks arhitektina tööd ja jäigi paika. Nüüd oli tulnud kaheks nädalaks puhkusele ja vanemaid külastama.

Ilm ei ole pildistamiseks just kiita. Kuidagi liiga suur on see aed. Isiklikult meeldis mulle hoopis rohkem Sengan-en aed Kagoshimas, mis oli kompaktsem ja kõik kohustuslikud elemendid olid nagu ka olemas.

Nüüd saan teada, mis koonusekujulisi junne siin turgudel müüakse. Need on bambusevõrsed, mida süüakse. See kasvab ju imekiirelt.

Oli tore vestelda aga mul on veel tunnike jäänud kella viieni, kuni muuseumid suletakse ja Mite peab ise ka rongile minema. Jutuajamise käigus unus täiesti, et oleks saanud üksteisest aias pilte teha aga ega see polegi oluline. Kahju, et kauem ei saanud vestelda. Harva kohtab siin inglise keelt kõnelevaid kohalikke, kes oskaks mulle kultuuri kohta rohkem infot jagada.

Teel muuseumisse on jõe orus näha inimesi kirsipuude all grillimas aga need kirsid on suht ära õitsenud juba. Hea, et ikka õigel ajal olin kohal kui need alles õitsema puhkesid.

Jõuan veel kunstimuuseumisse, mis loodud vaid ühe artisti loomingu jaoks.

Nimelt Yumeji Takeisha. Yumeji Art Museum. Selles asuv kohvik omab Michelini tärni! Põhimõtte pärast peaks nagu seda külastama aga mis ma selle kohvi ja koogiga seal peale hakkan. Tegelikult huvitab mind see muuseum palju rohkem. Yumeji Takeisha (1884-1943) oli kunstnik ja poeet, kes on saanud tuntuks bijin-ga (kaunis naine) maalidega.Teda on nimetatud ka Jaapani Touluse-Latrec'iks. Huvitav on see, et ma ei teadnud varem tema loomingust midagi ja mõtlesin, et valin välja kaks enim meeldinud maali ning vaatan hiljem järgi, mida peetakse tegelikult tema tippteosteks. Täppi läks. Valisin välja täpselt need õiged. Aga need tõesti on ülikaunid.
Kahe kuulsama teose nimed on Tatsuta-hime

 ja Aki no Ikoi.

Soetan muuseumi poest taskuräti selle pildiga. Eks paistab, kellele selle kingin. Või siis riputan enda toa seinale, kui kuhugi elama jään.

Läbi ime jõuan veel Okayama Prefektuuri Muuseumisse, mis on pisut kauem lahti kui teised. Muuseum pole kuigi suur aga sisaldab huvitavaid arheoloogilisi leide nii paleoliitikumist kui hilisematest ajastutest millel märge juures "rahvusliku tähtsusega kultuuriväärtus" ning kollektsiooni kohalikust keraamikast nimega Bizen. Hämmastav, kui palju erinevaid keraamikastiile võib läbi Jaapani reisides leida. Ma ei suuda mööda minna keraamikapoest, kus seda käsitööd müüakse ja pean ikka ühe lömmis kujuga kruusi ära ostma. See on lihtsalt nii lahe ja kujutan ette juba end selle seest teed rüüpamas. Küll tahaks siit hulga keraamikat kaasa võtta.

Müstiline Naoshima

Uus päev tekitab ärevust. Mida sealt Naoshima saarelt siis eest leian. Seda peetakse prefektuuri üheks olulisemaks vaatamisväärsuseks. Saar, mille rahvaarv on 3300, olevat veel paar aastakümmet tagasi olnud tavaline saar. Nagu kõik teised siin ümbruskonnas. Ei midagi erilist. 90ndate alguses oli üks projekti algatajatest Ando Tadao. Maailmanimega arhitekt ja kunstnik. Saarele on koondatud maailmatasemel kaasaegset kunsti nii muuseumitesse kui loodusesse. Lihtsalt sõida ringi ja muudkui avasta.
Hotellist soovitati võimalikult vara kohale minna, kuna rongisõit sadamasse võtab aega ja sealt edasi veel praamiga. Muuseumid suletakse nagu ikka kella viiest või mõni varemgi. Tagasi vaja ka veel jõuda.

