Imeline Hong Kong

Ja olengi siin. Ei tea miks ma varem pole Hong Kongi peale väga mõelnud. Kui nüüd meenutada, mis mul selle linna nime kuuldes esimesena pähe tuli, siis ehk oligi midagi sarnast nagu olen nüüd näinud. Palju pilvelõhkujaid kõrvuti odavate söögikärude ja müügiputkadega. Umbes nii ma arvasin aga tegelikult on ikka kõik teisiti. Ei kujutanud ette, et siin mäed ja metsad ümberringi vaid kiviga visata ja et neid kõrghooneid ikka nii palju on. Väidetavalt kaks korda rohkem kui New York’is ehk siis on Hong Kong suurima pilvelõhkujate arvuga linn maailmas. Neid söögikärusid, nagu näiteks Bangkokis, pole kohanud. Pilvelõhkujate vahel veel mitte.

Reisifoorumist olid nagu rohkem silma jäänud pealkirjad: mida teha, kui lendude vahel on Hong Kongis terve päev. Ei meenu ka, et keegi oleks rääkinud puhkuseplaanidest. Jäi mulje, et see on lihtsalt üks suur Aasia finantskeskus ning transpordisõlm, kus toimuvad rahvusvahelised kaubandusmessid ja tehakse suuri tehinguid. Et see kallis linn on, see oli ka meelde jäänud. Ehk siis seetõttu siia ei kippunud. Nüüd on arvamus muutunud. See on väga lahe koht! Ja üldse mitte nii kallis kui esmapilgul tundub. Siin peaks küll igale maitsele midagi leiduma. Kes soovib rannapuhkust ja ostlemist, palun väga. Kultuuri? Tippartistid kogu maailmast. Klassikaline- ja  alternatiivmuusika, pop, rock, jazz. Mida iganes. Kunstimuuseumid, teatrid, kursused...  Tõsi see on, et kõik maksab aga mitte kõik. Kolmapäeviti on enamus muuseumeid tasuta. Mitmeid ühetunniseid lühikursusi saab tasuta. Näiteks hiina meditsiini tutvustuse, teetseremoonia, tai chi, koogivalmistamise (see on mingi spetsiaalne kohalik kook) ja veel mitmeid-mitmeid. Ei saa küll öelda, et piletid oleks kallimad kui Eestis aga kui lühikese ajaga tahad palju näha, siis on kulud ka vastavad. Ei käi ju muidu iga päev väljas. Muidugi oleks tore vaadata täna ooperit ja homme minna näiteks  Jaapani rock-bändi kuulama ning ülehomme juba tantsuetendusele. Hommikuti käiks tai-chi klassis ja lõunat sööks mistahes rahvusköögi restoranis. Tuleb vaid töökoht siia leida, mis seda kõike võimaldaks. Ma pole üheski Aasia linnas nii palju ülikondades valgeid inimesi näinud, kes lõuna ajal kohvikutes lõunatavad või õhtuti pubides õlut rüüpavad. Kuala-Lumpris ehk aga kindlasti mitte nii palju. Ega see polnudki nii ammu kui Hong Kong brittide alluvusest Hiinale üle läks. 1997.a

Juba esimesel sammul üllatatakse mind. Olin valmis astuma tundmatusse kohta, kus inglise keelega pole väga midagi peale hakata ning tuleb kehakeeles hakkama saada. Lennujaamas vahin natuke ringi. Suu lahti ja pea kuklas nagu ikka üks totakas turist, kes otsib viita kuhu poole peaks nüüd minema. Kohe on ligi neiu, kes soravas inglise keeles küsib kuhu ma sõita soovin. Ei paista üldse petturi vaid pigem ehtsa ametniku moodi. Näitan telefonist oma hotelli aadressi. Kauaks jääte siia? Nädalaks. Selge, siis tasub osta edasi-tagasi pilet Tsin Yi raudteejaama, kust edasi saate juba linnaliini metroo peale. Lisaks on soovitav soetada Octopus-kaart, mis kehtib kõikjal ühistranspordis ja nagu hiljem selgub, ka toidupoes. Nagu pangakaart. Laed raha peale ja muudkui sõidad ringi ja ostad poest süüa. Teeme siis nii.

Kaks uut kaarti rahakoti vahel, lähen uljalt rongi peale. Rong on väga mugav. Nagu oleks Euroopasse sattnud. Ukse kohal on isegi elektontabloo, mis näitab kui palju maad on peatuseni jäänud. Ei mingit mõistatamist. Järgmises peatuses leian juba lihtsalt uue rongi. Süsteem on sama lihtne nagu igas Euroopa linnas, kus metrooga olen liigelnud. Võiks öelda, et isegi veel parem, kuna igas jaamas on puust ja punasega näidatud kuhu poole vaja minna, et soovitud vaatamisväärsuse või kaubanduskeskuse juurde jõuda. Suisa fotod juures. Oma hotelli juurde sõitmiseks pean koguni kaks korda ümber istuma. Aga siis läheb keeruliseks. Ma ei teadnud siis, et tegelikult astusin esimest korda oma metroopeatusest välja just sellest august, mis on täpselt majutuse sissekäigu kõrval. Selle saan selgeks alles kolmandal päeval, kuidas oma majast kõige lühemat teed pidi metroosse jõuda ja vastupidi. Ja sealt edasi oma toani.

