Ma olen Jaapanis. Okinawa

Ma olen Jaapanis! Ma olen tõepoolest Jaapanis. See on maa, millest olen unistanud juba väikese poisina. Karate, samuraid ja ninjad, kamikazed ja vulkaanid. Peale selle veel teismeea unistused Jaapani tehnikast. Küll sai käidud koolivaheajal Tallinnas Pika tn komisjonipoes unistamas, kuhu meremehed, kes tol ajal vähestena üle NL piiri said käia, olid müügile toonud Jaapani kassettmakke. JVC, Sony, Panasonic, Akai, Aiwa, Hitachi... need tulevad une pealt meelde. Nii oluline oli endale ka hankida aga paraku olid hinnad sellised, et oleks pidanud vist terve aasta töötama selle nimel. Kellel kodus see oli, too oli õnnega koos. Minu arvates. Ja nüüd ma siis olen lõpuks siin. 

Okinawa saar on Jaapani arhipelaagi üks lõunapoolsemaid. Seda peetakse Jaapani Hawaiks. Siin on palju surfirandu, sukeldumiskohti, matkaradu, kuurorteid jne. Siin sündis karate. Polnud sellest varem nagu eriti midagi kuulnud. Pigem oli see nimi mingitest sõjafilmidest läbi käinud ja mõistagi punkti pani kõigele Kill Bill. Tegelane Hatori Hanzo elas just nimelt Okinawal, kelle juurde Beatrix Kiddo tuli omale mõõka hankima. Nagu üks pooleldi okinawalane mulle ütles: Kill Bill pani Okinawa maailmakaardile. Otsin kohe youtube'st selle klipi üles. Beatrix on lennujaamas, kus teenindaja küsib: kuidas saan teid aidata? Okinawa. One way.

Kui palju kordi olen tahtnud sama asja teha, et osta üheotsapilet. Nüüdseks on seda tõesti korduvalt tehtud. Mõned soovid vahel täituvad :)

Kui hakkasin reisides üldse Jaapani peale mõtlema, siis esmalt otsisin lähimat rahvusvahelist lennujaama Taiwanile. Et poleks kallis kaugele lennata ja edasi saaks busside-rongidega. Suureks üllatuseks oligi see Okinawa aga et see nii kaugel suurest maast on, seda ei teadnud. Kui Jaapani kaart googlemapis lahti võtta, siis seda polegi näha. Ainult Okinawa pealinn Naha on punktina ära märgitud. Tõin selle siin nüüd eraldi suuremalt kõrvale välja, et oleks aimu mastaapidest võrreldes muu Jaapaniga.

Lennukis pakutakse ankeete deklareeritava kauba jaoks. Mul pole midagi deklareerida ja ei võta seda. Paljud ei võta. Huvitav, et stjuardess ei tea, et see on tegelikult kohustuslik. Passikontrollist väljudes valin rohelise tee. Tolliametnik peatab mind kinni. Deklaratsioon paluks! Mul pole midagi deklareerida. Kõigil tuleb see täita ja esitada! Okei, teen kohe. Paber täidetud, kõigile "no"-dele ringid ümber tehtud, ulatan möödaminnes selle ametnikule. Pidage kinni. Mis teil kotis on? Riided, laptop... Tulge siia laua juurde! Mulle näidatakse fotosid kanepist, relvadest, tablettidest, pornoajakirjadest, lihast, seemnetest, taimedest ja millest iganes veel, mida ei tohi riiki sisse tuua. Ükshaaval ajab ametnik mööda pilte näpuga järge. Kas olete kindel, et teil seda või toda ei ole? Olen küll! Kanepi juures ostutab mitu korda pildile ning pärib üle, kas olete ikka väga kindel? Olen jah! Mul ei ole seda kotis! Palun avage oma seljakott! Aga palun. Ametnik topib käe peaagu õlast saadik kotti ja sorab seal ringi. Seal on ainult riided ja raamatud. Miks te Jaapanisse tulite? Tahan näha seda maad. Kus te enne seda käisite? Mmmmm.... ääää.... Taiwanis, Hong Kongis, Tais, Indoneesias, Indias, Nepalis, Sri Lankal... Kanepifoto tuuakse uuesti välja. Olete ikka kindel, et teil seda kotis pole? Jah, täiesti kindel! Miks te reisite nii palju? Mida te tegite kõigis nendes riikides? Ma tahan kogu Aasia läbi sõita, sest mulle meeldib reisida ja eriti siin. Samas ostan kaupa ja saadan Eestisse. Mis firmat te esinadate? See nimi ei ütle teile midagi. Kas teil visiitkaart on? Ei ole. Kuidas te siis tõestate, et te kaupa ostate? Ma võin arvutist pilte näidata. Palun näidake! Võtan siis arvuti välja ja näitan: näete siin on kaust nimega India. Siin on erinevad aastad, millal olen kaupa ostnud. Siin on viimane kaust. Need on fotod kaubast. Siin on koopiad arvetest. Siin on teiste riikide kaustad. Nepaal, Tai, Bali... Kas sobib? Hea küll, pange arvuti kinni. Kas teil tagasilennu pilet on? Jah, näete siin. 1.mail Tokiost Hong Kongi. Mida te teete nii kaua Jaapanis? Tahan kogu maa läbi sõita. Näete, siin on nädala pärast pilet Nagasakisse. Siin on minu tellimus kiirrongi kuupiletile. Ooooooo.... nii palju reisimist. Jah, on küll. Pange siis oma asjad kokku ja võite minna. Head reisi! Arigato!
Uuhh. Olin selle kohta lugenud, et passikontrollis võivad nõuda tagasilennupiletit aga nii põhjalikku küsitlust poleks küll oodanud. Lõpuks olid ametnikud väga rõõmsad, kui kuulsid et mulle pakub huvi Jaapani kultuur.
Lennujaama infopunktist küsin kust saaks osta kohaliku sim-kaardi koos internetiühendusega. Ei tea. Meil on telefonide renditeenus siin ainult. Ma ei saa seda rentida, kuna lahkun riigist Tokio kaudu. Siis ei saa me teid aidata.Sim-kaarte küll ei müüda. Minge suurde ostukeskusesse, seal on mobiilioperaatori esindus. Ehk saate sealt. Arigato!
Hostel polegi õnneks lennujaamast kaugel ja taksosõit maksab umbes 8 €. Olin hullemaks valmis, arvestades jutte Jaapani elukallidusest. Hoone, kus hostel asub, on suht trööstitu. Üldse jätab see linn kuidagi halli ja külma mulje.