Saarel on valida kahe liikumisviisi vahel: jalgratas või buss. Saar on suht väike ja otsustan jalgratta kasuks. Miskipärast on siin kõigil jalgratastel sadulad kõige madalamas asendis. Varem arvasin tänaval mehi sõitmas nähes, et ilmselt on naise või lapse ratta laenanud ning pole viitsinud sadulat liigutada aga nüüd saan aru, et nad kõik sõidavadki nii. Ise mäletan juba lapsepõlvest, et sadula kõrgus peab olema just nii kõrge, et jalg oleks põlvest sirge. Nii väsitavat vähem. No võta sa kinni.

Mina kerin sadula igal juhul ülemisse asendisse.

Esimeseks vaatamisväärsuseks valin kuuest hoonest koosneva kunstiprojekti Art House Project, mis asub teisel pool saart. Saare läbimiseks ei kulu rohkem kui paarkümmned minutit. Hea, et bussiga ei tulnud. Samas tagasitee mööda rannikut osutub päris vaevaliseks raskete tõusude tõttu, kus tuleb ratast vahel suisa käekõrval lükata.
Art House Project'i hooned ei ole üldse ühes kohas koos vaid vanas kalurikülas saare idakaldal, läbisegi elanike majadega, mis on igaüks omaette vaatamisväärsus. Kaunid aiad ja vanas stiilis majad. Projekti hooned on tegelikult ka vanad elumajad, mis ümber ehitatud kunstiprojektideks. Esimene hoone on nimega Minami-dera (1999). Arhitkt Ando Tadao. Installatsiooni autor James Turrell. Hakkan tähtsa näoga ukse poole astuma kui vastu tulev noormees näitab tahvlil kellaaega: järgmine seanss 10:45. Hmm, huvitav.

Kas maja on rahvast täis? Tegelikult ei ole ma seal praktiliselt üldse inimesi kohanud. Mõned üksikud turistid jalutamas kaart näpus nagu mul. Ühte kohalikku tädikest kohtasin ka, kes mind õigele teele juhatas kui olin juba kahtlaselt kaugele mäkke vändanud. Mis seal ikka. Ootan siis ära.Ükshaaval hakkab inimesi välja tulema, kõigil silmad päikesevalgusest pisut kissis ja suud kergelt muigel. Ja neid polnud üldse palju. Heal juhul 5-6 inimest. Minu taha on järjekorda veel oma kolm-neli turisti kogunenud ja meile näidatakse maja plaani ja seletatakse kuidas sisse minna. Majas puudub valgustus ning aknaid pole. Pilkane pimedus. Tegu on suure tühja saaliga, mille esimeses seinas paar istepinki. Peame seina vastu toetades liikuma kuni jõuame pinkideni ja sinna maha istuma. Istume vaikuses ja pimeduses, kuni silmad on harjunud. Sosinal teatab giid, et varsti peaksime hakkama valgust nägema ja võime liikuda. Aegamisi hakkab tõesti saali teise otsa tekkima hägune ristkülik. Nagu kinoekraan aga vaevumärgatav ja koosneks nagu hallist udust. See oleks nagu uks teise reaalsusesse. Väga kummaline ja müstiline tunne on. Tasapisi hakkame ekraani poole liikuma. Vaikuses. Päris "ekraani" ette jõudes üritan seda käega katsuda aga käsi läheb sealt läbi. Õigemini ei olegi seal ekraani. On vaid suur raam, mille taga teine aga väiksem ruum. Ruumi seintes on pisikesed sinakad valgustid, mis tekitavad selle uduse ekraani kujutise. Kõik kobavad seda "ekraani". Väga lahe projekt! Väljun samuti silmad kissis ja suu kergel muigel, kui kiikan järgmiste külastajate poole, kes huviga ukse taga väljuvaid vaatavad. Eks neilgi ole põnev, mis seal sees küll ometi on.

Teele jääb Ando Tadao muuseum.

