Taiwan - siia tulen tagasi...

Ei oska midagi oodata. Kui kuulen nime Taiwan, siis esimesena tulevad silme ette rõivastel olevad sildid „Made in Taiwan“. Olen seda miskipärast pidanud Hong Kongiga sarnaseks. Ei teagi, miks nii... Hong Kongi suurlinna eluga juba harjunud, valmistun kohtuma millegi lihtsamaga. Kommentaarid veebilehtedel ja Lonely Planetis tekitavad sellise tunde. Aga Taiwan üllatab mind. See meeldib mulle. Isegi väga!

Taipei rahvusvaheline lennujaam pole nii võimas kui Hong Kongi, Singapuri või Bangkoki omad. Ei ole vastas ühtegi inglise keelt kõnelevat näitsikut, kes pakuks metrookaarti või üldse midagi. Samas pole ka ühtegi pealetükkivat taksojuhti nagu Indias või Tais, kes tahaks mind hotelli viia, kus talle kliendi toomise eest vahendustasu makstakse. Ilmselt võiks maha istuda ja oodata aga keegi ei teeks must välja. Omamoodi huvitav ja tore ka. Tunnen end rahulikult omapäi. 

Õnneks on väljas viidad, mis juhatavad elementaarsete teenuste juurde. Vajan kohe kohalikku sim-kaarti internetiühendusega, et oleks lihtsam hostel üles leida. Selline teeviit on täiesti olemas. Järjekorrad aga pikad. Teenust pakuvad mitu mobiilioperaatorit ja kõigil sabad taga. Nimelt on siin vaja leping teha ja see võtab aega. Kiiret pole. Seisan järjekorra ära ja varsti on internet telefonis olemas.

Kuidas edasi? Hosteli lehel on kirjas, et taksoga maksab sinna sõit umbes 1300 dollarit aga bussiga 145. Need on kohalikud dollarid ja 1 € = 41 dollarit. Mõistagi valin bussi. Natuke on küll tegemist, et õige buss leida aga lõpuks olen siiski sõitmas ja üritan jälgida millal maha minna. Sõit on päris pikk, üle tunni. Hosteli tutvustuses on kirjas, et nad asuvad „next to the 101“. 101 on Taipei uhkus. Pilvelõhkuja (509 m), mis on oluliselt kõrgem kõigist hoonetest üldse selles linnas. Nagu tuletorn keset tühja saart. Siin madalate majade vahel tundub nagu see oleks poole kõrgem kui Hong Kongi pilvelõhkujad. Nüüd hiljem lugedes leian, et see on viiendal kohal maailmas ja Hong Kongi kõrgeim hoone, mida nimetati Aasia kõrgeimaks, on hoopis madalam. Ju siis sain tõlkest valesti aru või oli audiogiid uuendamata. Selgub, et Taipei 101 on siiski Aasia kõrgeim ehitis. Pool kilomeetrit taevasse! 

Aga hostel pakub küll pisut üle, kui kirjutab, et on 101 pilvelõhkuja kõrval. No kaks kilomeetrit on ikka vahet küll. Ei pahanda.  

Hosteli leidmine on tegu omaette. See probleem on mitmetes riikides, et tänavanimetusi kirjutatakse mitmel moel. Eriti just siis kui see on tõlgitud teisest keelest. Antud juhul siis hiina keelest. Vabalt võivad olla sõnad kokku või lahku kirjutatud ja a asemel võib ka näiteks o olla. Katsu siis GPS kaudu midagi leida. Siin on sama süsteem nagu Tais, et peatänavast hargnevad põiktänavad on nummerdatud, mitte eraldi nimedega. Nagu New Yorkis, kus tänavad on kõik nummerdatud ja enamikel polegi muud nime. Kirjeldus on hosteli lehel päris naljakas vormis. Umbes nii nagu keegi oleks kiiruga telefoni teel seletanud kuhu minna.