Ühtlaselt värvitu ja kõle. Olen ilmselt harjunud India ja Hiina kirevusega. Võibolla tundub kõle ka selle pärast, et tulen lõuna poolt ja siin päris jahe. Sooja ehk 16 kraadi. Eesti suvi. Hostel asub kuuendal korrusel. Sõidan liftiga üles aga seal on silt uksel: Meid ei ole praegu siin. Pöörduge teise korruse baari Spade. Hakkab peale. Sõidan siis alla tagasi ja üritan baari pääseda. Selle uks on ka lukus. Jälle üles. Helistan telefonile, mille numbri ukselt leian. Unise häälega naine vastab Jaapani keeles. Räägin oma jutu ära, et olen ukse ees ja tahaks tuppa saada. Kas teil on broneering? On küll. Oodake natuke. Hetke pärast tulebki nurga tagant unise näoga jaapanlanna välja. Palun näidake broneeringut ja täitke see ankeet ära. Siin on võti. Tualett ja dušširuum on siin. Kui tulete õhtul peale kella 23, siis uksekood on võtmehoidja peal. Lahkudes pange võti siit august sisse. Siin on üks münt, mille eest saate teise korruse baaris tasuta joogi. See on kõik. Bye-bye. Eeeeeee... oodake.., kust ma saan kohaliku sim-kaardi osta koos internetiga. Ei tea. Lennujaamast soovitati minna mingisse ostukeskusesse. Võibolla, eks mine vaadake sinna, ma ei tea sellest midagi. Äääää.... äkki oskate midagi vaatamisväärsuste kohta rääkida? Unine naine on kuidagi eriti uje ja lappab erinevaid turismibuklette. Näete, võtke see. Siit leiate infot. Ooooo.... siin on kokanduskursused, karate-trenn, käsitööring, tantsuring. Oi kui vahva. Midagi tahan siit küll proovida. Kuidas surfamisega lood on? Oi, praegu pole hooaeg. Kahju... tahan veel igasuguseid asju küsida aga ta ei oska palju vastata. Hosteli omanik on ameeriklane, küsige tema käest aga teda praegu pole. Jätan unise naise rahule.
Tuba on pisike aga vähemalt aken on olemas.

Pole hullu, tahangi siin ainult magada. Laua all on kast kirjaga escape equipment. Kastis on laskumisvarustus! Saab rõdult alla ronida, kui maja peaks põlema.
Ma olen Jaapanis... korrutan seda endale pidevalt. Olen mistahes tingismustega nõus aga peamine, et olen Jaapanis.
Okinawa pealinna Naha peamine turismimagnet on 2 km pikkune tänav, mis täis restorane ja suveniiripoode. Näeb pisut värvikam ka välja võrreldes muu linnaga.

Otsin mobiilioperaatorit ja leiangi suht kiirelt. Polnudki vaja sinna ostukeskusesse minna. Siin ei saa paraku mitte keegi minust aru ja kõik räägivad vaid jaapani keeles. Üritan siis käte ja jalgadega selgeks teha. Lõpuks helistab teenindaja kusagile ja ulatab mulle toru. See on inglisekeelne klienditeenindus. Räägin oma soovist aga saan ebameeldiva vastuse, et nad ei müü välismaalastele sim-kaarte ja võimalik on vaid rentida lennujaamast telefon. Kas mõni teine operaator müüb, seda ta ei tea aga arvab et mitte. Mis siis nüüd saab. Isegi Indias oli mul mobiilne internet igal pool ja nüüd siis kõrgtehnoloogia tippriigis ei saa. Leian tee peal veel ühe mobiilioperaatori esinduse aga seal on sama jutt. Oeh. Peab siis kuidagi hostelite wifiga hakkama saama.
Suveniiripoode on siin kohe hulgi aga kaup suht sarnane. Ostjate pilgupüüdmiseks on igasuguseid tegelasi välja pandud, et teistest eristuda.

Linnas jagab üks naine tänaval reklaame. Teatrietendusele. Reklaam on kahes keeles ja saan nii palju aru, et on vaja koht reserveerida. Hostelis küsin ujeda jaapanlanna käest, et ta vaataks selle asja üle ja reserveeriks mulle koha, kuna seal on kirjas: japanese only. Naine uurib seda reklaami oma viis minutit. Mul hakkab juba imelik. Mis seal nii pikalt kirjutatakse või mis arusaamatuks jäi. Lõpuks söandan küsida, et mis seal siis veel kirjas on, mis inglise keelde tõlgitud pole. Ei tea. See on hiina keeles... Hea, et ma naerma ei pursanud. Öelnud siis kohe, et hiina keeles. Inglisekeelset teksti võin ma ise ka lugeda. Otsustan ikka mitte minna, kuna etendus on jaapani keeles.

