Kagoshima ja Miyazaki

Sain päris vähe magada. Ees on pikk bussisõit ja saab õnneks silma looja lasta. Hea, et pileti eelmisel õhtul ära ostsin, sest buss on suht täis. Selles bussis pole üksikuid istmeid ja minu koht on ühe poisi kõrval. Tõenäoliselt on mul ööst veel lõhnad juures ja hea meelega istuks üksi, et mitte kaasreisija kõrval haiseda. Järgmine iste on tühi ja lajatan end sinna maha. Varsti on aga üks noormees minu istme kõrval ja tahab ka istuda. Osutan kõrvalistmele. Ta istubki sinna. Kui buss on juba mõnda aega sõitnud, hakkan mõtlema, et äkki on tegelikult tema koht akna all, kus ma parajasti istun aga jaapanlaste viisakus ei luba mulle märkust teha. Küsin järgi, osutades oma koha peale ja ta noogutabki. Vabandan ja näitan, et lähen siis parem oma õigele istmele teise ritta. Vastu ta pole ja nii saab kohad vahetatud. Kõht on tühi. Varahommikul sai küll söödud aga ikkagi on kuidagi näljane tunne. Õnneks tehakse peale tunniajast sõitu peatus, kus on nii toidupood kui restoran. Kahjuks annab bussijuht info edasi vaid jaapani keeles ja ma ei taipa ka uimase peaga kohe küsida, kui kaua me peatume. Lähen kohe Family Mart’i ja ostan komme. Ehk peletab kuidagi alkoholilõhnad eemale. Ei julge sushikarbiga, mida samuti poes müüakse, bussis liigutama hakata. Ilmselt oleks kõik kohad riisi täis kui ma seal sööma hakkaks. Pole varem märganud, et keegi bussis sööks ja igaks juhuks ei hakka üritama. Poest väljudes märkan šašlõkiletti. Lõhnad on nii isuäratavad, et ei suuda sellest loobuda. Loodan, et buss veel liikuma ei hakka ning ostan karbikese sealiha! Head pisikesed tükikesed ampsata. Bussijuht seisab juba ukse kõrval valves. Üritan kella peale osutades selgust saada, et kaua me seisame. Saab selgeks, et peatus on vaid kümme minutit ning alles on jäänud sellest kolm. Rebin karbi kähku lahti ja kukun šašlõkki kugistama. Oi kui maitsev see on ja hea meelega istuks päikese käes väljas ning naudiks kirsipuu all rahulikult sööki aga see pole India, kus kõik peatused tegelikust tähtajast pikemaks venivad. Tegelikult meeldib see mulle palju rohkem, kui kõik on täpne ja konkreetne. Tublid jaapanlased! Sõit jätkub ja pakun oma pinginaabrile kummikommi. Ta võtab vastu ja tänab nagu ikka kohalikel kombeks. Järgmiseks pakun lutsukat ja sellegi võtab vastu. Ise mõtlen, et kas ta tegelikult neid ka oleks tahtnud või võttis vaid viisakusest. Ta ei sõidagi lõpp-peatusesse vaid väljub lennujaama juures ning tänab mind veelkord. Väga viisakas. Lennujaamad on siin vist igas linnas. 

Kuidagi õnnestus jälle broneerida odav majutus bussijaama läheduses. Unustasin taas googlemap’ist vaadata kuidas hotelli jõuda. See polegi tegelikult lihtne, sest aadressid Jaapanis on pigem piirkonnapõhised ja majanumbrid pole järjekorras. Sellest olen ilmselt varem kirjutanud aga kordamine on teadagi mis. Bussist väljudes ja oma rasket kandamit selga vinnates viipan taksole. Juht vaatab minu hotelli nime, nuputab mõnda aega ilmselt seda nimetust jaapani keelde ümber sõnastades ja osutab käega kõrvaltänavasse. Meenub üleeilne päev hotelli otsides. Kas jälle või? Kõnnin paarsada meetrit ja hotelli nimi paistab juba kaugelt. Jessss! Seekord läks nii lihtsalt.

