Asia on a Shoestring: Kobe-Osaka

Saab jälle shinkanseniga sõita. Nagu nool.

Järgmine peatus Kobe. 1,54 miljonit elanikku. Lonely Planeti sõnul üks akraktiivsemaid linnu Jaapanis. Lisaks veel riigi üks kosmopoliitsem koht, kuna juba ammustest aegadest on käinud selle sadama kaudu kaubavahetus Hiinaga. Linna eeliseks ei peeta isegi mitte vaatamisväärsuseid vaid seda, et kõik kohad on jalgsimatka kauguselt, täis häid restorane.

Mul palju aega pole. Tulin vaid üheks ööks ja seega tuleb poole päeva jooksul nii palju läbi käia kui võimalik. Tegelikult peatun ise hoopis Kobest väljas. Rongipeatuses nimega Nishi-Akashi, mis on hoopis Akashi linnas. Aga Kobesse saab siit poole tunniga ning hinna tõttu tasus just sinna ööbima jääda. Rongisõidud on mul nüüd vaid lisaboonus, kuna 21-päevane pass kehtib. Paraku tuleb küll alati leida Japan Railways liin.

Kobes otsustan minna meremuuseumisse. Vahelduseks suurele kunstiplahvatusele. Lihtsalt ei suuda nii palju lühikese ajaga vastu võtta. Kobe linnas võib kunsti isegi tänalt leida.

Koguni Elvise kuju on sinna püsti pandud ja tema muusika kostub ka kusagilt. See on tõmbeks kaubanduskeskusesse, milleni viiva trepi ees see kuju seisab.

Sadamastki võib üllatusi leida. Mõtlen, et kas aeg jäi seisma või. Mis need ehitusmehed seal ühte asendisse tardunult teevad? Osutuvad hoopis kujudeks. Lisaks veel moodsat kunsti.

Meremuuseumi kõrval on veel lisaboonusena Kawasaki Good Times World, kus selle firma saavutustest tehtud kokkuvõte.

Muuseum sisaldab hulgaliselt tehnikat ning juba õues võib tasuta vaadata kahte selle firma poolt välja töötatud veesõidukit. Yamato 1, mille inglisekeelne nimetus on Superconducting Electromagnetic Propulsion boat.

Paadil puudub sõukruvi ja edasi liigub see elekromagneetilise jõu toimel. Teine paat on Tehcno Super Liner "Hayat".

Meremuuseumis pildistada ei lubata ja ega seal väga polegi midagi jäädvustada. Palju suurte laevade makette mille sarnaseid võib Tallinna meremuuseumiski näha. Kawasaki aga lubab pildistada küll. See reklaam ka ju. Ma tsiklitest ei tea midagi ega oska aimata, kas neist mõni on siin millegi poolest kuulus ka. Teen lihtsalt suvaliselt paar pilti.

Palju põnevam on shinakansen. See on nende esimene. Läks käiku 1964.a ja juba sel ajal sõitis 210 km/h. Mäletan diiselronge lapsepõlvest, mis selle kõrval olid ikka uunikumid.

Lisaks veel moodne linnatramm ja helikopter. Lennukitööstuses on ka käpp sees ja esikohal ollakse tööstuslike robotite tootmisega, mis tehastes autosid jne kokku panevad.

Avastan linnakaardilt, et kuskil on olemas moemuuseum. See tundub huvitav. Sinna pääseb mororaili'iga, kus juhti polegi. Istun ise sinna kus juht peaks olema.

Muuseum asub linnaosas, mis on omaette saar nimega Rokko. Suht läänelik keskkond ja seda rõhutab ka muuseumi infovoldik, et sealne atmosfäär on olnud inspiratsiooniks kohalikele kunstnikele.

Ühes hoones on koguni kaks muuseumi: Kobe Fashion Museum ja Kobe Artist Museum. Moemuuseum on päris lahe ja sisaldab endas moe muutumist läbi ajaloo ning kuulsate disainerite loomingut. Pole vist ühtegi tuntud rõivaloojat, kelle tööde näidiseid seal pole. Lisaks veel tuntud moefotograafide töid läbi aegade. Teine ehk siis Kobe kunstnike muuseum nii huvitav pole aga läbi käia tasub ikka, kuna sama piletiga saab. See muuseum sisaldab Kobes tegutsenud ja tegutsevate kunstnike maalikunsti ja muid töid.

Pimedas on Kobe palju huvitavam.

Meremuuseumi piletiga pääseb Kobe sadama torni, kust õhtul hea linna vaateid jäädvustada.

Sõidan tagasi Osakasse. Kaks päeva oli liiga vähe selle linna jaoks. Valin vaatamisväärsuste hulgast välja etnoloogiamuuseumi. Mingil põhjusel on see Lonely Planetis tärniga märgitud, mis tähendab, et tegu olulise vaatamisväärsusega. Ei oska nagu midagi oodata. See asub kesklinnast päris kaugel ja tuleb metroo lõpp-peatusest veel edasigi sõita. Muuseum on majutatud endisesse messikeskusesse.