Okinawa üks spetsialiteete on lillat värvi bataat ehk magus kartul. Seda süüakse nagu kartulit ikka aga samas tehakse ka kooki ja jäätist. Nii on kõigis suveniiripoodides need küpsised ja koogid müügil, kus peal on lillat värvi kreemjas kate.

Ma ei tea mis teema siin nende koertega on aga sellel kahel kilomeetril on päris mitu poodi, kus müüakse koerte särke. Või on need siis laste särgid, mis on mängukoertele pilgupüüdmiseks selga pandud? Ühtegi särgiga koera ma tänaval küll kohanud pole.

Teine spetsialiteet, mida palju kohtan, on koahlik alkohol, mille sees on madu. Neid madusid pidi siin väga palju olema ja inimestele makstakse selle eest, et nad neid hävitaks. Ühe suure eest pidavat 5000 jeeni saama ehk umbes 37 eurot. Notid maha ja viid kokkuostupunkti. Hakka või ussipüüdjaks.

Kuigi Okinawal on kuival maal vaid 4 liiki madusid, sigivad need väga kiiresti ja on mürgised. Kolm neist on rästikud, mida jaapani keeles kutsutakse habu. Kui tervis korras, siis ei pidavat eluohtlik just olema aga närvikahjustuse võib küll saada nii et mõni jäse siis pärast ei liigu hästi. Ei tahaks kohtuda. Need pidid olema päris agressiivsed maod, kes võivad rünnata 360 kraadi ulatuses ehk siis igas suunas. Linnas neid õnneks ei pidavat olema aga põhja pool matkaradadel küll. Ühe kohaliku käest kuulen, et tema nägi ühe matka jooksul seitse korda. Kaasas olnud spetsialist oskas neid kiirelt kivide vahelt leida ja mõni oli isegi sellise koha peal, kus oleks võinud kogemata peale astuda.
Pikalt ei viitsi esimesel päeval väljas hulkuda ja lähen hostelisse reisikava koostama.Õhtupimeduses näeb maja selline välja. Nagu getos. Tegelikult päris tore kant ja ümberringi toredad inimesed.

Tuppa jõudes ja taskuid tühjendades jääb näppu see münt, mille eest pidi tasuta joogi saama. Lähen siis vaatama, mis baar see selline on. Baaris on vaid baaridaam. Nimeks Mika. Hea, et ta seal üksi on, kuna siis pole vaja kedagi teenindada ja saan küsimusi esitada. Mika ei tea kohaliku sim-kaardi ostmisest ka midagi. Pole kokku puutunud selle teemaga. Tema käest saan palju infot kohaliku elu ja kõige muu kohta. Väga tore. Mika räägib suht talutavalt inglise keelt ja aktsent on tal nagu ameeriklasel. Eriti pikalt venitab ta sõna good ja see kõlab nagu gööööööööööööööödd. Seda tavatseb ta iga asja peale öelda. Aktsent on pärit ilmselt ameeriklastelt, keda seal baaris pidi palju käima. Nimelt on Okinawal vähemalt 15 USA sõjaväebaasi, kus ühtekokku üle 70 000 sõjaväelase ja muu tegelase. Neil on isegi oma niinimetatud küla, kus ostukeskused kaubaga, mida ameeriklased vajavad. Üldse on ameeriklased siin suured tarbijad ja nende najal püsivad siin paljud ettevõtted. Mika käest saan ka esimesed jaapanikeelsed väljendid, mida peaks teadma. Näiteks: meeldiv tutvuda. See kõlab palju pikemalt kui eesti või inglise keeles ehk siis yoroshiku onegai shi masu. Hiljem youtubest ühte jaapani keele tundi vaadates on sellel lausel hoopis teine tähendus ehk kohelge mind hästi. Uurin kohe järgi, ega minuga halba nalja ei tehtud aga selgub, et sellel ongi mitu tähendust ja sõltub mis olukorras seda kasutada. Keerukas.
Mika räägib veel kohalikust baarielust. Nimelt on need siin saarel hommikuni lahti! Uskumatu. Kuna on esmaspäev, siis külastajaid pole aga muidu pidi seal ikka suht lärmakas olema. Lisaks suitsetatakse siin nii baarides kui söögikohtades. Seda poleks küll arvanud. Isegi India, kus tundub nagu kõik võimalik olevat, on see avalikes kohtades keelatud aga Jaapanis mitte.
Mikale makstakse palka umbes 1200 € kuus aga palga pidi ta igal õhtul kätte saama. See ei meeldi. Nii kulub raha kiirelt ära. Omanik on sellel baaril ja hostelil sama ameeriklane, kes hetkel pidi hoopis Tais olema aga tuleb juba homme tagasi. Tore. Ehk oskab see ameeriklane mu küsimustele vastused anda ja saan siiski interneti omale telefoni.

Okinawa pealinnas on mugav transpordivahend monorail. Päevapilet maksab pisut üle 5 €. Ega's muud kui ümbrust avastama.

Esimene meeldiv üllatus on jaapanlaste viisakus. Mitte üks inimene ei liigu perroonil paigast enne kui viimane reisija on rongist väljunud. Alles siis astutakse rongi. Samamoodi viisakalt oodatakse ka Tais ja Hong Kongis aga siin isegi ei liiguta keegi. Mujal hakkavad juba tasapisi liikuma kui viimased väljujad paistavad aga siin seisavad kindlalt paigal. Samamoodi on ka valgusfooridega. Punase tulega keegi üle ei lähe. Olgu see nii kitsas tänav kui tahes. Isegi kui autosid ei paista tulemas, oodatakse roheline tuli ära.
Mind muidugi kohe tõmbab turu poole. Tahaks näha mida uut ja huvitavat pakutakse.