Selline majutusasutus on minu jaoks midagi uut. Olen küll varem peatunud nii Euroopas kui Aasias kohtades, kus hotell asub näiteks viiendal korrusel ja alumistel on mingid kontorid või korterid kuhu ligi ei pääse, sest koridor on vahelt lukus. Siin on aga lahtiste uste maja. Nii lahtiste, et vaata ja imesta mida siin kõike ei tehta. Maja ise on hiiglaslik. Ümbritsetud igast küljest erineva tänavaga. Põhimõtteliselt terve kvartal on üks maja. Alumised korrused on täis poode ja kontoreid. Müüakse võltskelli, kõikvõimalikku foto- ja videotehnikat, rõivaid, toiduaineid, suveniire jne. Mitukümmend poodi. Kokku pole lugenud, sest nende vahel võib ära eksida. Need on mööda maja külgi igas tänavas ja lisaks maja sees ka. Esimesel kahel päeval on ikka tegemist, et majast välja või tagasi sisse saada. Ülemised korrused on täis kortereid, hostele, külalistemaju, keemilisi puhastusi, rõivatöökodasid. Kõike ei tea, sest sildid on hiinakeelsed. Igal pool pole silti vaid võib avatud uste vahelt näha, et tehakse jalatseid. Või siis midagi, millest aru ei saa...

Esmamulje on nagu oleks sattunud ühe Hiina märulifilmi. Just sellised need koridorid välja näevad.

Kõikjal kuivab pesu ja on tunda pesumaja lõhna.

Tegelikult on siin palju ka indialasi. Alumistel korrustel on isegi India toiduainete hulgimüük. Lisaks näiteks Indoneesia rõivaste müük ja üldse igasugu veidraid tooteid, millega mul pole midagi peale hakata.

Kui olen lõpuks nii kaugele jõudnud, et maja on leitud, pakub ühe sissepääsu ees (mida on sellel majal igas tänavas ja mõnes koguni kaks)üks India poiss majutust. Vastan, et juba olemas ja ehk oskab juhatada kuhu minema pean. Sõida viiendale korrusele, seal see on. Leian pika otsimise peale töötava lifti. Neid on siin hoones mitme koha peal. Ega see pole mingi tavaline maja, see on labürint. Kahele liftile on prügikonteinerid ette lükatud. Ilmselt ei tööta. Viiendal korrusel ei paista selle nimega majutust olevat, kuigi ma ei jõuagi seda läbi käia, sest kuuendalt paistab küll. Maja sisehoovist paistab majutuse silt.

Pearl Guest House. Astun mingist uksest sisse ja mõtlen, et vist olen vales kohas. Pisikesed toad, mitmel uksed lahti ja seal pisikesed inimesed sees. Kitsas koridor ja mitte ühtegi administraatorilauda. Hakkan juba väljuma, kui kuskilt kostab hääl. Hei, mister, mida sa otsid? Peatun korraks, vaatan ringi, ei kedagi. Vist ei olnud mulle. Hakkan uuesti astuma kui naine hüüab kõvemini: oota, oota, oota, kuhu sa lähed? Siis märkan seinal väikest kõneseadet, kust hääl kostub. Ahhaa, laes on kaamera ka. Sealt ta mind nägigi. Vastan, et otsin pärli külalistemaja. See on õige koht. Kas sul broneering on? On küll, Marguse nimele. Ütle mulle broneeringu number. Ma ei saa, see on mul telefonis aga internetti pole veel. Võin arvutist näidata kui ennast ka näitad. Ei taha vist näidata, palub oodata. Räägin siis veel pisut detailidest, et kust saidilt ja mitmeks päevaks aga kuidagi ei klapi. Lõpuks otsin ikka broneeringu üles ja sealt saan aru, et hotelli aadressil on ka korrus märgitud. Kust ma võisin aimata, et 10/F on kümnes korrus. Naine ei tea sellest midagi ja soovitab mul kümnendale korrusele minna. Nii ma siis matkan oma seljakottidega edasi. Kümnendal näen juba mitut guesthouse’i kirja aga ei ühtegi pärlinimelist. Lõpuks ilmub üks abivalmis noormees, kes teeotsa kätte juhatab. Aega läks aga asja sai. Polegi kõige hullem. Puhas tuba. Pisike küll on aga nagi on vähemalt olemas. Täitsa tore. Siin vaade ka õhtusel ajal minu maja sisehoovile.

