Fukuoka ja Beppu

Nagasakist Fukuoakesse saan bussiga. Väga mugav sõiduvahend. Pole varem sõitnud bussis, kus on üksikud istmed ka olemas. Ei pea mõne laiutava võõraga koos istuma. 

Fukuoka on suuruselt kuues linn Jaapanis 1, 495 000 elanikuga. Rohkem kui terves Eestis.  Linn on kokku kasvanud kahest linnast Naka-gawa ja Hakata. 

 Kuigi need kaks linna liideti ühe nime alla juba 1889, on Hakata nimi siiani kasutusel ja mulle tekitas bussipileti ostmise pisut segadust. Kohalik lennujaaam on Fukuoka nimega, kuid suur raudtee-ja bussijaam hoopis Hakata. Kui Nagasakist piletit ostsin, siis soovisin sõita Fukuokasse, kuid pileti peale trükiti Hakata. Saa siis aru.

 Linn on tõesti suur ja eksida on lihtne. Kõik tänavad tunduvad nii sarnased. 

Saaks siis mõne tuttava poe orientiiriks võtta aga neid Family Mart’e ja Lawson Station’e on pea igal tänaval. Põikad kõrvaltänavasse ja juba jälle paistab üks. 

Jaapanlased on oma kirsiõitega ikka päris äärmusesse kaldunud. Ootus on suur ja kohalik meteoroloogiaamet annab isegi ilmaennustusi õite puhkemise kohta üle terve riigi. Sel aastal on kevad hiljaks jäänud ja õiteaeg on tuleb paarinädalase hilinemisega. Sellele vaatamata on linn juba ehteis.

Peatun taas hostelis. Siin on märksa rahvusvahelisem seltskon kui näiteks Okinawal. Nimelt on Fukuoka heaks baasiks kogu Kyushu saare külastamiseks ning päevase väljasõidu saab teha mistahes saare linna. Sõltub muidugi sellest, kui palju raha on. Kiirrongi ehk shinkanseniga saab kiirelt saare teise otsa aga samas kohaliku aeglase rongiga kulub selleks terve päev. Hinnavahe on pea kahekordne.

Esimesel päeval ei jõua enam ühtegi vaaatamisväärsust kaema minna ja otsustan tutvust teha kohaliku ööeluga. Google abil leian mõned pubid, kus pidavat välismaalasi palju olema aga see piirkond on pisut kaugel minu elupaigast. Trükin google tõlkemootorisse sisse bars & nightlife ning lasen selle jaapani keelde tõlkida. Taksojuht pööritab selle peale silmi ning ütleb vaid ühe sõna: aadress. Proovin seletada: no address, only area. Mees jääb endale kindlaks: aadress. Hmm... kuidas seletada. Üritan uuesti mitmel moel kuni midagi jõudis pärale, sest järgmine küsimus kõlab juba arusaadavamalt. Lou reito-hai reito? Eeldades, et see tähendab kas low or high rate ehk odav või kallis. Noogutan ja sõnan lou reito. Sõidame vaid pool kilomeetrit ja juba olemegi kohal. Hästi sain - kolme euroga. Baari sisse astudes tuleb kohe üks neiu uksele vastu ja näitab hinnakirja. Seal on erinevad piletid. Ostad pileti ja saad selle eest teatud aja jooksul jooke tellida kui palju jõuad. Eeldan, et ühekaupa tellides on kallim ja võtan pileti 1,5 tunnile. Neiu juhatab mind baarileti äärde istuma ja märkan, et seal pole ühtegi välismaalast. Äkki ongi parem. Saab ehk kohalikega suhelda ja seeläbi targemaks kuidas siin riigis käituda. Neiu, kes mulle õlleklaasi toob, seab end teispool letti minu vastu istuma ja naeratab. Naeratan vastu. Siis tuleb veel üks neiu ja nii me naeratame vastastikku üle leti. Võtan taskust oma paberlipikud välja, kus mõned jaapanikeelsed laused enda tutvustamiseks. Neiud võtavad välja telefonid ja hakkavad üksteise võidu mulle elektroonilise sõnastiku abil küsimusi esitama. Nüüd saan aru, et olen sattunud kohta, kus saab raha eest naistega rääkida. Olin selle kohta varem lugenud, et selline teenus siin eksisteerib. Nimelt ei ole kohalikel meestel kombeks minna peale tööd koju oma probleemidest naisele rääkima vaid palgatakse vestluskaaslane, kellele muresid kurta. Mis seal ikka. Üks linnuke jälle kirjas. Teha iga päev midagi sellist, mida varem teinud pole. Neiud vahetuvad. Jälle hakkan otsast peale. Kõlavad pikad ooooooooooood ja aaaaaaaaaaaaad selle peale kui jaugel Eesti asub ja kui külm seal talvel on. Tundub, et ühele neiule suutsin muljet avaldada, kuna ta suunati baarileti kaugemasse nurka ühe kohaliku mehega rääkima, kuid too lehvitab ikka jätkuvalt iga kord kui juhuslikult sinna poole vaatan. Huvitav kogemus igal juhul.