Kuna me asume ööturu kõrval, mis on väga hea asukoht, siis tekitab see natuke segadust esimest korda tulles. Seetõttu ära aadressi vaata vaid tule selle kirjelduse järgi. Kui oled lennujaama bussilt Far Eastern hotelli juures maha tulnud, seisa näoga tänava poole ja seljaga hotelli poole, keera paremale ja kõnni umbes 2 minutit mööda Dunhua tänavat. Kui oled möödunud parklast, mis on paremal, pööra esimesse põiktänavasse paremale. Kui pöörad paremale, näed 21 sajandi silti. Jätka kõndimist isegi kui kõnnitee lõppeb. Kui oled möödunud kahest valgusfoorist, siis kolmanda foori juures on Family Mart vasakut kätt. Pööra vasakule Tonghua tänavale. Pööra Tonghua kõrvaltänavasse nr 101. Seal on Come Buy teepood tänavanurgal. Peale esimest põiktänavat on meie maja järgmine, kohe peale tattoo-salongi. Kui jõuad kohale, siis vajuta kellanuppu ja me laseme su sisse. Kui oled ületanud juba Linjangi tänava (ööturg), siis oled liiga kaugele läinud.

Ma siis üritan selle selgituse järgi minna aga lõpuks pean ikka GPS’i abiks võtma. Jube kahtlane kant tundub. Nagu oleks kusagil Bangkoki linnaosas, mis on keskusest väga kaugel ja kus midagi ei toimu. Madalad kahekordsed majad, kõik on kuidagi hall ja päevinäinud. Ühtegi uut hoonet ei paista. Samas tänavate nimed nagu klapivad ja ju see ikka õige koht peab olema. Lõpuks olen siis sellest tänavas, kus tattoo-salong paistab. Seisatan ja vahin segaduses ringi. Ühtegi majutuse silti ei paista. Mööduv naine osutab ühe ukse poole ja naeratab. Naeratan vastu. Naine viibutab veelkord kätt ja ma siis hakkan lähemalt uurima. Ukse peale on tõesti valge paberileht kleebitud, kus kirjas hosteli nimi JV’s Home. Annan kella aga keegi ei vasta ega tee ka ust lahti. Kõrval on hoiatus, et kui keegi ei vasta, siis pole meid kodus. Ärge prõmmige vastu ust! Hakkan juba telefoninumbrit sisestama, kui nurga tagant ilmub välja üks neiu. Uurib, kas mul on broneering. Näitan oma telefonist. Ah sina oledki see eestlane! Ma juba imestasin, et keegi tegi Eestist broneeringu. Polnud varem kuulnud sellisest riigist ja vaatasin kohe veebist järgi. Ootasin juba põnevusega. Näen esimest korda eestlast! Hoia oma telefoni käes ja ma teen broneeringust pilti. Haarab siis kotist tahvelarvuti ja teeb mu telefonist pilti. Pakun, et võin meiliga selle broneeringu edasi saata aga pole vaja. Mõnes hotellis on see nii oluline, et ükskord Balil ei jäetud mind enne rahule, kui olin selle broneeringu neile meilinud. Tahaks juba tuppa saada. Seljakott rõhub vastu maad ja väsimus on ka. Viskaks korraks pikali. Tuleb välja, et minu tuba pole üldse selles majas vaid kusagil nurga taga. Seal pole ühtegi viidet majutusasutusele. Nagu läheks kellegi elumajja sisse. Neiu tutvustab end nimega Rice ehk siis eestikeeli riis. Ohoh! Ongi selline nimi või? Ei ole, see on hüüdnimi. Siin on kombeks võtta omale inglisepärane hüüdnimi. Sama on ka Hiinas ja Tais näiteks. No igal juhul on lihtne meeles pidada. Alguses taheti talle hüüdnimeks panna Grace aga see olevat liiga tavaline. Neiu on tõeline energiapomm. Ma ei jõua nii kiiresti vastata kui tal juba uus küsimus välja tulistatud. Saadab mu tuppa, räägib kodukorrast ja mis ümbruskonnas teha. Joonistab ku kaardi viie minutiga kõikvõimalikke selgitusi täis. Pooled asjad ei jää muidugi meelde aga eks siis pärast googeldan ja kasutan Lonely Planetit. Iga küsimuse ja muu jutu vahel käib plaksutamine ja kommentaar: oo my god, you are from Estonia! Küll see teeb rõõmu. Tore, kui saan lihtsalt sellega kedagi rõõmustada, et olen eestlane. Kiirelt on Rice järgi uurinud, kust ma tulen ja kuhu ma lähen ja kes mind kodus ootab. Kui selgub, et mu tütar õpib hiina keelt ja peaks varsti Hiinasse õppima sõitma, on asi otsustatud. Too oma tütar siia, sest siin on palju parem õppida kui Hiinas. Seal pidi nii palju inimesi olema, et kuskil omaette ei saa üldse olla. Eks vaatame seda. Rice muudkui vatrab ja vatrab ja plaksutab vahepeal käsi ja siis pakub välja, et võiksin temast pildi teha ja tütrele saata. Neist võiks sõbrannad saada.Istub ilusti mu öökapi peale. Teen pildi.