Lähen kohe huviga vaatama, et mis mees see Ando on, kellest siin nii palju juttu. Seegi muuseum on tema enda projekteeritud. Ühendatud on vana ja uus. Maja välimus on nagu tavalisel kaluriküla majakesel 100 aastat tagasi aga sisemus läbi kahe korruse betoonist konstruktsioon erineva kujuga seintest ning avaustest, mis tekitavad huvitavaid valguse- ning varjude kombinatsioone. Nagu oleks ulmefilmi sattunud. Jälle teismoodi elamus peale seda valgusinstallatsiooni. Muuseumis on veel ülevaade Ando Tadao elust, loomingust ja rahvusvahelistest auhindadest. Muuhulgas ka Soome Alvar Alto medal. Muljetavaldav muuseum. Väike aga väga eriline ja oluline on ju see tunne, mis muuseumist väljudes meelde jääb.

Järgmine projekt ei ole minu jaoks midagi huvitavat. Väike maja, mis koosneb kahest toakesest. Ehtne Jaapani tuba valgete seinte ja puidust ruudustikuga ning tatami matiga põrandal. Maha on puistatud kunstlilli. Sisse astuda ei saa, kuna bambusest pulk on ette asetatud. Uurin ja uurin aga asjale pihta ei saa. Milles ikkagi asja mõte? Ühes toas on lilled põrandal, teises mitte. Vangutan pead ja hakkan juba lahkuma kui giid ütleb, et üks neist bambuspulkadest ei ole tegelikult bambus. See ongi selle installatsiooni mõte. Uurin lähemalt ja tõepoolest - üks pulk on puidust voolitud aga tundub täpselt nagu bambusritv. Aga see lilleteema jääb siiski arusaamatuks.

Istun taas ratta selga ja väntan edasi. Siin ei saagi iga maja juurde ratast parkida vaid tuleb parklasse jätta. Muidu ummistaks need kitsukesed tänavad päris ära. Järgmine projekt ei olegi maja vaid on Go'o nimelise pühamu alla ehitatud kelder.

Autor Hiroshi Sugimoto. Klaustrofoonbikutel sinna siseneda ei soovitata. On tõesti kitsas betoonseintega koridor, mis läheb mäe sisemusse ning lõppu pole näha. Pime on seal aga meile antakse taskulambid. Koridori lõpus paistab valgus. Seal on suurtest ebakorrapärase kujuga klaasplokkidest trepp, mis viib maapinnani, kus kitsuke valgusriba paistab. Foto leidsin veebist.

Trepi peale astuda mõistagi ei saa. Maapinnal on ka sarnane trepp.

Seal juures põrkan kokku ühe eurooplasega, kes juba mitu korda teel vastu tulnud. Noogutame ja läheme oma teed. Kui juba järgmisel nurgal satume samas kohas vaadet pildistama, siis on natuke imelik vaikida.
Ilus vaade, mainin mina.
Kas sulle ei tundu see saar pisut veider? Uurib tema. Selles mõttes, et siin on sellised kunstiprojektid igal pool aga mitte ühtegi inimest.
Tõepoolest. Olen nõus.
Ma pole tõesti kohanud rohkem inimesi peale üksikute turistide siin-seal ja tädikese, kes mind teele juhatas. Need turistid on ka kõik ühed ja samad näod. Igas projekti hoones on küll üks valvur või giid aga need on ka kõik kuidagi kummalise olekuga. Vaiksed ja kummardavad. Natuke kõhedusttekitav :) Mees, kellega juttu teen, on ise ka kuidagi vaikse olemisega. Vist prantslane, nagu aktsendist võib aimata aga täpsemalt ei uurigi. Talle meenutavat see saar seriaali "Prisoner", kus peategelane on mingil saarel kinni. Pole seda näinud aga peaks huvi pärast googeldama.

Järgmine projekt on nii enam-vähem. Kadoya. Autor Tatsuo Miyajima. Üllatusmoment on ka ja see teeb asja huvitavaks. Astun majja sisse, kus palutkse esikus jalatsid ära võtta. Edasi astudes hoiatatkse, et pean ettevaatlik olema, kuna seal on bassein. Kus? Olen juba peaaegu tumedale vaibale astumas, mille sees on värvilised vilkuvad numbrid nagu elektronkellal, kui taipan, et need on vees. Kogu ruum ongi üks madal bassein, mille põhjas numbrid vilguvad. Fotod sain veebist.