Ega’s muud kui õhtust sööma. Hotelliga samal tänaval on söögikohti oi kui palju. Valin selle, kus väljas uksel reklaam söögiga, mida ühes reisisaates nägin. Nimeks okonomiyaki. See on mahukas pannkook, mille koostiseks lisaks taignale on riivitud kapsas ja lisandid vastavalt tellija soovle: sealiha, mereannid jne. 

 Valmistatakse otse tellija silme ees suurel kuumal pliidil. Tõeline hõrgutis! Taas saan teenindajatega pikad jutud räägitud nii taskust võetud märkmete, googletranslator’i ja kehakeele abil. Neile avaldab ikka muljet see, et keegi on tulnud teisest maailma otsast nende kultuuri nautima. Poisid on leti taga õhevil ja üritavad üksteisevõidu suhelda. Selgub, et üks teenindajatest on taiko-trummar! Juttu jätkub kauemaks. Aga toit on ülimaitsev ja selle valmistamise pean küll selgeks õppima. Eelroaks valin veel kammkarbi ja kõrvale snäkiks veel röstbiifi.

 Kokkuvõttes pole arve üldse suur ja müüt Jaapani kõrgetest hindades saab järjekordse löögi.

Uus päev, ilus ilm ja tuju hea! Kagoshima on kena. Trammiteele on isegi muru külvatud ja lilli õitseb igal nurgal. 

Suundun keskjaama, kus peaks turismiinfo asuma. Vahin taas lolli turistinäoga raudteejaama ees ringi kuni üks naine mind inglise keeles kõnetab. Vastan, et otsin infopunkti. Tema inglise keel on küll oluliselt hullem kui minu oma aga saame ikka suheldud. Ta nimi on Yuka ning ta töötab reedel-laupäeval põhitöö kõrvalt vabatahtliku giidina, et arendada keeleoskust ja välismaalastega suhelda. Näitan talle hotellist kaasa võetud voldikust kohti mida näha soovin ning roogasid, mida maitsta tahaks. Yuka veab mind kohe jaama teisele korrusele, kus on suur kohalike roogade gurmee-osakond. 

Indias poleks eluilmas niimoodi võõra inimesega kaasa läinud aga siin ei ole üldse mingit kartust. Yuka teeb mulle tuuri lettide vahel, kus saab tasuta igasugu hõrgutisi proovida ja keegi ei pane pahaks kui ma ei osta nende kaupa. Üritan küll igaks juhuks selgitada, et lähen linna tuurile ja ei taha toiduaineid kaasas vedada. Loomulikult naeratavad nad mulle ja teevad vähemalt kolm kummardust... Saan lettide vahel näidiseid proovides kõhu nii täis, et kõike ei jõuagi enam maitsta. Lõpuks Yuka vabandab, et peab juba ühe turistiga kokku saama. Ta uuris enne järgi, mis mind huvitab ja tegi suht täpse plaani mida ma jõuan nende päevade jooksul vaatamas käia. See plaan osutub väga reaalseks. See, mis ma ise planeerisin, on tagantjärgi tõesti liiast. Yuka pakub välja, et esmaspäeva õhtul võiks koos sushit sööma minna. Nimelt mainisin, et olen juba mitu nädalat Jaapanis aga sushi veel proovimata. Kokku lepitud. Kohtume jaama ees sanas kohas kell 18:00. Igaks juhuks võtan teelefoninumbri ka.

Lähen taas vaatamisväärsuseid kaema. Kagoshimal on Jaapani ajaloos märkimisväärne osa. Nimelt sais siit alguse feodaalse samurai-ühiskonna kukutamine ning riigi moderniseerimine. Seda moderniseerimisajastut nimetakakse Meiji restauratsioon. Enne seda ligi 260 aastat kestnud suletud Edo (Tokyo) periood oli läbi saamas. Sellele on siin linnas suisa mitmel pool ausambaid ja mälestusmärke. Näiteks ausammas tudengitele, kes 1865.a saadeti Inglismaale teadmisi ammutama. 