Turismibukletis on eraldi lehekülg Okinawa rahvuslikest toodetest. Muuseas olen küsinud vähemalt kolme okinawalase käest, kas nad on pigem jaapanlased või okinawalased ja kõik on nagu ühest suust kinnitanud: ei-ei-ei, me ei ole jaapanlased, okinawalased oleme. Huvitav, kelleks näiteks saarlased end peavad?
Turul tõmbab tähelepanu kohe see must rõngas. Kas tõesti madu? Ongi. See on merimadu, mida kohalikud kutsuvad erabu ja wikipediast leian selle eestikeelseks vasteks suur-laisaba. Selle mao mürk on wikipedia andmeil 10 korda mürgisem kui kobral.

Päris jube. Uurin järgi, et kuidas siin siis surfata saab kui vees sellised maod ringi ujuvad. Ei pidanud ohtlik olema, kuna mao suu on nii pisike, et salvamiseks peaks ta inimese sõrme otsa hammustama aga kui suur on see tõenäosus justsõrme tabada. Mind hirmutab juba see mõte, kui see peaks vees vastu tulema.

Teine huvitav kohalik toode on seagrape mis eestikeeli harilik merikobarik. Süüakse toorelt koos kastmega. Soetan kohe ühe karbikese ja pudeli kastet ning õhtul proovin toas järgi. Päris maitsev aga ainult koos kastmega. Ilma suht maitsetu.

Turul on palju igasuguseid salateid aga kõike kahjuks ei jõua ka proovida. Esimesel pildil on suitsukala näiteks aga paraku ei saa ma teada, mis kala see täpsemalt on.

Loen reisijuhist, et siin turul on teisel korrusel söögikohad, kus saab lasta endale süüa valmistada turult ostetud lihast ja kalast. Otsin aga ei leia. Leian ühe teise koha, mis meelitab sisse sellega, et uksel on söögi hind 450 jeeni ehk umbes 3,30 €. Selliste hindadega saab Jaapanis süües hakkama. Söögikoht ise näeb välja ka nagu sellele hinnaklassile peaks siin kohane olema.

Nurgas laua peal on läpakas, kus mängib mingi seriaal mida kokk ja ilmselt ühtlasi ka selle koha pidaja ning üks teine vanamees koos vaatavad. Igal juhul astun ligi. Menüüs on kaks toitu. See pidigi Jaapanis pigem sedapidi olema, et iga restoran pakub mingit konkreetset rooga ning teeb seda hästi. Nii nagu Euroopa jaapani restoranides, kus pakutakse sushit ja kõiki muid traditsioonilisi roogi, siin üldjuhul kombeks pole.
Valin pildi pealt välja roa, mis meenutab praetud muna peekoniga. See serveeritakse koos riisiga. Maitseb hästi.

 Kui hiljem kirjeldan ühele uuele tuttavale siin, et mida ma päeval sõin, siis selle peale ta hakkab hüsteeriliselt naerma. Sa mees sõid spämmi! See teeb talle nii palju nalja, et räägib teistelegi, kuidas eestlane tuli Jaapanisse ja tahtis kohaliku köögiga tutvust teha aga sõi spämmi. See pole kohalik roog vaid konservliha. Hiljem näen tõesti neid karpe kõikjal müügil, kus kiri peal Spam. Seesama mees, kel nimeks Wayne (pooleldi kohalik, pooleldi ameeriklane ja veel poolakas ka) räägib, et peale II maailmasõda jagasid ameeriklased neid konserve usalduse võitmiseks kohalikele tasuta. 

Tegelikult loen nüüd veebist, et seda võib siiski Okinawa roaks lugeda, kuna harjumusest kasutavad inimesed seda kodus tänini, segades seda muna ja riisi vm ainetega. Nii et ikkagi sõin kohalikku toitu. Mis sellest, et konserv on ameeriklaste produkt.
Saan samas söögikohas veel kahele produktile linnukesed kirja panna, mis reisijuht soovitab ära proovida. Lisaks juhtub see millest Lonely Planet kirjutab ja mis tundub küll uskumatu olevat, kas see ikka saab alati nii juhtuda. Nimelt seal turul süües olevat võimalus kohtuda huvitavate inimestega ja kuulda huvitavaid lugusid. Ma ei võta seda juttu tõsiselt aga kui olen lauda istunud, siis hetk hiljem maandub minu vastastoolile üks vanem tädike, kes midagi rõõmsalt jutustama kukub. Kehitan õlgu ja üritan liigutustega selgeks teha, et ma ei saa jaapani keelest aru. Kolme peale, koos restorani omaniku, kes samal ajal süüa teeb,ja teise vanamehega, kes läpakast seriaali vaatab, saame siiski üht-teist räägitud. Kui mulle teeklaas ette pannakse, mis on raudreegel siin igas söögikohas, võtab tädi taskust paar kommi ja paneb need minu ette lauale. Tee on ilma suhkruta ja tädi näitab ette: närib kommi katki, võtab suure lonksu jääteed ja loputab selle suus segamini. Teen sama. See on hoopis pruun suhkur, mitte komm. Seda toodetakse ka siin Okinawal. Lisaks võtab tädi kotist veel paar küpsist ja annab need koos pika jutuvadaga mulle. Need ka kohalikus bukletis ära mainitud. Kahjuks ei saa ma midagi aru aga nii palju ikka saame suheldud, et näitan kaardi pealt Eestis. Selle peale tuleb kolmest suust üks pikk oooooooooooo :) Nii kaugelt tulid siia. Igal juhul väga külalislahke vastuvõtt, mis teeb kohe meele rõõmsaks.