Lõpuks saavad tähstamad asjad räägitud ja Rice jätab mind omapäi. Viskan voodile pikali ning jään kohe magama. Eelmiselt õhtul läksin suht hilja voodisse ja ärgata tuli varakult, et lennujaama õigeks ajaks jõuda. Kui silmad lahti teen on väljas juba pime. Ei saa ju tervet päeva maha magada ja kobin ruttu välja, et midagigi selle päevaga ette võtta. Teen igaks juhuks pildi hosteli ümbrusest, et vajaduselt kellelegi näidata kui peaks ära eksima. Kõik selle piirkonna tänavad on äravahetamiseni sarnased. 

Mõni  tänav on ka pisut suurem aga selliseid on ka siin küll ja veel.

Ööturg on tõesti hosteli ligidal. Põhimõtteliselt 30 meetrit ja ongi turutänav. Ööturg töötab õhtul kella viiest kuni ... umbes ühe-poole kaheni. Konkreetset kellaaega pole. Siin müüakse igasugust nodi. Voodipesu ja muud vajalikku majapidamiskraami, riideid, kelli ja muidugi lõpmatutes kogustest telefonide ümbriseid. Sööki veel ei maininud. Seda on siin seinast seina. Teen proovi. Sweet potato ehk eestikeeli bataat. Nagu friikartulid.

Väike kotitäis maksab umbes üks euro.

Võtan veel vardatäie pruune riisist valmistatud ruudukesi ja teise kanaliha. 

Lisaks veel topsitäie teed piima ja mingite mullidega. 

See mullijook on siin populaarne. Selle jaoks on isegi ülisuured kõrred, et iga kord kui tassist rüüpad, tulevad mullid mulinal suhu.

Magustoiduks proovin neid värvilisi kuulikesi. 

Ei ole suurem asi. Kaugele ei hakka enam õhtul minema. Teen turule mõned tuurid peale ja lähen magama.

Päevavalges on seal tänaval hoopis puu- ja köögiviljaturg.

 Lähen siis vaatamisväärsusi kaema. Esimeseks päevaks valin templi ja ühe memoriaali. Teel on ilusaid joonistusi. 

Templi juurde tuleb sõita metrooga. Päris kaugel on. Poleks arvanudki. Kaardi peal tundus nagu ligemal. Templi juures pargis käib kontsert. Mingi kohalik bänd mängib vanadele inimestele. 

 Ja see on Longshani tempel. 

Tempel on suisa mitmele usulahule. Budistidele, taoistidele ja Hiina merejumalale Matsule ning veel 165 teisele jumalusele. Tempel ehitati 1738.a aga hävis korduvalt maavärinate tagajärjel. Teise maailmasõja ajal sai veel pommitabamuse.

Palvetajaid on templis palju. Ühed tulevad ja teised lähevad. Liiklus on tihe.

Templi kõrval on väikesed tänavad, kus süüa pakutakse. Kõht on tühi küll. 