 Külastan muuseumit, mis ongi konkreetselt selle ajastu saabumislugu kirjeldav. Alates samurai-kulutuuri tutvustamisest kuni uue ajastu saabumiseni välja. Muuseum on interaktiivne, sisaldades hulgaliselt puutetundlikke ekraane kõikvõimaliku infoga aga paraku vaid jaapani keeles. Õnneks pakutakse seal audiogiidi ja saan taas pisut targemaks. Eraldi on veel saal, kus toimuvad iga poole tunni tagant 25 min pikkused seansid. Üks on film tudengite saatmisest Inglismaale ja teine midagi lavastuse taolist kodusõja kohta, mis enne uue ajastu saabumist toimus. Lavastuses pole küll inimesi aga selle eest ilmuvad põranda seest välja elusuuruses kujud siin ja seal. Need isegi liigutavad. Nii film kui lavastus on huvitavad ja annavad taas lisateadmisi Jaapani ajaloost ning kultuurist. Pildistada paraku ei lubata. Muuseumi esimeses ruumis saab ikka teha paar klõpsu. 

 Mulle üllatuseks on Jaapani lipul suht lühike ajalugu. 

 Mitte oluliselt vanem Eesti lipust. Ja hümni kirjutas ka sootuks inglane. Vajutan huvi pärast nupule, mis seal hümni ja lipu jutu juures on ja hümn kõlabki. Piilun salamisi ringi, ega inimesed valves ei seisa aga seda õnneks mitte. See oli vist Taiwanis, kus iga päev mängitakse kell 18 hümni ja elu seiskub. Kõik on valves.

Siin väike näidiselamine Edo perioodist.

 Ja see on jõukama inimese eluase. 

 Muuseumi lähistel on park, kus madalama klassi samurai maja püsti pandud. Paistab nagu puukuur. 

 Kõrgema klassi samuraid elasid lossis. Saigo Takamori, kes oli uue ajastu üks võtmefiguure, oli nimelt ise ka madalama klassi samurai ja elas sellises puukuuris. Seda stiili nimetatatkse futatsu-ya. Maja koosnes kahest ühendatud hoonest, millest üks oli külaliste vastuvõtuks ning nimetati omote. 

Teine osa, mille nimeks nakae,sisaldas kööki ning oli mõeldud igapäevasteks toimetusteks. 

 Madalama klassi samuraid elasid väga tagasihodlikku elu ja tihtipeale ei saanud nad endile isegi riisi lubada. Öeldi, et nad elasid päevavarju ribide valmistamisest või käisid põllul abitöödel. 

 Mina kujutasin neid ainult ette hobustel ringi kihutamas ja mõõkadega vehkimas...

Siit paistab ka Kagoshima suur tunnusmärk Sakurajima vulkaan. 

Sinna lähen teisel päeval.

Tundub, et igas Jaapani linnas on sellised ostutänavad, kus katus ka peakohal. Seni on küll kõigis olnud, kus ma käinud olen. 

 Siin väike sushivalik võrdluseks sellega, mis Eestis pakutakse. 

 Teele jääb üks restoran, kus pakutakse taas okonomyakit. See maitses eile nii hästi, et astun kohe uksest sisse. Kokk teeb selle taas mu nina ees valmis ja paneb plaadile küpsema.

 Valmiskujul näeb see koos garneeringuga välja selline. 

 Need tunduvad kuivad sibulakoored seal peal. Ju siis ongi.

Suundun veel ühte muuseumisse, mille nimeks Kagoshima Prefektuuri Kultuurimuuseum. Teele jääb üks pühamu ja huvitava kujuga puu. 

 Pühamu jätan vahele, neid on nähtud küll juba. Muuseum on jälle üks suur näitus läbi kolme korruse. Siin igas linnas nii suured muuseumid. Väga tore. Muuseum annab ülevaate paleoliitikumist kuni tänapäevani  välja. Yayoi perioodil (300 eKr – 300 maj)oli Kyushu lõunaosas sootuks erinev kultuur ülejäänud Jaapani piirkondadega võrreldes. Keskajal jõudsid Euroopast Kagoshimasse kristlus ja tulirelvad, mis siit edasi üle Jaapani levisid. Oma asukoha tõttu oli Kagoshimal võmalik välismaailmaga kaubelda ka suletud Edo perioodil. Praegune Okinawa oli sel ajal veel eraldi Ryukyu kuningriik ja läbi selle sai kaubandust arendatud nii Hiina kui Euroopaga. Lisaks on siin tänu paljudele saartele, mis Kagoshimat ümbritsevad, väga mitmekesine kultuur. Igal saarel omad traditsioonid, muusika ja rahvarõivad. 