Kirjelduse järgi võib tunduda, nagu oleksin kuhugi getosse sattunud aga tegelikult on siin majast väljudes vaade nagu mõnes Euroopa suurlinnas.

Pilvelõhkujad ja kaubanduskeskused. Päris korralik piirkond. Muuseumid on ligidal ja üldse kõik mis vaja. Metroopeatus maja kõrval. Järjest paremaks läheb. Selline näeb maja tagantpoolt välja.

Teen esmatutvuse ümbruskonnaga. Palju poode. 

 Neid ei külasta, kuna seljakott on riideid täis ja midagi juurde pole vaja. Palju on põnevaid hiina ravimtaimi pakkuvaid apteeke aga pole kuhugi seda kraami panna. Kandam niigi raske.

Kõht tühi ja teen kohe tutvust kohaliku köögiga. Part maitseb hästi.

 Kusjuures pole üldse nii kallis nagu ma kartsin. Portsud alagavad umbes 1,50 eurost ja keskmine on vahemikus 3-5 €. Esimene söögikoht, mida külastan, on küll paras urgas. 

Hiljem leian samas hinnaklassis täiesti tasemel teeninduse ja interjööriga kohti ka. Üldiselt käib kõik kiiresti. Söök jõuab lauale mõne minutiga. Lauda istudes tuuakse tass sooja teed ja see täidetakse kohe, kui hakkab tühjaks saama. Kui tellimus vastu võetud, kirjutatakse tšekk ja pistetakse lauale mõne suhkrutoosi või mille iganes alla. Kui juurde tellid, lisatakse sinna tšekile.

Kassa on sissepääsu kõrval ja lahkudes võtad oma tšeki kaasa ja tasud. Kliente on igal pool palju ja söögikohad tihti täis. Vahel on isegi inimesed uksel kohta ootamas ja tavaline on see, et pannakse kokku mõne teise kliendiga samasse lauda. Mulle on see küll pisut ebatavaline aga olen juba harjunud. Lähed restorani sööma ja siis pannakse sind mingi võõra seltskonnaga kokku istuma.

Nagu oleks New York’i sattunud. Ainuke vahe on see, et ehitustellingud majade ümber on bambusest. Isegi park on siin olemas nagu Manhattanil. 

Pargis on koomiksistaaride alle, kus igasugu Aasia koomiksitegelaste suured kujud rivis. Mõne juures seisavad ka lapsed rivis, et pilti teha.

Ilm kisub pilviseks. Selline udumüür ilmus äkki kusagilt välja ja tagumised majad kadusid täitsa ära. 

Inimesed kõnnivad rahulikult edasi. Ju siis ei hakka sadama. Eestis oleks sellist pilve nähes kindel, et tuleb korralik sadu.

Taksod on siin huvitavad. Paistavad nagu päris vanad mudelid.

Pole varem selliseid näinudki aga googeldades leian, et tegu on Toyota mudeliga Comfort, mis tuli tootmisesse 1995.a ja oligi mõeldud taksodeks Jaapanis. Edaspidi müüdi ka Singapuri ja Hong Kongi. Mõned autod mahutavad lisaks juhile veel viis reisijat. Arusaadav, suured pered siin.

Kogu linn vilgub 24 h. Isegi päevavalges on paljudel poodidel reklaamid vilkumas.

Inimesed käivad väga viisakalt riides. Ühtegi hipit ei märka. Ma olen siin täielik erand. Kui Indias peamiselt selliseid turiste näebki ja Tais kah suht palju, siis siin pole veel õnnestunud kohata. India mõistes olen veel teiste backpack'eritega võrreldes päris snoob. Pole vist õige seljakotituristi koht. Nad ehk ei tea, et siin saab tasuta ka üht-teist...

Esimesel päeval palju ei jõua. Pole tervet ööd maganud ka, kuna kell pool neli hommikul oli vaja juba lennujaama sõita. Teen toas järgmiseks päevaks plaanid. Lennujaamast kaasa haaratud bukletist on palju kasu. Seal kõik muuseumid sees. Järgmisel päeval ongi kõik tasuta.

Täna on Rebeka sünnipäev! Lähen selle puhul kunstimuuseumi, et oskaks ka Hiina teemadel kaasa rääkida. Enne kinnitan veel keha. Menüüga on pisut raskusi aga osutan siis rippuvale pardile ja asi lahendatud. Aga siis jalutan mere äärde muuseumit otsima ning avastan, et kaunis vaade on ka veel lisaks. Esimesel päeval jäi kuulus vaade vaatamata. On ikka palju küll neid suurehitisi. 