Vahin erinevaid söögilette ja üritan aru saada, mida seal müüakse. Võiks mingi normaalne koht olla, kus saaks maha istuda. Äkki on mu kõrval pisike vanamees jalgrattaga kes paaniliselt käega vehib ja üritab mind kaasa kutsuda. Teeb käega söömisliigutusi ja vehib ühe kõrvaltänava suunas. Vaatan pika pilguga sinnapoole aga ei näe midagi. Siis kukub mees pedaale tallama ja kutsub mind kaasa. 

No vaataks järgi mis seal pakutakse. Sõidab ühe kitsa tänava lõppu ja seal otsas vehib mulle taas. Vaja veel kõrvale pöörata. Kahtlane... No vaatan ühte tänavasse veel. 

Jääb siis ühe augu ees seisma. Seal on tõepoolest avatud köök kahe tünniga, mida Indias tandoori ahjuks nimetatakse. Ahju seinad on pirukaid täis. 

Samas segatakse kokku hakkliha ürtidega ja vormitakse kakukesi. Proovin järgi ja tõesti on maitsev. Hiljem näen, et igal pool mujal, kus selliseid lihapirukaid müüakse, on alati pikad järjekorrad. Saan piruka söödud, kui mees juba viibutab tänavanurgal ja viitab järgmisesse tänavasse. See tänav viib otse templi juurde tagasi aga selle ajaga, kui käin piruka-ahjudest pilti tegemas, on vanamees juba kadunud ja rohkem ma teda ei näe. Võibolla oli see söögiingel, kes mu tühja kõhu pärast end jalrattal ilmutas...

Samas piirkonnas asuvad veel „punase kindrali“ Chiang Kai-sheki memoriaal ja kontserdimaja.

Aed on suur ja selle lõpus asuvas memoriaalis on kindrali kuju, mida valvavad kaks vahimeest. 

Külastan veel suurt riiklikku suveniiripoodi. Sealt võid osta kõike, mida kohalikud käsitöömeistrid valmistavad ja lasta postiga koju saata. Hinnad on muidugi liiga kõrged, et sealt midagi müügiks leida. Pigem on see turistidele. Ilusaid tooteid on palju. Kaunid teeserviisid ja loomulikult tee ka. Taiwanis kasvab see kohapeal. Muidugi on kõikvõimalikke vääriskive ja otse loomulikult ei puudu sealt roheline jadeiit.

Taipeis on palju ööturge aga üks neist teistest kuulsam ja suurem. Shilin ninght market on tõesti muljetavaldav. 

Suur ala täis poode ja restorane, lette ja söögikärusid. Rahvast sagib palju ja osta on ka palju. 

Kõht on taas tühjaks läinud ja astun sisse söögikohta, kus pakutakse krabisid. Lisaks valin veel sealiha spinatiga. 

 Küpsetatakse sealsamas nina all valmis. Maitseb ülihästi.

 Siin pannakse samuti arve kohe lauale. Siis on kohe pilt selge kui palju maksta tuleb.

Seiklen veel turul ringi ja üritan aru saada, kust poolt ma tulin ja mitu korda olen juba järgmisel ristmikul ära pööranud. Igasugu huvitavat kraami on siin. Näiteks fallosekoogid

ja üldse kõike mida hing ihkab.

Siit masinast tulevad riisiküpsised.

Need on mingid teised küpsised. Ostan paar tükki prooviseks aga ei maitse väga. Disain on lahe.

Turu servas on suur tempelt sadade punaste laternatega.Taas sukeldun tihedasse sandlisuitsu ja naudin seda püha tunnet, mida see paik kiirgab.

Hostelisse naastes saan veel 101 öise vaate ka jäädvustada.

Järgmisel päeval võtan ette Taipei muuseumi. National Palace Museum. See on nii ajaloo- kui kunstimuuseum.