Hostelis on toas kasulik kaust. Kõik oluline, mida ümbruskonnas näha ja teha on kirjas koos juhenditega kuidas sinna sõita. Esimeseks päevaks valin Nanzoinmae templi, kus pidi olema maailma suurim pronksist magava Buddha kuju. See polegi üldse Fukuoka linnas võid pean rongiga välja sõitma asulasse nimega Kido Nazoinmae. Ilm on vihmane ja peale minu on seal vaid paar turisti. Ümbrus on kaunis. 

Kahju, et sajab. Ega kõike head ei saagi korraga tahta. Buddha juurde pääseb läbi tunneli. Tunnel on pikk ja kitsas ning valgust lõpus väga ei paista.

Buddha ise on tõesti hiiglaslik.

 Hosteli mapis on kirjas, et see on sama suur kui vabadusesammas New York’is. Huvitaval kombel ei ole sellest Lonely Planetis üldse juttu.

Teen tutvust kohaliku köögiga. Et saada head maitseelamust, tasub tellida komplektlõuna. Taas on tasuta tee ja seekord koos kannuga. 

 Vala palju soovid. Terve komlekti saab umbes 6 € eest. See ei tundu üldse oluliselt kallim kui Eestis väljas söömas käia. Arvestades, et tee ja vesi on tasuta ja piiramatus koguses.  

Hostelis tutvun kohe ühe huvitava tüübi Pascal’iga Šveitsit, kel käsil reis jalgrattaga ümber maailma! http://ptitb.net/One_World,_One_Bike,_One_Dream/My_trip.html Muljetavaldav!!!

On just peale kuuekuulist peatust Jaapanis teel Indoneesiasse. Aitan tal raske kandami hostelist bussipeatusesse vedada. Pascal oli töötanud kolm kuud vabatahtlikuna suusakeskuses. Arusaadav. Šveitslane ju. Need sünnivad suusad jalas. Ta oli viimase öö veetnud hoopis Hiltonis. Nimelt tutvus ta kuskil pikemalt peatudes ühe jaapanlannaga, kes seal hotellis töötab ja organiseeris talle ühe tasuta öö seal. Pascal rääkis suure vaimustusega, kuidas ta Hiltoni hotelli eest luksusautode vahel oma jalgrattaga poseeris. Päris naljkas. 

Mis siis edasi teha. Algne plaan võtta tuba siia hostelisse paariks nädalaks ja siitkaudu saart avastada luhtub, kuna nädalavahetused on pikalt ette broneeritud. Peangi juba uue majutuse kusagile leidma. Ühegi otsingumootori kaudu mõistliku hinnaga tuba ei pakuta. Ainuke soodne variant oleks ühistuba aga see ei meeldi mulle. Pealegi on mul nii suur pagas, et vallutaksin kogu toa. Lähimatest linnadest, kuhu soovitatakse sõita, jääb silma eestlase jaoks pisut naljaka nimega koht Beppu. Jaapani keeles hääldatakse seda küll bebphü. Sinna sõitmiseks on juhendis kirjas, et küsige soodsaid pileteid hosteli administraatorilt. Kui muidu on ühe otsa pilet 3500, siis hostelist saab 2000 jeeniga. See on nii populaarne sihtkoht, kuhu reisitakse pidevalt ja ostes neli üheotsapiletit korraga, saab olulise soodustuse. Hetkel ei ole küll rohkem reisijad aga admin teab, et üks prantslane nimega Oliver otsib kaasostjat. Kui ostame mõlemad edasi-tagasi pileti, siis ongi juba neli piletit koos. Palun jätta Oliverile teate, et olen huvitatud aga admin soovitab pigem ise rääkima minna. Mees pidi kolmanda korruse puhkeruumis olema. Astun sisse ja küsin, kes on homme Beppu’sse minemas. Üks tõstab käe. Ahhaa, sina oledki Oliver Prantsusmaalt? Ei ole prantslane Oliver, vaid hoopis Marchi Poolast. Sooo... kas äkki admin ajas segamini midagi? Sa ikka käisid piletite kohta uurimas? Ei, ma pole siin majas veel kellelegi rääkinud, et kavatsen Beppu’sse minna ja pealegi on mul rongipilet nädalaks. Teine mees, kes lauas istub, on küll pranstlane nimega Aleksi aga Beppu’sse pole plaani minna. Oliverist pole keegi kuulnud. Admin arvab, et ju läks välja aga kindlasti istub ta õhtul puhkeruumis. Jään lootma.