Mööda lahe äärt lookleb staaride allee, kus on kohalike filmistaaride käejäljed nagu Hollywoodis. Ainukesed tuttavad on Jackie Chan ja Bruce Lee.

Viimase käejälge küll pole, kuna täht pandi sinna peale näitleja surma. Selle eest on seal suur pronksist Bruce Lee kuju, mille ees kõik poseerivad.

Ma ei viitsi oodata kuni kõik on ära pildistanud ja teen siis pildi ühe turistiga koos.Nii nad seal siis poseerivadki. Turistid on suures osas hiinalsed ja seetõttu on raske vahet teha, kas ta on kohalik või külaline. Vahel tahaks teed küsida aga siis märkan, et tollel ka fotokas ja kaart näpu vahel.

Kunstimuuseum on mulle suur-suur elamus! Koolis nagu Hiinast väga ei räägitud ja kõik see on uus ja huvitav.

Võtan audiogiidi ja kuulan põhjalikult. Vahel istun kohe pildi juurde pingile ning kuulan ja vaatan. Imeline. Pildistada seal ei tohi aga saan mõne foto kunstimuuseumi kodulehelt.

Hämmastav, kui palju huvitavat võib ühe vaasikese kohta teada saada. Esmapilgul ei pane seal draakoneid tähelegi. Nimelt on need chi-draakonid. Eristada saab neid selle järgi, et neil pole sarvi. Vaasi maaling imiteerib brokaadi, millele on maalitud hibiskuse, virsiku-, ja granaatõunapuu õied. Nende peale on maalitud 12 chi-draakonit, moodustades hästi koordineeritud kompositsiooni. Draakonid harmoneeruvad hästi taustal olevat õitega. Vaasi ümber oleks nagu seotud siidist pael. Vaas pärineb Qing'i dünastia ajastust (mitte segi ajada Mingi dünastiaga). Seda vaasi võib lugeda üheks tolle ajastu klaasikunsti tippteoseks.

Maalide kohta ei hakka pikalt seletama. Kes soovib, see loeb kunstimuuseumi kodulehelt :)

Huvitav on igal juhul.Üldse jätab see muuseum sügava mulje ja on ka reisi lõpuks üks Hong Kongi huvitavamaid vaatamisväärsusi. Minu jaoks. Muidu pole see muuseum isegi Lonely Planeti top 16 hulgas.

Tegelikult käisin enne veel kosmonautikamuuseumis. Meeste värk noh. Vaja ikka üle vaadata. Õhtu lõpetasin turul, kus sai ühte jaapani restoranigi külastatud ja lapse sünnipäeva puhul nauditud riisi merisiilikuga. Turg oli nagu ikka. Tuttav kaup.

Õhtul otsustan veel korra mere ääres käia, sest nüüd on linn juba tuledes. 

Oli ilus ja elamusterohke päev. Rebeka sünnipäev.

Järgmisel päeval on üllatuseks ilm selge. Päike paistab ja kohe on soojem. Olin õige otsuse teinud, et just selleks päevaks planeerisin Victoria tipu külastuse. See on Hong Kongi kõrgeim punkt. Selleks tuleb metrooga sõita Hong Kongi saarele. Saari on siin mitu aga see konkreetselt on nimega Hong Kong. Seal asub ka Hong Kongi ärikeskus.

Õhus on tunda kallite parfüümide segu. Enamus vastutulijaid on ülikonnas. Väga palju on valgeid inimesi. Finantsmaailma rikkad ja ilusad. See ei ole minu maailm ja need ei ole minu inimesed. Suundun ruttu edasi Man Mo templi suunas. Hea, et linnas on suuremate vaatamisväärsuste viidad väljas. Enne templit on juba väljas müüjad, kes pakuvad feng shui ja astroloogiaga seotud tooteid. Pannakse mullegi tiiger rahakoti vahele. Pean hobuseaastal rahakotis tiigrit kandma. Toob õnne.

Üks papi maalib paberile kuldseid tekste. Üritan uurida, mis need on aga see mees ei saa kahjuks midagi aru. Kutsub siis tänavalt teise mehe abiks, kes seletab, et need on kõik erinevate loomade aastate nimed ja siis vastava tekstiga, mida see aasta peaks tooma. Ostan ka igaks juhuks. Kes teab, äkki toob midagi head. See on vaja nüüd aknale riputada.

Tempel on muljetaavaldav. Mitte suuruse vaid vaimsusega. Seal käib tihe sagimine. Meelega üritan valida kohti ja hetki, kus rahvast väga peale ei jää. Inimesed on nii tõsised ja teevad oma rituaale pühendunud nägudega, et ei taha seal neid fotokaga häirida.

Õhk on sandlisuitsust paks. Laes põlevad hiigelsuured koonusekujuliseks spiraaliks keeratud viirukid. 