Rahvast liigub sinna poole väga palju aga mitte etnomuuseumisse. Samal territooriumil on veel mitmeid vaba aja veetmise võimalusi ning lisaks käib seal parasjagu kirbuturg. Ülisuur kirbuturg, kuhu pääseb piletiga. Kohale on tuldud peredega ja samas peetakse ka puude all pikniku. Etnomuuseumi suunas ei liigu keegi ja ka muuseumis olen üks vähestest turistidest.

Muuseum võtab sõnatuks. Lihtsalt võimas. Poleks midagi sellist osanud oodata.

Kui olin oma arust muuseumi läbi käinud, mis tundus juba siis üüratu, oli see alles kolmandik tegelikust. Läksin muuseas ühte saali otsima, mida olin varem migi teise saali vahelt märganud ja arvasin, et see on viimane. Sealt aga suurem osa alles algas.

See on maailma kõige suuremate mõõtemetega rahaühik Mikroneesias. Suured kivitahvlid. Sinna graveeritakse omaniku nimi sisse. Kuidas seda ikka varastada saab?

Terve maailm oli sinna kokku toodud. Kõik tuntud ja vähetuntud kultuurid ning rahvad olid esindatud. See on koht, kus tahaks veeta terve nädala. Kui mitte just nii palju, siis paar päeva küll. Selline muuseum võiks kogu aeg ligidal olla, et sealt vahel läbi käia. Raske on ligi 400 foto hulgast välja valida, mida siia üles panna... Kindlasti Eesti ja Soome teema.

Euroopa liidu tekke ja laienemise kohta oli eraldi nurgake. Huvitaval kombel oli Soomele suht palju tähelepanu pööratud. Ei märganud, et seal oleks mõne teise Euroopa riigi kohta nii palju infot ja eksponaate.
Tuleb tuttav ette?

Palju oli nodi, mida ise olen Aasiast kokku ostnud.

Muusikale ja pillidele oli eraldi suur-suur saal, kus palju tuttavaid instrumente.

Mõni eksponaat oli päris üllatav ja tegi nalja. Ei teadnud vare, et jaapanlased on islamiusulistele välja töötanud spetsiaalse elektronkella, mis näitab Meka suunda.

Siis tead kuhu poole palvetada. Lisaks on seal äratuskell, mis teatab paar minutit ette, et nüüd on aeg palvetada. Ma polnudki sellega kursis, et kui moslemil üks palve mingi tähytsa asjatoimetuse tõttu vahele kääb, siis peab ta selle järgmise palvuse ajal enne ära tegema, kui alustab põhitegevusega ehk siis selle palvega, milleks parasjagu aeg on.

Huvitav oli jälgida seda, kuidas kultuur lõunast põhja poole liikudes muutub

Mida külmem kliima, seda vähem värve ja üldse tegevusi, millega inimesed oma aega sisustavad. Eks eskimotel ole põhitegevus enese elus hoidmine kui ikka väljas pakane paugub. Bali saarel võid lihtsalt puu all pikutada ja oodata kuni banaan alla kukub.

Kui panna kõrvuti mõne Indoneesia saare ja Eesti käsitöö, siis hakkab päris piinlik. Mida me üldse teha oskame? Kultuuri muutumist oli hästi näha Jaapani saalis, kus kirev Okinawa käsitöö muutus riigi põhjaosas naturaalseteks ainude puulusikateks.

Mida sa seal lume sees ikka nii väga teed. Vaatad, et hing kuidagi sisse jääks. Et saaks põdra maha notitud, mis annab riided selga ja teeb kõhu täis. Selge see, et lõunas pole vaja söögi pärast väga vaeva näha. Kookospähklid ja banaanid kasvavad puu otsas ja kukuvad sulle pähe, kui ise ei viitsi järgi minna. Eks siis ole aega muuga tegeleda ja nii see kultuur areneb.
Muuseumi külastusele kulus kogu päev.

Teiseks päevaks valisin välja taas tärniga vaatamisväärsuse, mis kokkuvõttes nii vägev polnudki kui lootsin.

Eks see ole ikka nii, et kui ootad vähe ja saad palju, siis see palju tundub veel suurem. Vastupidisel juhul on see jälle teistpidi. Lugesin Osaka akvaariumi kohta, et see on üks suuremaid ja paremaid üldse kogu maailmas.

Olen enne käinud Helsingi ja San Francisco akvaariumites ning seetõttu polnud mingit üllatusmomenti. Suurem oli see tõesti. Jalutusrada ümber hiigelsuure akvaariumi koos kõrvalepõigetega väiksematesse ruumidesse oli kokku ligi kilomeeter!

Ega muidu teaks aga märgid olid maas. Said kogu aeg vaadata mitu meetrit on väljapääsuni jäänud. Mõni mollusk oli küll selline, mida polnud varem ei akvaarimis ega meres näinud.