Siin veel mõned õhtused vaated.

Järgmisel hommikul tõttan praamile, et vaadata Sakurajima vulkaani lähemalt.

Üks kohalik turist tuleb suisa ise pakkuma, et võiks minust pilti teha. Miks ka mitte.

Saarel on võimalik päevase transpordipassiga tasuta bussiring teha. Suuremate vaatamisväärsuste juures peatume piisavalt kaua, et rahvas jõuaks väljas pildistamas käia.

Näiteks toimus siin kunagi suur rock-kontsert, mille auks püstitati hiljem mälestusmärk. 

 Mulle tundub see küll pisut arusaamatu, miks ühe popstaari auks selline skulptuur püsti panna aga kõike ei saagi mõista. 

Saar on kena ja tunnine bussireis möödub kiirelt. Õnneks on bussis üks neiu Yokohamast, kes räägib pisut inglise keelt ja teeb sõidu lihtsamaks. Ega muidu poleks aru saanud kui kaua kuskil peatume ja saab väljas pilte teha.

 Sadamasse naastes ei oskagi nagu midagi peale hakata. Teises saare otsas on veel mingid kohad mida vaadata aga selleks peab mingi teise bussiga sõitma ja ei hakka minema. Mis seal ikka nii väga erinevat olla saab ja mulle pakkus huvi pigem seda vulkaani lähemalt näha. Yokohama neiu soovitab jalgsimatka. Hea mõte. Lähengi. Rada on iga paarisaja meetri järel märgistatud tähisega, kus kirjas mitu meetrit oled kõndinud ja palju raja lõpuni jäänud. Hea, et seal on vähemalt loetavad numbrid. Rada lookleb mööda rannikut, kus hunnikute kaupa vulkaanilist kivimit. Näha kohe kuidas see on sulanud kohati.

Matkarada saab läbi ja võtan taas suuna sadamale mööda otsemat maanteed. Pööran veel korraks pilgu üle õla vulkaani poole ja sealt on üks korralik pahvakas tuhka üles tulnud.

Teen kohe endast ka pilti :)

Tuul on vastu ja tuhapilv suundub õnneks teisele poole. Muidu pidi Kagoshimas olema suht tavaline, et tuhapilv hõljub üle linna ja inimesed käivad kõik vihmavarjude ja näomaskidega.

Saarelt Kagoshimasse tagasi jõudes on veel piisavalt aega, et külastada Sengan-en'i aeda. Seda soovitas Yuka kindlasti külastada. On tõesti muljetavaldav. Aed on rajatud juba aastal 1658.

See on kohalik redis, mis kasvab sama suureks nagu meie kõrvits.

Kuigi tegemist traditsioonilise Jaapani aiaga, pidi siin ka Hiina mõjutusi olema. Seda ma paraju ei tea, milline osa sellest aiast.

Küll see aeg ikka läheb kiiresti sellistes kohtades. Tundus küll, et kiiret pole aga äkki märkan, et kell hakkab kuuele liginema ning pidin Yukaga kohtuma. Õnneks on  just üks buss tulemas. Spetsiaalne turistikas.

Jõuan ikka pisut enne kuute raudteejaama juurde aga Yukat ei paista kusagil Ootan, kuni kell on juba pisut kuus läbi ja proovin helistada. Telefon on väljas. Mis siis ikka. Lähen üksi sööma. Raudteejaama ligidal on yatai-tüüpi söögikoht, kus pisikesed restoranid ühe katuse alla koondatud. Astun ühte sisse ja palun teenindajalt kohaliku köögi ühte tunnusroogadest ehk siis sealiha. Mitte tavalise, vaid musta notsu oma. Lisaks veel toorest kala shashimi'd koos klaasikese shochuga.