Inimesed tulevad ja ostavad sealtsamast hunnikute kaupa viirukeid  ja küünlaid.

Kummardavad altarile, süütavad küünlad ning viirukid ja asetavad erinevatele altaritele. Ju siis on palju soove või pannakse teiste lähedaste eest ka neid aga mõnel on kohe hunnikute kaupa neid kimpe käes. Samas on tööl mehed, kes korjavad neid süüdatud küünlaid ja viirukeid ära, mis juba natuke aega põlenud. Ei tea kas see on ruumipuudusest või kuulub see rituaali juurde, et küünal ei tohi lõpuni põleda? Ostan minagi mõned viirukid ja panen altarile suitsema. Soovid täitugu!

Edasi jääb teele hiina meditsiini muuseum. Seal on juttu sellest, kuidas hiina ja lääne meditsiin on käsikäes arenenud.

Päris huvitav aga kahjuks ei saa kõigest aru. Ei ole piisavalt sõnavara, et meditsiinialastest tekstidest aru saaks. Huvitav on ikka.
Nagu New Yorkis ja Londonis, on siin ka SOHO. Linnaosa, kus pesitsevad kunstnikud ja muud loomingulised ja kirjud tegelased. Kus igal nurgal on mõni huvitav galerii, butiik või söögikoht ning käib elu nii päeval kui öösel.

Pealtnäha räämas ja kahtlane telliskivimaja võib seestpoolt osutada põnevaks rõivaleiukohaks. Kahju, et pole enam kotis ruumi. Seljakott on täis ja rahakott tühi.

Tänavad on kõik kaldu ja kuidagi ei leia õiget nurka. Kas peaks pildistamisel joonduma tänava või hoopis poe ukse järgi?

 Uskumatu, kuidas nii väikesle tänavajupile mahub nii palju söögikohti.

Sealt võib välja lugeda päris mitme rahvusköögi esindusi. Nagu rahvusroogade festival oleks siin. Teen minagi siinse köögiga tutvust selles samas lahtises nurgapealses söögikohas.

Kõrval käib parasjagu fotosessioon. Kaks modelli, stilistid ja fotograaf toimetavad hoolega. Edasi jalutades satun märuli peale. Üks auto stardib paigast ning sellele jookseb järgi mees, tõugates ümber teele sõitnud papikoorma ning paugutab närviliselt auto kapotile. Nagu filmis. Ja ongi filmis. Auto ja mees lähevad alguspunkti tagasi ja võtet tehakse veel mõned korrad.

Muudkui kõnnin ja kõnnin ja jälgin viitasid, mis juhatavad Victoria mäetipu poole. See on Hong Kongi kõrgeim paik, kust avaneb vaade kogu linnale ja ka pisut kaugemale. Kusagil peab olema trammipeatus. Vanaaegne tramm, mis viib mäe tippu. Nagu Barcelonas või San Franciscos. GPS teeb telefonis trikke. Kord näitab mind ühes linnaosas ja siis teises. Olen juba teist korda samas kohas. Nüüd aitab. Võtan veel kaardi ka lahti ja edasi liigun viitade järgi. Tee läheb muudkui ülesmäge ja minu jõuvaru veereb allamäge. Kui kaugel see ometi on!? Löön uuesti tänavanurgal kaardi lahti, kui üks ülikonnast valge mees uurib, kas otsin teeb tippu. Otsin küll. Viipab pöidlaga üle õla: mine selles suunas. Lähen jah aga tee muutub järjest järsemaks. Peab isegi puhakama vahepeal. Kus see tramm juba ometi on! Kui tunne on juba selline, et võtaks takso, märkan silti. Tippu 30 min. Oehh... Enam ei hakka alla ka andma. Nüüd on selge, et tramm on kusagil teises kohas ja see on jalgsimatka marsruut.

Raskem osa on alles ees. Seda tunnen hiljem. Olen end juba piisavalt kiire käiguga mäest üles liikudes võhmale ajanud aga nüüd on ees ainult pargitee. Ei taksosid ega midagi.

Üritan seda kallakut jäädvustada aga pildil paistab ikka laugjas tee. Nüüd tuleb juba iga paarisaja meetri järel puhata ja vett juua. Selg on märg. Ümberringi on mets. Võiks öelda isegi, et džungel. Meenub hoiatus Lonely Planetist, et Hong Kongis on rohkelt madusid ja tavaline on neid matkarajal kohata. Õnneks ei kohta.

Nii. Uus teeviit näitab nüüd lõpuks trammi suuna ka kätte aga kuna tipuni on kirja järgi vaid 10 minutit, siis pigem lähen jalgsi. Kujutan ette, et seal trammipeatuses võib pikk järjekord olla.

Põõsaste vahelt paistab kaunis vaade. Läheks siis äkki tagasi? Vaade nähtud. Ei. Lähen ikka edasi.