Teen külastuse Fukuoka Asian Art muuseumisse. Väga huvitav muuseum. Muuseum on kuulus kunstikogu poolest, mis hõlmab erinevate Aasie riikide kunstnike loomingut. 

Peamiselt küll uuemat, viimase paarisaja aasta jooksul loodut aga huvitav sellegiopoolest. 

Galeriid on teemade kaopa jaotatud ja hetkel on näitus nimega „Kojutulek - minu kodu, minu lugu“. Kõlab vihjena mulle. Oma elu jooksul võime elada mitmes kodus. Kodu olemus sõltub keskkonnast, kus elame. Kodu on alati olnud soojuse ja lihtsuse sümbol. Tunneme end hästi, kui on olemas meeldiv kodu, kuhu tagasi pöörduda.

Tegelikult on teemat laiendatud ja osad teeosed hoopis sellest, et kodu, mis on inimese jaoks enamasti turvaline koht, võib väga kergelt kaduda. Kas siis sõja, õnnetuse vm tagajärjel. Huvitav mõelda, et need neli seina korterelamus võivad ühel hetkel väga koduseks muutuda. Ja siis äkki oled sellest ilma. Nagu mul juhtus...

Ühel maalil on tegu minu õudusunenäoga ehk surmav madu teki all. 

See annab mõista, et ühest küljest turvaline koht, nagu oma voodi, võib osutuda kõige ohtlikumaks paigaks. Kunagi ei saa kindel olla.

Teine galerii on Euroopa mõjust Aasia kunstile. 

19.sajandil, kui laevaliiklus seoses elavnenud kaubavahetusega ida ja lääne vahel võimaldas reisida, liikusid nii mõnedki kunstnikud Euroopasse õppima. Koju pöördudes tõid nad kaasa moodsad kunstivoolud, mille mõjud kandusid edasi ka teistele idamaade kunstnikele. Nii võib märgata näiteks sarnasusi Euroopa impressionistide loominguga. Impressive...

Kolmas galerii on kunstikogu maalidest, mis loodi spetsiaalselt kolonistedele müügiks.

 Kaunid vaated tuntud kohtadest, kus kolonistid pesitseda armastasid. Nii osteti neid maale Euroopasse kaasa meenutamaks Aasias veedetud aega. Huvitav on seda riigiti jälgida, kus ja millal midagi on maalitud. Eks ole ju isegi paljudes kohtades käidud ja teada on kus paiknes brittide või hollandlaste koloonia või mida külastasid Portugali kaupmehed. Ei saa küll öelda, et ma maalidel vahet teeks, mis on ühele või teisele rahvusele maalitud aga huvitav on sellegipoolest, kuna nii mõnedki teemad on sellest ajast kasutusse jäänud ja müüakse nüüd turistidele kui kohalikku kunsti. Samas võibki seda omaette kunstivooluks pidada. 

Teisel korrusel on ajutine näitus kohaliku kunstiülikooli magistritöödest. Kaunid pildid. 

Hotelli tagasi jõudes uurin kohe administraatori käest, ega Oliveri pole nähtud. Soovitab taas kolmanda korruse puhkeruumi vaatama minna aga seal pole keegi temast midagi kuulnud. Samuti ei leidu kedagi, kes sooviks bussipiletit Beppusse osta. Järgmisel hommikul olen valmis juba kallimat piletit ostma, kui minu jaoks uus nägu adminnilauast teatab, et seal on kaks üleliigset sooduspiletit. Nad nimelt vahel ostavad rohkem, kuna need on avatud piletid ja Beppusse minekuks pole vaja bussis kohta ette broneerida. Nähtamatu Oliver oli vargsi suutnud omale piletid hankida ja seeläbi õnnestus ka mul need saada.