Õhtul lähen taas baari, kuna olen hunniku buklette linna pealt kaasa haaranud ja tahaks nüüd Mika käest infot saada, kuidas soodsam sõita jne. Seekord pole Mika üksi ja leti ääres istub rõõmsa näoga Wayne. Seal me tutvumegi. Hämmastav tüüp igatahes. Wayne'i käest saan palju kasulikku infot nii Okinawa kui Jaapani kohta üldse. Kuna ta ise on sündinud Californias, olles ühe vanema poolt okinawalane, oskab ta asju lahti seletada nii öelda lääne inimese pilgu läbi. Tore, et kohe reisi alguses just temaga tutvun. Wayne on üks igati vaimukas tüüp ja seltsib abosluutselt kõigiga.
Ühel hetkel sajab baari sisse suur ja kirev seltskond. Ameeriklased, hispaanlased, üks kanadalane... vb keegi veel aga pole tähtsust. Neil on igal juhul suurem baila käsil ja järjest tellitakse erinevaid shot'e. Wayne on muidugi kohe seltskonnas sees ja kuidagi jutu sees tuleb välja, et üks eestlane ka siin. Mina siis. Selle peale läheb kogu seltskond keema. Mis-kus-kes! Kas oled Tallinnast? Jah, põhimõtteliselt küll. Wow, me armastame Tallinnat! Me töötame kruiisilaeval ja suvel käime mitu korda Tallinnas. Hetkel ümbermaailmareisil ja saime ühe õhtu Okinawal vabaks. Nüüd tellitakse kõigile suurest pangest ja mulle ka siis maoleotist.

Uuhhh. Eks võtan siis kah. Mika peab kohe kümme pitsi täis valama.

Tagatipuks tuleb veel välja, et üks tibi on Bakersfield'ist, kus kunagi USA reisi ajal peatusin. Ta poleks elu sees arvanud, et keegi seda kohta üldse võiks teada aga nüüd siis selline kokkusattumus. Tema kohtab eestlast Okinawal ja mina neiut Bakersfieldist. Nalja kui palju. Maailm on väike.
Lõpuks teeme veel ühispildi.

Rahvast on vahepeal juurde tulnud ja järgmiseks istume juba koos ühe rootslase Robiniga, kes tulnud Okinawale õppima. Ta juba pisut kauem seal olnud ja jälle saan targemaks. Lisaks ühineb veel meiega üks USA mereväelane Matthew, kes paariks päevaks baasist puhkusele lasti. Lõbus seltskond.

Järgmisel päeval võtan ette Shuri kindluse külastuse. See on kunagise Ryukyu kuningriigi kuningliku perekonna eluase. Nimelt oli Okinawa Jaapanist eraldi, iseseisev kuningriik. Seetõttu on kohalik kultuur Jaapanist erinev. Saab näha, mis seal Jaapanis siis mind ees ootab. Ilm on päris sombune ja pildistamiseks just mitte sobivaim

Selgub, et kindlus on tegelikult korduvalt maha põlenud ja viimati restaureeriti 1992.a.

Väga minimalistlik. Ei kulda ei karda. Sellist tuba tahaks endalegi. Kena. Üks ruum küll on, kus pisut värvi ka aga muidu ikka väga lihtne kõik.

 Õhtusöögiks otsustan proovida kohalikku nuudlisuppi, mida kutsutakse Okinawa Soba. Seda toonitab ka Wayne, et see lihtsalt tuleb ära proovida.

Tee ääres on küll ahvatlevaid söögikohti aga otsustan ikka supi kasuks.

 Leian pisikese söögikoha, kus taas vaid paar toitu pildi peal ja üks neist just see supp. Taas 450 jeeni.

Tegelikult näeb see välja selline

ja söögikoht ise selline.

Käin veel uurimas kursuste kohta. Karate, kokandus jne. Selgub, et kokanduse jaoks peaksin kokku ajama seitse inimest aga kust ma need siit võtan. Muud trennid ja kursused hakkavad alles märtsi lõpus. Mis seal ikka. Ehk õnnestub mujal.

Teel hostelisse kohtan tänavanurgal Wayne’i. Lipp ja flaierid käes. Olid just Tai restorani avanud hosteli lähistel. Jääme sinna tänavanurgale jutustama. Wayne oli eelmisel õhtul baaris telefoni ära kaotanud. Tunneb pisut muret, et seal tema tüdruku pildid sees, mida ei tahaks avalikult näidata. Arvab, et ega keegi lahti ikka ei muugi seda. Hirmutan sellega, et Hong Kongis nägin küll tänaval putkasid siltidega, mis pakkusid telefonide koodimurdmisteenust. Ta on kindel, et jaapanlased sellega ei tegele. Üldiselt on nad ausad ja  kui eelmisel korral telefon kadus, siis ta käis nädal aega hiljem politseis, et lasta uurida, kust viimati on helistatud ning sai hoopis telefoni sealt kätte. Keegi oli lihtsalt jaoskonda viinud. Tegelikult on selle telefoniga ka nii, et paar päeva hiljem leiab Wayne selle supermarketi juurest mingi ääre pealt, kus ta öösel enne kojumienekut einestas. Lihstalt hämmastav...