Olen ajagraafikust viie minutiga ees. Eelmine silt näitas 30 minutit ja siit edasi on veel 10. Mina jõudsin 15 minutiga koos puhkepausidega. Ei oska ma jalutada. Ikka tempo on peal kogu aeg.
Lõpuks olen kauaoodatud tipus. See on siis see vaatetorn, mille otsast saab ringi vaadata.

Ühele poole mäetippu jääb kogu Hong Kongi pilvelõhkujate rajoon ja Hiina ning teisele poole väiksemad saared. See veesilm seal all on veereservuaar. Kohalik Ülemiste. Kaugemal paistab näiteks Lamma saar, mis on ka üks Hong Kongi osa.

Aga siin siis kuulus vaade maailma surimale pilvelõhkujate kogukonnale.

 Vasakul servas on Aaasia kõrgeim hoone - maailmakaubanduse keskus.

Terve Hong Kong on ehitatud vastavalt feng shui reeglitele ja see jätkub. Ühtegi projekti ei kiideta heaks, kui see pole feng shui spetsialisti kinnitust saanud.

Lõpuks näen trammi ka ära.

Allasõiduks on tõesti selline järjekord, et ma pigem lähen bussiga.

Järgmiseks päevaks valin välja kaks muuseumi. Teaduse- ja ajaloomuuseumi. Selgub, et need on kõrvuti. Teadsin, et nad on ühes piirkonnas aga et ühe õue peal, see tegi asja palju lihtsamaks. Teadusemuuseumis oli spetsiaalne väljapanek dinosaurustest.

See paljudest maailma muuseumitest kokku pandud näitus oli teinud hiljuti rekordi: 500 000 külastajat alates 4.septembrist 2013 kuni 12.veebruarini 2014. Neid liigutavaid loomi olen varem ka näinud aga nii suurt skeletti, nagu Daxiatitan, näen esmakordselt.

Pole varem sellest kuulnudki. Olevat 2008.a Hiinast leitud. Suurim saurus siiani. Igal juhul päris lahmakas.
Tükike dinosauruse väljaheidet on kah katsumiseks. Katsusin siis minagi.

Teadusemuuseumis on veel kõikvõimalikke interaktiivseid eksponaate, mis kindlasti lastele põnevad aga aru saavad nendest paraku täiskasvanud. Oleks kõik vidinad läbi proovinud, siis oleks vist paar päeva pidanud seal veetma. Teen siis pistelise valiku. Optilisi illusioone on palju ja neid on alati huvitav vaadata. Siin on illustratsioon Jules Verne'i raamatust. Kui pildi otsa panna peegeldav silinder, siis paistab seal raamatu autori nägu. Pildi pealt ei loeks seda kuidagi välja.

 Siin istub üks mehike võimatu akna peal ja hoiab käes võimatut kuubikut.

Siin näiteks on pilt, kus lapsed näevad tõenäoliselt delfiine ujumas aga täiskasvanud sootuks muud.

 Olen ennegi sellistes muuseumites käinud ja palju on tuttavat.

Teine muuseum meeldib rohkem. Ajalugu on mulle alati huvi pakkunud ja selles muuseumis võib näha Hong Kongi piirkonna arengut alates ürgajast

kuni tänapäevani. Väga põnev. Kuulan isegi mitu videoloengut erinevais kinosaalides. Huvitav on minu jaoks näiteks see, et krevetipastat, mida ise ka Tai toitude valmistamisel kasutan, tehakse lihtsalt soolast ja krevettidest. Seda on tehtud juba aegade algusest. Sellises tünnis.

Palju on juttu hakkadest ehk ühest kohalikust etnilisest grupist, kes Hiinast kunagi Hong Kongi elama asusid. Kes poleks näinud menüüdes hakka nuudleid. Ma ei seostanud neid otseselt millegagi. Nüüd siis tean. Selgub, et hakka'sid on maailmas kokku üle 80 miljoni aga kõik neist ei räägi enam hakka keelt. Hakkad rikastasid Hong Kongi kokanduskultuuri. Üldse on hakkad tuntud oma köögi poolest. Hakka köögi omapära seisneb selles, et nad küpsetavad liha nii et see kõvaks ei küpse ja säilitab mahlasuse.
Huvitav eksponaat on paat, kus millega merel kala püüti ja suisa elati.

 Paadi eluruum näeb välja selline.

Paadi ahtriosa on püha paik ja seal tehakse näiteks süüa ja muid igapäevaseid toimetusi.

Paadi esimeses osas aga käidi nö tualetis

Ühes ruumis on soovidepuu. Olen seda  varem näinud mitmel pool. Kui ma ei eksi, siis Veneetsias oli Guggenheimi muuseumis Yoko Ono tehtud soovidepuu, kuhu külastajad said oma soove okste külge riputada. Hiinas on see traditsioon juba ammusest ajast. Kirjutan siis ka oma soovi sedelile ja riputan oksa külge. Eks paistab, kas läheb täide...