Seda peetakse kogu maailma muuseumitest paremusjärjestuses neljandaks. Nii nad ise väidavad. Ei tea küll, kus edetabelis see olla võiks aga Wikipediast leian külastatvuse tabelist nad seitsmendalt kohalt. Igal juhul pidi seal olema kõike suurem ja väärtuslikum Hiina kunstikogu. Tõepoolest. Mõned eksponaadid pärinevad neoliitikumist ehk nooremast kiviajast. 4300 aastat enne Kristuse sündi ehk siis üle 6000 aasta vanad! Uskumatu, mida sel ajal juba Hiinas tehti ja mis tasemel see kultuur pidi olema.

See jadiidist graveeritud tahvel on arvatavalt valmistatud 4300-3800 a eKr. Poeem on sinna küll hiljem lisatud keiser Ch'ien-lung'i poolt (1736-1795). Samuti on puidust alus sel perioodil tehtud.

See rituaalne anum ts'ung pärineb samuti nooremast kiviajast. Valmistatud jadeiidist 3300-2200 eKr.

Üks muuseumi elevust tekitavamaid vaatamisväärsusi oli hoopis uuem kunstiteos. Nimelt jadeiidist hiina kapsas. Valmistatud Chingi dünastia ajastult 1644-1911 a. Kuna jadiit on väga tugev kivim, siis sellise taiese loomine on tõeliselt keerukas. Kivi värvivarjundid teevad selle päris kapsa sarnaseks.

Jadeiit on hiinalstele väga tähtis ja rituaalne kivim olnud aegade algusest ja nii oligi muuseumi sellel korrusel kõige tihedam tunglemine. Ühtäkki ei saanudki aru kui olin juba ühte turismigruppi sulandunud ja liikusin massiga kaasa. Nii oli märksa lihtsam. Ei pidanud enam järjekorras seisma.

Lisaks suurele jadeiidist eksponaatide valikule, oli seal terve korrus keraamikat. Kuulus Hiina portselan. Palju sini-valgeid nõusid, mille sarnaseid igal pool Aasias odavalt turgudel müüakse. Nüüd tehakse need muidugi suurtes tehastes masstoodanguna ja pilt trükitakse peale. Tegelikult on nende siniste maalingute käsitsi tegemine äärmiselt keeruline protsess. Eriti veel erinevate toonide saamine. Selleks kasutatakse koobaltipigemnti. Kuulasin ikka mõned loengud selle kohta ära. Väga huvitav. Keraamika on mulle alati meeldinud aga nüüd on pilt sootuks teine.

See vaas pärineb Mingi dünastia ajastust, keiser Yung-lo valitsemisajast 1403-1424 a.

Huvitav oli veel see kuidas kaubavahetuse arenedes toimusid muutused ka ornamentides, mida keraamikale maaliti. Lääne mõju avaldus ka Hiina kunstis.

Seal oli veel palju-palju huvitavat aga ega peale minu see vist kedagi ei huvita.

Üks lõbus saal oli ka, kus tohtis pildistada. Esmalt tuli endast kabiinis pilt teha ja siis ilmus ekraanile viide, kus end näha saab.

Minust oli tehtud paks härrasmees.

Seda multifilmi mängiti senikaua, kuni tuli jäjest uusi inimesi ja tegelased vahetusid.

Muuseumi kõrval oli kena aed.

Külastan veel ühte poodi, mida võib viirukipoeks nimetada. Kuigi viirukiga pole siin mingit pistmist, nimetavad paljud eestlased kõiki lõhnapirde viirukiteks. Saan jälle targemaks sellel alal. Kui Indias valmistatakse lõhnapirde erinevatest vaikudest ning vürtsidest, siis Taiwanis ainult kahest komponendist, milleks on sandlipuu ja agarwood. Tõlkeks leian ladinakeelsete taimenimetuste andmebaasist kotkapuu või näsipuu. Need on veel kaks eraldi liiki. Igal juhul peenestakase see puit pulbriks ja vormitakse tikkudeks. Lisaks kasutatakse veel meetodit, kus läbi pronksist vormi joonistatakse puidu pulbrist kujund ning süüdatakse tekkinud riba otsast põlema.

See hall põhi seal kausis on varem põletatud puidu tuhk, mille pressimiseks on veel eraldi tööriist. Neid lusikakesi ja labidakesi, millega pulbrit tõsta ja vormida, müüakse suisa eraldi komplektidena.