Külastan ka Tai restorani ja tutvun seal ameeriklasega, kes seda kohta peab. Ta on partner tolle teisega, kellele hostel kuulub. Väga lahe tüüp. Juba 14 aastat Jaapanis elanud ja saan taas näpunäiteid kohaliku elu kohta. Viimasel ajal kuidagi satuvad õiged inimesed minu teele. Selgub, et meile mõlemale meeldib lobiseda ja nii jutustame kuni restorani sulgemiseni. Lõpuks astub veel sisse mereväelane Matthew, kel silm rullis. Ei mäleta mis öösel juhtus. Istume veel natuke ja jutustame maast ja ilmast. Vestluskaaslastest siin puudust ei ole.

 
Järgmisel päeval vahetan majutuskohta. Esimesse olin vaid kolmeks ööks toa broneerinud aga nad ei saa paraku järgmiseks neljaks mulle privaatruumi enam pakkuda. Ühistuppa ka ei taha minna. Õnneks leian veebist uue guesthose'i suht normaalse hinnaga ja lähen seda otsima. Vaatan enne hoolega kaardilt üle kus see asuma peaks. Kui olen juba nagu õige koha peal, ei paista seda maja kusagil. Veebis oli ka ainult üks pisike pildikene maja akendest aga mitte rohkem. Tee ääres on üks sukeldumisklubi ja uurin seal uksel seisvalt neiult, kas tal võiks aimu olla kus see maja asub. Ta on väga abivalmis ja otsib kohe googlemapist asukoha ja trükib isegi lehe välja ning jalutab minguga natuke maad kaasa. Ikka ei leia. Küsin taas ühe naise käest, kes mind tuldud suunas tagasi saadab. Nüüd mul juba jaapanikeelne kaart näpus ja lihtsam küsida. Kõnnin teist korda majutusest mööda. Kolmas naine juhtab mind maja ukseni :) See ongi või? Mitte kuidagi poleks seda majutuseks pidanud. Seal pole koha nime üldse inglise keeles kirjaski.

Tüdruk administraatorilauas kinnitab, et on jah see koht. Tal läheb päris kaua aega, et mu broneering leida. Kui lõpuks võti olemas, juhatab ta mind toa ukseni ja koputab tasakesi. Võibolla keegi magab seal. Misasja? Ma broneerisin ju privaatruumi. Ahsoo. Läheme kontrollime uuesti. Tõepoolest. Ongi privaatruum. Siin on võti ja võite ise siis minna teisele korrusele. Mõtlen juba, et kuidas nii saamatu saab olla aga hiljem selgub, et oli alles teist päeva tööl. Tuli Tokiost koolivaheajaks Okinawale tööle.Tuba on päris lahe! Just minu maitse.

Omanik on tõenäoliselt palju reisinud, kuna terve maja on täis tuttavaid kujukesi ja maske, mida ise olen müügiks ostnud erinevaist riikidest. 