Puhkeruumis on jälle uusi nägusid. Jääme jutustama taas ühe ränduriga, kellel oma koduleht reisikirjade ja artiklitega isiklikest arvamustest paljudel teemadel. http://www.ronperrier.net/

Viimase viie kuu jooksul 12 riiki läbitud. Jälle üks huvitav isiksus kellega võib lõputult rääkima jääda.

Beppu

Jälle bussis. Õnneks saan suurema osa pagasist hostelisse jätta. Seal pole küll eraldi hoiuruumi ja seljakott pannakse lihtsalt leti kõrvale seisma. Ütlevad, et ma ei pea muretsema. Keegi ei võta seda. Usun ka. Šveitslasest maailmarändur Pascal rääkis, kuidas ta kusagil keset Jaapanit oma seljakoti purjus peaga ära kaotas ja see hiljem leiti ning hoopis teise linna kätte toimetati. See pidi ka tavaline olema, et kui telefoni kusagile unustad, siis tasub paari päeva pärast politseisse minna. Jaapanlased viivad leitud telefonid politseisse.

 Bussisõit on just paras aeg blogi kirjutamiseks ja nii ei märkagi kui enamik reisijaist hakkab väljuma. Üks prantsuse aktsendiga tüüp mainib mulle midagi peatuse kohta aga küsimuse peale, kas see on lõpb-peatus, kehitab ta õlgu. Keegi tagantpoolt teab, et ei ole. Kirjutan rahulikult edasi aga igaks juhuks kiikan ikka aknast välja. Mõningatel siltidel võib näha kirja Beppu. Ikka olen vist Beppus. Eeldan, et kusagil on ikka bussijaam kus maha minna. Igaks juhuks näitan bussijuhile hosteli voldikut. Selle peale teeb mees üllatunud näo ja viipab üle õla. Olin siiski mööda sõitnud. Õnneks saab bussijuht veel kiirteel peatuse teha ja mind välja lasta. Kuidas võisin aimata, et Beppu bussipeatus on lihtsalt mingi hotelli ees. Tegelikult tuleb vaid paar kilomeetrit tagasi jalutada ja kuna suu pagas jäi Fukuokasse, on see hea jalutuskäik. Teel märkan silti kirjaga Usa. Siin see Usa siis ongi.

 Nimelt oli peale II maailmasõda oli vaja Jaapani majandus taastada. Peamine Jaapani eksporditurg oli USA, kuid silt Made in Japan tähendas ameeriklaste jaoks odavat ja mittekvakliteetset kaupa. Seega kirjtasid jaapanlased toodetele Made in Usa. Kes teab palju sellel lool tõepõhja all on. Lonely Planet kirjutab sellest kui ühest fenomenist aga samas googeldades leian saidi, mis selle müüdi ümber lükkab. Naljaks hea küll.

Beppu  üheks orientiiriks, mille järgi on hea oma asukohta määrata. on suur telemast ehk Beppu Tower. Arhitektuurilises mõttes üks kole mast lihtsalt. See ehitati alguses eesmärgiga elavadada turismi ning oli planeeritud suure turismimessi ajaks avada aga paraku ehitus viibis ning messikülastajad said masti vaid väljast kaeda. Mast avati 10 päeva hiljem.

Iseenesest on Beppu üks väike ja armas linnake.

Kui jaapanlasele öelda Beppu, on kohe kiire vastus sellele aaa... onsen ehk siis kuumaveelallikatel baseeruvad basseinid. Beppus on neid väga palju. Lisaks sellele kasutatakse kuuma auru toiduvalmistamiseks 

ning mulksuvatest muda-aukudest on tehtud vaatamisväärsused. Kuna tulin siia vaid üheks ööks, on aega vähe ja torman kohe neid mulksuvaid imesid vaatama. Auru paistab siin tõesti tulevad igast viiendast majast.

Esimeseks kohaks valin vaatamisväärsuse nimega "põrgu". 

Selle koha eripäraks on punane keev muda

ning üks suurem pahisev ja mulksuv tiigike.