 Siin on terve komplekt kõigi vajalike tööriistadega aga see maksab päris palju raha.

Väga levinud on spiraalsed lõhnapirrud, mille jaoks on spetsiaalsed näpitsatega alused.

Keraamilised viirukialused on siin tõeliselt kaunid. Aastatuhandete vanused traditsioonid = kaunis käsitöö ka tänapäeval.

Õhtuks lepime Rice'ga kokku, et tuleb mulle turule abiks tõlkima. Leidsin üht-teist huvitavat aga ei saa kuidagi kaupa teha, kui üksteisest aru ei saa. Rice on veel paar turisti kaasa haaranud meie hostelist. Üks on korea päritolu Tim, kes elab USA-s ja teine itaalia päritolu kanadalane Sam. Väga lahedad tüübid ja nalja saab palju.  

Hetkel sööme just hiigelsuurt kanasteiki. See on ka üks kohalikest roogadest, mis tuli ära proovida. Seda oli tõesti palju. Nagu pool kana oleks laiaks litsutud ja ära praetud.

Teised proovivad veel karamellimaasikaid aga see ei tundu huvitav ning jätan vahele.

Seal on kõval ka karamellitomatid! Põhimõtteliselt on tomat sulatud suhkru sees...
Nalja saab veel sellega, et Rice viib meid ühte pisikesse kohalikku söögikohta, kus pakutakse nuudleid. Nuudleid, mis on paraku külmad. Sam lõõbib Rice'i kallal, et ära nüüd looda, et ma bookingusaidile hostelile head punktid panen. Tood itaallasse välja sööma ja pakud talle külma pastat. See on täielik solvang! Rice vabandab, et selles kogu asja mõte ongi. Need ongi külmad nuudlid. Mis teha, kultuuridevahelised erinevused.
Käime juba tuttavas templis ja Sam tahab kohe viirukeid altarile panna. Ma olen seda juba varem teinud aga Rice õpetab, kuidas asi tegelikult käib. Esiteks, tuleb üldse parempoolsest uksest siseneda ja vasakpoolsest väljuda. Eeldasin varem, et vastupidi, kuna Nepalis näiteks tohib ümber stuupade ainult päripäeva käia. Siin siis vastupidi. Neid kohti kuhu poole peab palvetama, on seal päris mitu. Teeme risti rästi tuuri templile peale koos Rice'iga. Kord siia- kord sinnapoole altarile. Meelde küll ei jäänud aga tunne on hea. 
Turg vaadatud otsustame ööklubisse minna. Mitte kaugel meie hostelist ehk siis täpselt Taipei 101 torni all ja ümbruses on neid mitmeid. Saame keskööl kokku ja sõidame kohale. Seal avaneb vaatepilt, kus tõesti sajad inimesed seisavad ühe klubi ukse taga. Mis toimub? Üritame nii ühe kui teise käest küsida aga vastust ei saa. Kes ei oska inglise keelt või siis ei tea isegi, miks seal nii palju rahvast on. Meile teeb see nalja. Saba on 100 meetrit ja sa ei tea miks seisad. Teiste klubide uste taga on väikesed järjekorrad ja mõnel polegi. Tim on saanud soovituse paari kaasmaalase käest minna justv 101 alla klubisse. Olevad hea koht olnud. Vaatame järgi. Seal pole mitte üht inimest järjekorras aga admin väidab, et tal on kõik lauad välja müüdud ning seega on seal rahvast küllaga. Sisse vaatama minna samas ei luba. Kahtlane. Kui teist korda küsime, et kui palju seal ikka rahvast on, tuleb vastus juba kõrgemal toonil: ma ütlesin juba, et mul on kõik lauad välja müüdud! Kui vaatama ei luba, siis me siia ei tule ka. Selge. Läheme tagasi. Sam on juba väga põnevil, et mida kuradit seal klubis ikka tehakse, kus saba kaugele ulatus. Läheme uurime uuesti. Lõpuks selgub, et naised saavad tasuta. See selgitas ka olukorda, kus enne olid enamjaolt naised sabas aga nüüd on järjekord pikenenud ning lõpu poole paistavad ainult mehed. Valime hoopis teise klubi nimega Lava. Seal on pilet umbes 17 € aga joogid tasuta! Telli palju tahad! Igal juhul tasub ära. Klubi on rahvast täis.