Lähen uurima, kus saab pesu pesta. Siin hostelites korralikud pesumasinad ja riidekuivatid ning paari euro eest saab masinatäie riideid pestud ja kohe kuivaks ka. Super. Administraatorilauas on üks prantsuse tädi. Seletab inglise keeles, et kui juuksur teeb sulle ainult pool soengut ja ütleb, et see ongi odav koht ja rohkem ei saa, siis nii ikka ei tohiks teha. Imestan juba endamisi, et kas see tõesti juhtus Jaapanis. Ei juhtunud kusagil. Ta tõi lihtsalt näite selle kohta, miks ei tohiks odavas majutuses olla voodi katki vabandusega, et see ongi odav koht. Mis siis viga? Madratsil pidi suur auk sees olema, nii umbes 30-40 cm läbimõõduga ja otse läbi madratsi nii et seal pole võimalik magada. Auk on küll käterätte täis topitud aga ikkagi ei saa seal normaalselt puhata. Naine on juba paanikas. Mis nüüd saab? Mida ma teen? Palub helistada omanikule, et see uue madratsi tooks aga saab sealt eitava vastuse. Tüdruk, kes vaid paar päeva tööl olnud, pakub kolimist teise majutuskohta, mis ka selle firma oma aga tuba kallim. Prantslanna nõuab siis taksosõidu ja ruumide hinnavahe kompenseerimist. Seda ei võimaldata. Hakkan juba tasapisi lahkuma, kuna tundub, et pesumasina kohta õpetust pole nii pea loota kui naine peab mind kinni. Mida ma teen nüüd? No ütle, mida ma pean tegema? Mul pole nüüd kuskil ööbida! Soovitan vaadata, mis suurusega on madratsid ühikatubades ja kui see sobib, siis lihtsalt ära vahetada. Kas see on võimalik? On küll kui suurus sobib. Läheme siis koos vaatama. Sobib küll. Luban siis juba, et aitan selle teisele korrusele tassida, kuna vanem naine ja noor tüdruk äkki ei jõua kahekesi vedada. Naise tuppa jõudes palub ta mul sisse minna ja madratsi tagumisest otsast kinni võtta. Nimelt ei ole viisakas Jaapanis välisjalatsitega tuppa minna aga mul on rannaplätud jalas ja saan need kergelt ära võtta. No okei, mul vahet pole kus otsas olla. Eeeeee.... ole hea ja tõsta need tekid ja linad ka sealt voodi pealt juba ära. Ma ise ei ulatu sinna. Hea küll. Eks ma siis tõstan. Teen voodi tühjaks. Seal on isegi topelttekid alla pandud, et seda madratsi auku kuidagi tasandada. Aitan ühikast uue madratsi tuua ja toast katkise ühikasse viia. Ole hea ja pane lina ka peale, ma ei saa jalatsitega tulla. Läheb juba imelikuks. Teen siis selle ka ära. Lõpuks saan oma pesu masinasse pesema pandud ja istun puhkeruumi maha, et pisut kohalikega juttu teha. Natuke infot hankida ja keelt õppida. Prantsuse tädi tuleb ka sinna. Jutu sees selgub, et ta töötab Pariisis giidina, kes võtab turiste vastu ja juhatab neid vaatamisväärsuste juurde. Räägib kuute keelt ja tuli Jaapanisse end täiendama. Nimelt pidid jaapanlased perekeskis hoopis teisi väljendeid kasutama ja ta tahab seda õppida, et saaks turiste üllatada. Ma ei pea seda küll heaks mõtteks aga talle ei ütle. Kui see on ikka selline intiimne peresisene jutt, siis miks peaks turist rõõmustama kui keegi neid bussis niimoodi kõnetab. Jaapanlased on väga omaette hoidev rahvus ja ma ei usu, et see neile meeltmööda on. See selleks. Räägime pisut reisiplaanidest, kes kuhu minemas ja selgub, et ta on varem pikalt Kyushu saarel peatunud. Sinna olen just minemas ja kasulik info kulub ära. Toon toast arvuti, et saaks äkki tema soovitatud majutusse kohe broneeringu teha. Ei saa. Sellel majutusel on küll koduleht aga ükski bookingsait seda kohta välja ei paku. Siis hakkab peale. Näidaku ma talle pilte sellelt saidilt. Äkki on tema ka seal peal. Teen galerii lahti aga ei paista teda kusagil. Ei ole võimalik! Peab olema! Ma olin kaks kuud seal ja minust tehti ka pilti. Vaata ikka uuesti. Kerin uuesti pildid ülevalt alla aga ei näe teda. Haarab siis arvuti enda kätte ja uurib lähemalt. Talle nägemine kehva, kuna peab ühte jaapanlast endaks. Tema kurvastuseks ütlen, et see on mees seal pildid. Hea küll. Sa tead seda arvutit paremini, otsi mulle internetist selle koha pilte veel. Kuskil ma pean ikka olema! No mis häda sellega nüüd on... Kodukal on link facebooki ja avan selle saidi. Seal on ka palju pilte aga alates 2013.a kuid prantslanna (nime ei mäleta) ööbis seal aasta varem. Üritan selgitada aga ta ei kuula. Haarab jälle arvuti ja kerib kogu facebooki saidi läbi. Lõpuks hakkab ise googeldama. Mis ma kirjutan? Kirjutan, et selle guesthouse'i pildid või? No kirjuta. Ei midagi. Tulevad need samad pildid, mis kodulehel. On ikka häda. Mul saab vahepeal pesu pestud ja lähen riideid kuivatisse panema. Viin lõpuks teema mujale, et tahtsid ju saada minu käest seda linki, kust saab soodsaid lennupileteid. Õigus jah, näita ette kus see on! Nimelt on Jaapanis välismaalastele soodsamad lennupiletid, kui sul on olemas tagasilennupilet kuhu iganes. Peamine, et suudad tõestada oma turististaatust ega ela tegelikult kohapeal. Näitan selle saidi ette aga talle ei sobi see lennufirma. See on kallis firma. Siin on odavamaid ka. Seletan, et see on nimega "avasta Jaapanit" ehk kohaliku turismiameti poolt kehtestatud hind ning vahet pole kas see on kallis või odav lennufirma, sest hind on kõigil sama. Ei usu. Vaata ikka seda teist firmat. No olgu, vaatame siis. Mis kuupäeval kavatsed lennata, siis on vaja päev valida. Oi, ma ei tea. Hakkab siis arutama omaette ja lõpuks mõtleb välja. Vaata aprilli algusest. Vaatan siis aga paraku see odavlennufirma ei paku üldse "avasta Jaapanit" piletit, kuid hind on sellegipoolest veel soodsam. Korras siis ju. Kasuta siis seda firmat. Ei, see on liiga kõrge hind. Kui ma nädal tagasi vaatasin, siis oli odavam. No hinnad ju tõusevad mida lähemal lennukuupäev on. Vaata ikka veel. Proovi teisi kuupäevi. Proovin siis. Ongi natuke soodsam kui kaugemale vaadata. Tahad kohe ära broneerida? Ei taha, las see olla praegu. Äkki vaatad veel neid pilte mulle sellest hostelist. Aaaaaa... mul tegelikult pesu kuiv juba ja tahaks minna neid tuppa viima ning siis juba jään sinna ka. Selge, ma siis kasutan seda hosteli arvutit. Hea mõte. Kuivati töötas 50 minutit. Nii kaua kestis siis see jama nende piletitega... Uskumatu, kuidas ma ikka selliste ohvriks langen. Alguses tee voodi ära ja siis otsi veel lennupileteid. Üks armas reisikaaslane Eestist ütles mulle kunagi, et ma olen nagu sitamagnet, mis tõmbab ligi inimesi, kes mind kohe ära kasutama hakkavad. Olen lihtsalt abivalmis aga ei taipa millal peaks ei ütlema ja juba olengi asjas sees. 