Yataist kirjutasin ka varem, et see on pisike koht, kuhu palju inimesi ei mahu ja kõik istuvad külg-külje kõrval ning suhtlemine on kohustuslik. Õnneks on minu kõrval üks mees Tokyost, kes inglise keelt räägib ja on kunagi seljakotiga pool maailma läbi rännanud. Pakub kohe oma telefoninumbrit, et kui Tokyosse jõuan, siis helistaks ja ta aitab mul seal ringi liikuda. Tore. Tal on paraku kohe rong minemas ja tõttab juba raudteejaama. Siis helistab Yuka. Vabandab, et hiljaks jäi ja uurib kus ma olen. Annan telefoni üle leti ja nii saab teenindaja asukoha talle selgeks teha. Ongi varsti kohal koos sõbranna Yoshikaga.

 Päris huvitav kokkusattumus. Nimelt on Yoshikal sõber Eestis, kes abiellus eestlannaga ja peab Tallinnas Nunne tänava nurgal Jaapani stiilis hostelit. Ise muidu Kagoshimast pärit. Yoshika plaanib järgmisel aastal Eestit külastada. Vahva

Järgmisel hommikul sõidan bussiga Miyazakisse. Lähen sinna konkreetselt vaatama üht saarekest, millle ümber huvitavad kivist moodustised.

Miyazaki ise on veel suurem koht, ikka päris linn. Samas see saareka asub hoopis Aoshimas ja sinna pääsemiseks on vaja suisa kahe rongiga sõita. Vahemaad pole iseenesest pikk aga see on nn kohalik rong, mis iga posti ääres peatub. Õhtu poole on liiklus harvem ja ümberistumist tuleb samuti oodata. Aoshimas astun suunas kus arvan selle saarekese asuvat ja lähen õnneks õieti. Tee ääres on pisike hostel, kus kamp eurooplasi õlu joovad. Küsin igaks juhuks nende käest üle ja nad kinnitavad, et olen õigel teel aga samas küsivad, kas ma ei tahaks maha istuda ja juttu rääkida. Kotist võetakse kohe üks õlu välja ja enne kui ma reageerida jõuan, on mulle juba laua ääres ruumi tehtud ja õllepurk avatud. No hea küll. Ühe väikse võib ju võtta. Seltskond on lahe ja kuidagi ei tehaks sinna Miyazakisse tagasi minna. Need juba pakuvad, et ma võiks ka sinna hostelisse jääda aga paraku pole raha raisata. Käin saarel ära, istun natuke veel seltskonnas ja juba ongi viimase rongi aeg käes.

Olen ainus inimene seal jaaamas ja jama on selles, et ma ei tea täpselt, kus pool teed peab seisma. Selles kohas on küll kõik sildid ainult jaapani keeles. Kui nüüd juhtub, et rong teiselt poolt tuleb, siis ma ei jõua enam üle minna ja peangi sinna asulasse jääma. Õnneks olen õigel pool :)

Miyazakis saab võtan veel õhtueineks nikumakit.

 See on riisiga täidetud peekonirull. Väga maitsev.

Taas jääb ette suur sushilett ja teen mõned pildid, et oleks huvitav võrrelda Eestis pakutavaga.

Järgmisel päeval on juba pikem sõit ees. Olin ju Fukuokast kogu aeg kaugemale sõitnud ja viimane Miyazaki ots läks pisut lähemale aga see ka saare teises servas hoopis. Sõidan vist oma neli tundi tagasi. Fukuokas ootab ees meeldiv üllatus. Lähen juhuslikult läbi hostelist, kus ma varem peatusin, et pisut infot saada mõningate piletite hankimisel ja seal kutsutakse kohe kaasa piknikule. Nimelt on nüüd kirsid täies õites ja õige aeg parki minna. Lahe!

Inimesed on sinna juba varakult oma kiled maha pannud ja kohad ära broneerinud. Pargis müüakse igasugu ahvatlevaid sööke-jooke aga seekord teeb hostel välja. Kõik söök-jooks on nende poolt ja kuigi ma seal ei peatu, siis pole probleemi piknikust osa võtta.
Ees ootab sõit Karatsusse.