Neid kohti nimetatakse jigoku'deks. Jigokusid on siin kokku kaheksa aga kõik neist polegi nii huvitavad ja seal kus mulksumist vähem, on see kompenseeritud mõne muu atraktsiooniga. Ühes on väike loomaaed, kus üks elevant, mõned flamingod, paar ahvi ja paabulinnud. Teises jälle jõehobu ning kolmandas hunnik krokodille. Ostsin komplektpileti, millega pääseb kõigisse jigokudesse ja nii ma siis enamike neist läbi käisin. Eks see oli kohalikele rohkem perega külastuseks ja lastele loomulikult huvitav. Tegelikult oleks piisanud ka neist kahes huvitavamas käia aga kes seda ette teadis.Siin pakutakse näiteks selles basseinis keedetud mune ja aurutatud kakukesi.

 Üks huvitavamaid jigokusid on veel mullitava savi moodi mudaga.

Mulle pakub rohkem pinget kaunis jaapani aed. Selle peale on nad ikka tõelised meistrid.

Teel pakutakse aurutatud või kuumaveelallikas keedetud sööki. Ostan ka ühe kartuli. Magusa kartuli ehk bataadi. Päris magus on.

Aga aitab küll sellest aurust. Lähen ise auru välja laskma. Nimelt on selles hostelis jälle huvitavaid tegelasi, kellega jutu ajada. Üks neiu on leedukas. Ta juba teadis, et keegi on Eestist seal peatumas, kuna iga päev riputatatse stendile nende riikide lipud, kust külalised pärit. Kokku loendan 15 riiki! Juhuslikult satun jutustama Stefaniga Šveitsist, kes tuli Jaapanisse arhitektuuri õppima aastaks. Leedu neiu kuuleb kõrvalt meie vestlust ja taipab kohe, ahaaaaa... sina oled see eestlane. Aktsent reetis. Igal juhul on südantsoojendav üle pika aja kohtuda kellegagi, kes on samast piirkonnast pärit. Jääme kohe pikemalt jutustama. Päris nime ma ei saagi teada aga ta palub end kutsida Momiks. Oli ka neli aastat tagasi tulnud Jaapanisse õppima ja jäi paikseks. On proovinud erinevaid töökohti ja isegi olnud jaapanlaste tasulises vestlusbaaris tööl. Küsimusele, kas ta Jaapani keele on selgeks saanud, tuleb väga ebalev õlakehitus. Siiani pole veel kohanud ühtegi välismaalast, kes on siia jäänud aga oskaks jaapani keelt. Momi tunnistab, et kui kogu aeg on ümber inglise keelt kõnelevad inimesed, nagu hostelites ikka, siis ei kipu see keel kuidagi meelde jääma.
Ühel hetkel lendab sisse üks mustanahaline Hollandist pärit tüüp Jason, kes kutsub kõiki baarituurile ja sellele järgnevale karaokele. Lähemegi suure seltskonnaga. Lisaks on seal veel tegelasi Uus-Meremaalt, USA'st ja ei mäletagi enam kust veel. Teen taas tutvust kohaliku joogi shochuga. Neil siin igas piirkonnas oma toodang ja Beppu kesvamärjuke on valmistatud bataadi baasil. Eks see üks lahja samakas on.

Nalja saab palju. Jason eriti aktiivne tüüp, kes seltskonnas tuju kõrgel hoiab ning korraldab turniiri mõistatuste äraarvamiseks. Umbes sellises stiilis, et mida sa sa rohkem maha jätad kui neid juurde teed. See tõlge pole just kõige parem aga vastus on jalajäljed. Mida rohkem astud, seda rohkem jälgi jätad. Mõni mõistatus on isegi nii keeruline, et publik jääb jätta ja Jason peab ise vastuse välja ütlema. Vahetame baari ja lõpuks tuleb ettepanek minna karaokesse. Kujutasin ette, et see on midagi sellist nagu Eestis, et lähed baari ja valid laulu ning sind pannakse järjekorda. Siin on enamasti eraldi ruumid, kuhu saad oma seltskonnaga minna ja kamba peale pileti osta. Lauljate tase tundub kõrge olevat ja otsustan ise mitte oma nokka lahti teha. Lõpuks selgub, et üks tüüp, kes teab vist kõiki laule sealt valikust nii jaapani kui inglise keeles, laulab lihtsalt kõigile peale ning tundubki nagu kõik oskaks laulda. Tegelikult pole sugugi nii. Ei saa ikka kiusatusele vastu panna ja teen ka paar duetti. Lõbus.
Järgmisel päeval tuleb tagasi Fukuokasse minna ja olen isegi valmis bussijaama poole jalutama, kui kohtan Stefanit, kes läheb onseni proovima ning kutsub ühinema. Miks mitte. Ma pole küll see tüüp kes tahaks karja alasti jaapanlastega ühes vannis istuda aga kui koos minna, siis peab ikka ära proovima. Väga mõnus on. See konkreetne onsen koosneb mitut tüüpi basseinidest ja isegi ühest vabaõhubasseinist. Lisaks on seal kuuma liiva onsen. See on sega-onsen, kus naised ka. Paraku tuleb küll rentida paberist ühekordsed aluspüksid ning hommikumantel. Ise kaevad omale kühvliga augu, heidad pikali ja kühveldad liiva peale. Pohmelliga ülimõnus. Kõige parem on kose-tüüpi onsen, kus seinast voolab mitme meetri kõrguselt alla jäme veejuga, mille alla saad kõhuli heita ning lasta pead ning selga masseerida. Selili ei hakka proovima :)
Kokku veedame seal basseinides oma kolm tundi ning lõpetame mulistamise korraliku lõunasöögiga, mis taas selle auru peal valmistatud.