Üldiselt on seal pildistamine keelatud aga küsin ikka ühe foto jaoks turvamehelt luba ning saan nõusoleku. Klubi facebooki lehelt saab paremini aimu mis seal toimub. Kui Eesti klubides tavaliselt tantsitakse kas paarides või seltskonnaaga või kasvõi üksi, siis seal ollakse nagu kontserdil tihedalt koos ja näoga lava poole.

DJ on nagu esineja, kes pidevalt laulab ise lauludele peale. Karaoke on ju siin regioonis pop aga kui nüüd otseselt teisele lauljale peale laulda, siis see ei kõla just kõige paremini.
Äkki läheb saginaks. Lavale lähevad koguni neli turvameest. Siis tulevad napis riietuses tibid esinema ja muidugi üritavad rahva hulgast mõned pilti teha. Neile suunatakse kohe laser fotoaparaati või kuhu iganes. Siis käib veel igasugu tegelasi laval ja valatakse rahvale jooki otse pudelist suhu.

Alguses tundub küll, et suur osa rahvast on päris kained ja kui Eestis selline süsteem oleks, siis vist käiks juba ühes nurgas lööming ja teises magataks. Mida õhtu edasi, seda rohkem hakkab silma väsinud tegelasi. Peamiselt noored neiud, kes kilekotti oksendavad...
Tim ja Sam leiavad omale tantsupartnerid aga mõne aja pärast tulevad mõlemad kurbade nägudega tagasi ja ütlevad, et nüüd on hotelli minek. Ei saanud jutule. Üks seltskond neidusid lootis, et minnakse kuskile kallisse hotelli pärast ja teine oli äsja lahku läinud ning ei olnud üheõhtusuhtest huvitatud. Mis siis sina tegid? küsivad teised. Ei midagi. Miks sa kedagi ei sebinud? Vastan, et liiga noored ja mulle oleks keskealiste klubi vaja. Sa ei pea siis tõtt rääkima, valeta end kümme aastat nooremaks ja küll nad usuvad! No vahet pole, kümme aastat ees või taga aga need seal ikka liiga noored. Aitab küll sellest teemast.
Hosteli lähedale jõudes olen pisut segaduses. Minu maja oli teise koha peal ja õhtul sai orienteeruda erinevate valgusreklaamide järgi. Näiteks vilkus suur kahvel kohe hosteli ligidal. Ja turul paistsid juba tuttavad sildid. Nüüd, hommikul kell 5 pole ühtegi neoonreklaami enam näha. Vaatad vasakule - selline pilt.

Paremal on selline pilt

Otse paistab sihuke tänav

Seljataga jälle selline

Leian ikka oma pesa üles. Uksel kohtun kahe sakslasega, kes väljas suitsetavad. Tervitan ja küsin, et kas nad hakkavad juba välja minema. Ei, nad tulid ka klubist. Teisest klubist. Siis sajab kohale veel kamp britte, kes tulevad ka samast klubist kust mina. Oi seda lärmi. Päris piinlik on. Need britid suudavad ikka sellise lärmi korraldada. Nii hosteli ees kui sees. Vaesed naabrid. Vahetame sakslastega pilke ja kehitame õlgu. Mis teha? Igal juhul oli lõbus öö!
Järgmisel päeval suunatakse mind uude majja. Nad on seda juba mitu korda edasi lükanud, kuna keegi on jälle broneeringu tühistanud aga viimaseks ööks pean ikka mujale minema. Hoopis moodsam koht. Uues ja suures majas, täiesti värske elamine. Ainuke miinus on küll ühine vannituba aga mul vahet pole, kuna öösel juba lend. Okinawale. Jaapanisse...
Kohtumiseni, Taipei!