Muuseum koosneb kaheksast sektsioonist ja on tõeliselt suur. Ühes saalis on näitekseks elusuuruses kakukestetornid.

Hong Kongis on traditsiooniline festival, kus ehitatakse kakukestest kuni 20 meetril kõrgused tornid. Tänapäeval pidid need küll tehtama tehispirukatest aga raske on ette kujutada seda küpsetamist ja ehitamist, mis kunagi toimus.
Muuseumis on palju erinevate ajastute näidiselamuid.

Nii hakka'de maja koos kõigi tubadega kui ka hiina teater, toidupood, kahekordne teemaja, pank jne.

Vaatan läbi filmi oopiumisõjast. Huvitav on asjaolu, et hiinlastele ei pakkunud kunagi huvi Euroopas toodetud kaubad. Ega nüüdki pole midagi huvitavat Aasiasse pakkuda. Kui britid ostsid siit siidi, portselani jm kohalikku käsitööd, siis hiinlased oli vahetuskaubana huvitatud vaid hõbedast. See polnud kuidagi brittide meele järgi ja leiti uus lahendus – oopium, mida siis toodeti Indias ja tarniti sealt Hiinasse. Hetkeni, mil keiser lasi suured laevatäied laadungit hävitada ning algas sõda. Brittide kahurite vastu paraku ei saadud ja sõda lõppes inglaste kasuks, mille tulemusena nõuti hiinlastelt veel kahjutasu hävitatud oopiumi eest ning renditi Hong Kong 99 aastaks.

Muuseumi viimases osas on tutvustus 60-70ndate ajastust. Kohvik, õmblustöökoda, reklaamid jne.

Side Euroopaga teeb Hong Kongist kiiresti areneva piikonna võrreldes Hiinaga. Käiakse Euroopas haridust omandamas ja rakendatakse õpitud siin kohapeal. Ega's muidu öeldaks, et siin ida kohtub läänega. Seda on tõesti näha, et tänapäeva Hong Kong on üks suur segu ida ja lääne elustiilist, kultuurist ja millest iganes. Siin on tõepoolest kõike.

Muuseum algab ja lõppeb väljapanekuga kohalike staaride moest läbi aegade. Pildi pealt nagu ei ütlekski, et tegemist on hiinlastega. Väga läänelik.

Aga nüüd on muuseumitest küllalt.

Minu tänane lõunane söögikord. Supikombo, mis sisaldab kõike, mida seal restoranis üldse saab tellida. Seda ei jõua isegi mina ära süüa!

On aeg ööelu kaema minna. Otsin üles kuulsa peopiirkonna Lan Kwai Fong, mida kutsutakse ka LKF. See asub üle vee ja sinna on metrooga oma paarkümmend minutid sõita. Altpoolt vett.

See on päris raju, mis siin toimub. Baarid on pungil täis ja pidu käib tänaval. Meenutab Lissaboni ööelu. Eks olid portugallased esimesed eurooplased, kes siia randusid aga vaevalt sellel siin mingi side on. Kes teab... 

Leian peale teist ringi läbi kvartali lõpuks istekoha baaripukil, mis on kõnniteel ja otse kvartalit tähistava sildi all. Poleks arvanud, et see nimi nii oluline on. Olen nüüd vähemalt paarisajal fotol osaline, kuna selle tunnikese jooksul, mil seal istun, on pildistajatest koguni järjekord tekkinud. Kõigil vaja selle sildi all poseerida. Tuleb seltskond hiina neiusid, kes pildistavad ükshaaval, paarikaupa, grupina jne. Tundub, et üksikpilte tehes üritavad nad meelega mind ka pildile jätta. Ega ma kade pole. Grupipildi ajal sirutan tasahilju käe välja ja teen ühele "sarved". Need ei pane kohe tähelegi aga kui hiljem pilte vaadates märkavad, siis tulevad veel tänama sõbraliku žesti eest. Plaksutamist ja kilkeid kui palju.

Kaua ei saa siin paraku istuda, sest metroo lõpetab varsti tööpäeva ja taksoga oleks kallis üle silla tagasi sõita. Õnneks leian oma hotelli juurest tänava, kus baare ja pubisid reas. Istun maha Korea pubisse. Leti ääres tutvun kahe briti jõmmiga. Üks on täiesti normaalne tüüp aga teisel juba selline pilk, et ega seal nokamütsi all mõistust küll pole.

Lõbus on sellegipoolest. Ühel hetkel lahvatavad leegid ja järgmisel on baarilett otse mu nina ees tibisid täis. Kah britid.