Õhtul kohtume juhuslikult veel ja naine teeb ettepaneku minna süüa ostma või välja sööma. Kuna ta juba pikema kogemusega ning räägib jaapani keelt, pakun välja väljas söömise. Saan ehk kasulikku infot lisaks. Käsi peseb kätt. Väljas sajab päris kõvasti. Laename majutusest vihmavarjud aga peale väikest kõndimist hakkab üks hala. Me tulime vist kõige halvemal hetkel välja... praegu sajab kõige rohkem... mis me teeme nüüd... kas minna tagasi ja oodata... see on ikka väga halb aeg praegu... ma saan märjaks... mis me teeme... mis me teeme... Kui juba välja sai tuldud siis läheme restorani. Mina ei taha tagasi minna. Mis see vihm ikka teeb. Hostelis on kuivati olemas, võid riided sinna panna pärast. Hala kestab edasi aga lõpuks oleme restorani uksel. Noh, polnud ju nii hull. Kuulen, et naine on terve elu reisinud ja peamiselt Lõuna-Ameerikas. Huvitav kuidas ta hakkama on saanud? Võibolla siis leiab igalt poolt kedagi, kes teda aitavad. Ta tänab mind selle madratsivahetuse eest veel korduvalt ja kinnitab, et kui mind poleks olnud siis ta ei tea mis oleks saanud. Oehh... kuidas saab sellisest pisiasjast nii suure probleemi teha. Ma oleks tõenäoliselt seal katkisel madratsil maganud ja poleks selle pealegi tulnud, et selline skandaal korraldada.

Igal juhul saan pisut näpunäiteid söömise kohta ja hea seegi. 

Lõpuks räägime veel pikalt reisidest ja nii on ta tore inimene. Kui ei pane mind voodit tegema ega lennupileteid otsima :)

Järmisel päeval külastan kohalikku ajaloo- ja kunstimuuseumi. Kuidagi tihedaks on viimasel ajal see muuseumites käimine läinud. Hoone ise on juba väga modernne ja meenutab midagi kuskilt kosmoseteemalisest ulmefilmist.

Seest on ka kena ja huvitav. Nii ajalugu kui kunst.

Huvitav on taas jälgida, kuidas kaubavahetus on erinevail ajastuil käsitööd ja kultuuri mõjutanud.

Sõidan piirkonda, mida reklaamitakse Tsuboya keraamikaküla. Pigem on see küll tänav linnas aga sellegipoolest huvitav. 

Palju väikeseid käsitöökodasid ja keraamikapoode. Ääretult ilusaid kohvitasse ja lauanõusid on siin aga hinnad soolased. Ja ega mul poleks neid kuskile panna ka.

Igal pool on neid koer-lõvisid, keda Shisaks kutsutakse. Meenutab väga hiina käsitööd. Nii ongi. See on kunagi Hiinast siia jõudnud ja siis pisut teise kuju saanud. Usuti, et see kaitseb kurja eest.

Minu pilku köidab reklaam Pottery experience. Saab ise teha tassi, taldriku või Shisa. Valin Shisa.

Ühe neiu juhendamisel saab koer-lõvi valmis tehtud.

Need neiud olid ka minuga ühel ajal Shisasid valmistamas.

Nüüd peab see ära kuivama ja siis saadetakse postiga Keavasse. See võib aega võtta 2-3 kuud.

Töökoja aias on kena kompositsioon taimedest ja keraamikast. Nad ikka oskavad siin. Käin veel läbi keraamikamuuseumist, mis samal tänaval.

Tüüpiline Okinawa elamine paarsada aastat tagasi.

Jäi kripeldama Wayne'i ütlus, et turul saab ise värsket kala valida ja lasta restoranis valmis küpsetada. Lähen uurima. Kusagil ei paista ühtegi silti, mis teisele korrusele juhataks. Lõpuks küsin ühest kalapoest järgi. Ehheee... restorani pääseb kalapoe seest! Valik on selline

Üks kirevam kui teine. Lasen müüjal soovitada ja ta valib välja selle.

Pärast küpsetamist näeb see kala välja selline.

Maitseb küll ülihea, eriti veel kohaliku õllega Orion. Restoran ise näeb välja selline

Turul teen veel tutvust kohalike köögiviljadega. Nimelt pidid okinawalased olema ühed pikima elueaga inimesed üldse. Seda tänu tervislikule toitumisele. Üks kohalik taim ongi nimega Okinawa spinat. Sisaldan A-vitamiini ja parandab nägemist.

Teine kasulik taim on jaapani puju. Pidavat vererõhku alandama.

Seda saab lähedalt letist juba küpsetatuna ka osta ja proovin järgi. Hea snäkk.

Siin veel mõned näited turul pakutavast.

Üks huvitav asi on soolane jäätis! Tegelikult on see ikka magus ka aga kergelt soolast maitset on ka tunda. Nimelt toodetakse siin saarel soola ja tehakse sellest kõikvõimalikke spa-tooteid ning maitseainesegusid. Pood on väga põnev kus seda müüaks aga kahjuks ei tohi seal pildistada. Soolane jäätis näeb välja selline. Jäätis nagu jäätis ikka.

Teine eriline jäätis on siin bataadist ehk maguskartulist tehtud.

Maitse on tõesti pisut teine kui tavalisel jäätisel.
Nädalavahetusel on linnas mitu bändi tänaval mängimas. Rahavas lööb tantsu ja telgis müüakse šašlõkki ja õlut. Nagu laadal.

 Enne ärasõitu saab veel üks pidu peetud Mika ja teise baaridaamiga. Siin joovad need ka leti taga :)

Loomulikult ei puudu peolt Wayne. Lisaks kohtun juba tuttava rootslase Robiniga ning kamba USA mereväelastega. Nalja saab palju...
Nädal aega Jaapanis oldud aga sushit pole siiani söönud. Alati on midagi uut proovida ja kuidagi pole sattunud sushirestorani. Siin üks tavaline näide igapäevasest söögist.

Miso supp, riis, natuke salateid ja liha või kala, tofu või .... kes teab mis :)
 Ma olen Jaapanis!
Järgmine peatus Kyushu saar ja esimeseks linnaks Nagasaki.