Seina ääri mööda saab vaid liikuda. Ruumis on hämar ja basseini põhi tume. Seetõttu paistabki see nagu üks suur ja vilkuv must vaip. Lahe projekt. Teises ruumis on veel aken, mille sisse ilmuvad valged numbrid. Tegemist on suure läbipaistva tablooga aga ma ei saagi aru kuidas need numbrid sinna klaasi sisse tekivad.

Üks projekt on veel. Nimeks Ishibashi. Autor Hiroshi Senju. Läikiv must põrand kuhu peale astuda ei tohi ja taas võib vaid seinte ääres liikuda. Põrand peegeldab seintel olevaid maalinguid. Ilus.

Viimane projekt, mida külastan, on samuti kiitmist väärt. Väga põneva lahendusega kahekordne hoone, kus palju taaskasutatud materjali. Kahju, et pildistada ei tohi. Sealt oleks palju ideid võtta. Väljastpoolt on lubatud siiski pildistada ja sealt paistab USA vabadusesamba käsi teise korruse aknast.

 Majas on vabadusesamba plastikust koopia läbi kahe korruse. See foto taas googeldades.

Projekti nimeks Haisha. Autor Shinro Ohtake.

Edasi viib tee mööda rannikut. Ilm on selgeks läinud ja vaade kaunis.

Jõuan saare sümboli, suure kollase kõrvitsa juurde.

Selle autoriks on kuulus Jaapani kunstnik Kusama Yayoi.

Läheduses on park, kus kunstniku Niki de Saint Phalle looming.

Järgmiseks Walter De Maria projekt See/Unseen Known/Unknown (2000). Taas üks betoonehitis, mille sees kaks hiigelsuurt marmorkuuli. Alles hiljem loen maast kirja, et sinna siseneda pole lubatud aga nägin seda väljudes... Ega midagi ei juhtunud ka. Põrand paistis sama puhas kui enne.

Kõige võimsam projekt on Ando Tadao projekteeritud muuseum-hotell Bennesse House Museum.

Taas täielik ulme. Öö selles hotellis maksab 360 ja 500 eurot (ühene või kahene tuba). See oleks muidugi elamus omaette terve õhtu istuda erinevate teoste ees ja neid vaadelda. Õhtustada Andy Warholi teoste all ja nautida vaadet merele. Kahjuks saan pildi teha vaid sissekäigust ja teel olles eemalt. Muuseumi lemmikuks on Jonathan Borofsky "Three Chattering Men" (1986). Foto leian veebist aga seal paistab minskipärast vaid üks mees.

Need on kolm puidust lapikut inimkuju, mille lõuad on minimootoriga liikuma pandud ning sisse on ehitatud heliseade. Lõpmatult koorutavad nad läbisegi: chatter, chatter... Vist umbes 10-15 minuti järel ümisevad nad veel mingit meloodiat. Fantastiline teos. Eriti hästi mõjub see kõrges betoonhallis. Lisaks sellele on muuseumis veel palju huvitavaid teoseid. Nimedest on mulle tuttavad Andy Warhol ja Jackson Pollock.

Vahelduseks üks selfikas kah tee peal.

Üks teine muljetavaldav projekt on Lee Ufani tööde näitus, mille ehitise on projekteerinud taas Ando Tadao. Suur betoonehitis, mis koosneb erivatest objektidest. Paar pilti sai väljastpoolt teha.

Üks ulme ulme otsa on siin saarel. See on taas koht, kus võiks pikemalt aega veeta. Vaadata ja mõtiskleda. Siia saarele peaks tulema ikka paariks päevaks. Pikemalt läheks vist juba päris segi :)

Samas lugesin, et kõrghoojal on seal muuseumites suisa järjekorrad. Mul ikka veadas siis küll. Lisaks vapustavale kunstielamusele sain veel tunda midgai teistsugust. Üksinda saarel koos veidrate ehitistega.
Tegin ka pisut moodsat kunsti ja jäädvustasin oma jalgratta peegelpildi tee ääres olevas peeglis :)

Sadamast leian veel paar kunstiprojekti, millest üks taas Kusama Yayoi looming. Seekord punane. Toolide autorit ei tea.

Nüüd olen küll otsast otsani moodsa kunsti elamustega laetud. Hea, et ma ikka selle sõidu siia ette võtsin!