Peale üllatavat tantsuetendust käib jutt mingisse klubisse minekust. Kutsutakse mindki kaasa. Ei tea, pole klubi-inimene. No korraks võib ju minna. Uksel selgub, et seal on pilet ka ja mu tänane eelarve on praktiliselt kulutatud. Kas näpistaks natuke homse arvelt... Okei, lähen siis tuppa raha järgi aga kus kurat see hotell üldse on. Tulime läbi mitme tänava ja need on kõik nii ühesugused. Lõpuks võtan telefoni GPS'i abiks ja leian maja üles. Raha taskus, lippan klubi poole tagasi aga... Omast arust puistasin küll leivapalukesi igale tänavanurgale aga seda klubi ma enam üles ei leia. Tüütud suurlinnad. Otsustan siis hoopis keha kinnitada, kuna teele jääb üks ahvatlev hiina söögikoht. Ukse ees seisab rivis suisa kolm Lamborghinit...

Sellised autod sellise söögikoha ees. Ju need omanikud elavad seal majas. Seda mitte. Varsti tõuseb seltskond lauast ja masinatele lüüakse hääled sisse. Hong Kong...

Viimane päev veel siin ringi vaadata. Kuidagi kiiresti läks aeg siin. Suundun turule, mida kutsutakse Jade Market. Täpsemalt siis turg, kus müüakse hiinlaste jaoks väga olulist vääriskivi jadeiiti. Uurides veebist saan teada, et enamasti on müügil odavad kuid sarnased kivimid. Õigest jadeiidist käevõru maksab tuhandeid dollareid. Seda, et jadeiit on oluline, sain juba ammu aru, kuna igal nurgal pakutakse kõikvõimalikke sarnase välimusega ehteid ja kujukesi. Isegi plastmassist aga oluline, et ikka sama rohelist tooni.

Sellel turul väidavad kõik müüjad nagu ühest suust, et vaid siit saan õiget jadeiiti. Isegi sertifikaadid võetakse leti alt välja. Mainin, et lähen kohe Taiwani, kus pidi see kivi palju soodsam olema. Ei-ei, Taiwanis pole see õige kivim. Vaid Hong Kongist võid osta Birmast toodud väärtuslikku jadeiiti. Ohh-jaaahhh... kes seda teab. Igal juhul ostan omale paar vidinad käe peale ja ühe kaela. Olgu need siis õiged või mitte aga mulle meeldivad. 

Edasi liikudes on igasugugu tänavaid. Kalaturg näiteks

Või siis pood, kus müüakse ainult rituaalseid tooteid. Viirukid, küünlad, sandlipuu....

ja mis kõige üllatavam... paberist riided, jalatsid, tehnika

Need kõik on mõeldud põletamiseks. Ohvriandidena. Minu suureks üllatuseks on müügil kandikutäis McDonalds'i söökide karpe...

Et kui soovid tulevikus kogu aeg "mäkis" söömas käia, siis paned ühe sellise paki põlema ja nii saadki edaspidi rämpstoitu süüa! Hämmastav.

Teele jääb veel puu- ja köögiviljaturg.

Ei tea, kas tegu on vulkaanilise pinnasega, kus kõik kasvab oluliselt kiiremini, kui näiteks Eestis aga ma pole varem näinud nii suuri porgandeid jm köögivilju ja näiteks kirsid ja viinamarjad olid nagu meie sibulõunad. Äkki siis väetis ikka abiks?
Siin on bambusest hautamispotid, kus valmivad kohalikud hõrgutised, mida kokkuvõtvalt nimetatakse dim sum.

Mina lähen hoopis restorani ja valin lõunasöögiks baklažaani hakklihaga. Parim söök, mida siiani Hong Kongis söönud.

Kõrvale pakutakse muidugi kohe tasuta topsike teed, millele lisaks võtan veel ühe jäätee. Teed on siin juba päris palju joodud ja tuleb edaspidigi juua.

Õhtu poole alustavad teised turud. Näiteks kirbuturg, kust saab osta kasutatud tööriistu

või siis vanavara. Isegi Mao Zedungi vasest kuju on saadaval.

Ikka palju-palju kaupa ja ka ostjaid

Õhtu lõpuks teen veel külastuse ennustamistelki, mille kohta varem Lonely Planetist lugesin. Mõtlesin küll, et kuidas nad ennustavad, kui ma midagi aru ei saa aga ühes telgis on kiri väljas, et räägitakse inglise keeles. Otsustatud. Valida on sünnikaardi, käe- ja näolugemise ning feng shui konsultatsiooni vahel, Valin käe. Seda on ju võimalik veebist ka vaadata aga ikka on põnev, kui hiinlane seda räägib. Kuulan ära ja lähen rõõmsamana edasi. Eks nad ikka räägivad seda mida kuulda soovid :)

Hüvasti Hong Kong ja loodan taas kohtuda. Homme Taiwani!