Väljudes hakkan võtit otsima ja siis meenub, et riietusruumis tuli ligi üks Hawailt pärit Okinawal elutsev tüüp, kes otsis vaba kappi ja kuna olin lahkumas, siis küsis luba minu oma kasutada. Ma üldse ei mõelnud, et kui oma võtme talle annan, siis ei saa ise jalatsikapi võtit registratuurist. Inglise keelt ei osanud seal registratuuris küll mitte keegi ja trahv võtme kaotamise eest oli 4000 jeeni. Stefan soovitab paljaks võtta ja seda havailast otsima minna. Mina ei jäta jonni ja võimlen kehakeeles administraatorile kogu loo uuesti ära. Ta saabki aru ning teadustab mikrofonist saalidesse midagi. Mõne aja pärast tuukse mu võti ja saan papud kätte.
Stefan pakub veel välja külastada mäe otsas asuvat templit, kus on valge madu. Keegi eelmisel päeva rääkis sellest ja ma ei saanud oma ussifoobiat mainimata jätta. No peab ikka ära käima. Kuhu mul kiiret on. Busse läheb Fukuokasse iga 20 minuti järel kuni hilise kellajani välja.
Teeme teel vastastiku mõned pildid.

Tempel näeb välja selline

j

ja seestpoolt selline.

Madu pildistada ei tohi. Kahjuks ei saa jaapani keelest aru ja ei tea mis selle mao eesmärk on. Ühes ruumis istub vaiba peal vana mees ja tema kõrval seina sees on suur valge madu. Vana mees viipab käega ja kutsub meid vaibale. Näitab seinal hinnakirja ja kui maksad 7000 jeeni, saad madu katsuda ja ilmselt rikkaks. See on nii suur summa, et raputame päid ja täname viisakalt. Lõpuks võtab mees mao august välja ja lappab meie jalge ette maha ning palub katsuda. Tahaks isegi katsuda aga pärast küsib veel raha ka. Stefan katsub. Vanamees kutsub mind ka aga loobu. Pärast ikka ei küsita raha ja kahetsen, et madu ei katsunud. Oleks jälle midagi uut tehtud aga Beppus sai niigi nii mõndagi tehtud ning onseni külastus juba linnukest väärt.
Aega mul on ja juhatan Stefani jigokude juurde. Soovitan vaid kahte paremat külastada ja astun ise ka läbi. Pilet on vaid 1.50 €. Seal saab kamba Taiwani neiudega koos pilti teha.

Hakkab juba hämaraks kiskuma ja aeg on Fukuokasse naasta. Selle peale ma üldse ei mõtle, et aministraator töötab seal vaid kella üheksani. See meenub siis kui olen hosteli ukse taga ega mäleta enam uksekoodi, mis enne toa võtme peal kirjas. Mõtlen juba, et kuidas ma üldse omale toa saan. Õnneks on admin just lahkumas ja saan oma võtme ikka kätte. Aga vähemalt peaks nüüd meelde jääma, et teienkord ei tohi öö peale jääda.
Hosteli puhkeruumis põrkan kokku prantaslasega, keda olin ka Beppu samas hostelis näinud. Tema siis ongi see salapärane Oliver, kes minuga samal ajal Beppus käis :)