Nagasaki

Nagasakisse lendan Okinawalt kõigest pooleteist tunniga. Lennujaamast saan bussiga lihtsalt linna. Kuigi inglise keelt eriti keegi ei räägi ja minu sõnavara jaapani keeles piirdub vaid elementaarsete viisakustega, saab kehakeeles kõik asjad lõpuks aetud. Linna jõudes on juba pime. Ja külm. 

Palju külmem kui Okinawal. No muidugi, Okinawa on ju kohalik Hawaii. Tundub, et mu riidevarust ei piisa. Samas on hea nüüd mõelda, et need sviitrid ja pusad, mida troopikas pidin kotiga seljas vedama, kuluvad nüüd marjaks ära. Eks paistab, küll saan hakkama.

Googlemapi järgi peaks hotell olema päris kesklinnas. Uskumatu, et sain sinna toa 20 € eest. See on tõesti suurlinn ja Okinawa pealinn on sellega võrreldes küla. Nüüd siis võib öelda, et saabusin päris Jaapanisse. Okinawa ei pidavat olema päris Jaapan. Tegelikult asub Nagasaki Kyushu saarel, mis on suure Jaapaniga vaid sillaga ühendatud aga võib vist juba öelda, et olen kohal. Jaapanis. Ma olen Jaapanis!

Hotelli leidmisega on pisut raskusi. Kõnnin mälu järgi bussijaamast selles suunas, kus hotell peaks asuma aga tundub, et olen juba liiga kaugel. Tänavanimesid ei ole siin ei inglise ega jaapani keeles. Külm on. Seljakott on raske. Ohh ja Ahh. Ära vingu! Tänavanurgal seisab naine kahe plikaga ja söövad pirukaid. Need on soojad ja auravad külmas. Vastu tulevad töölt koju tõttavd inimesed pintsakute väel. Kuidas mina selline külmavares olen? Üritan pirukaga naise käest teed küsida. Ehk saab aru midagi. Näitan telefonist inglisekeelset hotellibroneeringut ja üritan majutuse nime jaapanipäraselt hääldada. See on küll selline nimi, et peaks niisama ka aru saama - Nagasaki Town Hotel. Oooooo, Nagasaki Town Hotel, mmmmmm... Naine vaatab nõutu näoga ringi. Tüdrukud kõrvalt kiikavad ka telefoni. Pakun välja, et ma helistan sinna ja nad seletaks kuhu poole pean liikuma. Valin numbri ja ulatan telefoni. Tundub, et räägitakse sellest, kus me praegu asume ja kuhu poole on vaja minna. Naise nägu läheb rõõmsaks. Ilmselt on asi selge. Naine viipab käega ja kutsub mind kaasa. Näitan sulle, ütleb ta inglise keelt puterdades. Tüdrukud kõrval itsitavad ja õpetavad teda. Üritan seletada, et pole vaja kaasa tulla, näita ainult kuhu poole vaja minna. Naine naeratab ja kutsub taas kaasa. Kui nii, siis nii. Mõne aja pärast on juba piinlik. Oleme vist oma 10 minutit kõndinud. Näitan talle kella ja vabandan, et tema aega kulutan. Saan vastu ainult laia naeratuse. Lõpuks saavad nad kolmepeale mõned inglisekeelsed sõnad kokku liidetud ja küsivad mui kaua ma peatun siin. Kaks ööd. Oooooo! Siis hakkavad vaatamisväärsuste nimetusi ette lugema. Olin juba eeltöö ära teinud ja nimed olid tuttavad. Noogutasin kaasa ja näitasin oma kaustikut, et siin juba kirjas ning homme lähengi neid kohti vaatama. See valmistab neile rõõmu. Ühel hetkel olemegi hotelli ukse ees. Üritan neid tänada nii hästi kui oskan ja puterdan kõiki tänuavaldusi mida tean – arigato kosaimasu, yoroshiku onegaishi masu, arigato, arigato! Näitan kella peale ja vabandan, et nende aega kulutasin. Sellest polevat probleemi, tulid Nagasakit vaatama, see on neile tähtis. Milline viisakus...

Hotell on kõrge aga lihtne ja pisike. Kitsas, peenike torn. Seetõttu ka hind soodne. Administraator on üks tore vanapapi, kes mõne sõna inglise keelt pursib aga pikalt pole vaja seletada, sest tal hotelli kodukord paberile trükituna olemas, mille pean allkirjaga kinnnitama. Nagu ikka, et toas ei tohi suitsetada ja öörahu on 23-07 jne. Väga muhe mehike.

Tulin siia väga lühikeseks ajaks. Põhimõtteliselt on mul ju ainult üks terve päev seal linnas aega veeta, sest ülehomme juba edasisõit. Tõttan kohe välja, sest kõht on tühi ja linna tahaks ka näha. Raudteejaam, kus asub turismiinfo, on kiviga visata. Saan sealt mõned voldikud, linna kaardi ja kiirelt mõned näpunäited kuidas kohaliku trammiga liigelda. Ostan kohe järgmiseks päevaks trammi päevapileti ära, mis hiljem end mitmekordselt ära tasub. Olin lugenud ühe kohaliku roa kohta, mis olevat segu hiina, portugali ja jaapani köögist. Uurin kohe, kus seda pakutakse. Ei pakutagi igal pool ja need restoranid on kõik ettebroneerimisega. Kell juba päris palju ja broneerimisega olen hiljaks jäänud. Üks koht pidi siiski olema, kus seda saab ka ilma broneeringuta. Sinna on vaja trammiga sõita. Üritan siis trammissüsteemile pihta saada ja õnneks ongi kohe õige tramm saabumas. Lahe tramm. Selline vanaaegne, umbes nagu Barcelonas Tibidabo mäe otsa sõidab. Lähen õiges peatuses maha ja leian õige tänavagi aga söögikohta mitte. Nimelt on seal isegi mõned tänavanimetused posti otsas kirjas. See osutub üldse üheks baaride ja restoranide piirkonaks.

 Kõikjal on kollased laternad rippumas ja igal vaateaknal väljas roogade näidised. Kõht on nii tühi, et löön sellele erilisele roale käega ja valin midagi, mis hinna poolest taskukohane ja samas poleks mingi suvaline jama. Leian hubase kohakese, mis teistest paistab soodsam. Seal pakutakse peamiselt suppi aga kõrvale saab valida lisandina pelmeene. Ma ei teagi veel kuidas neid siin kutsutakse aga huvi on kohe järgi proovida. Söögikohtades on siin kombeks sisenedes näpuga näidata mitu inimest sööma tuleb. Mul korra oli isegi juhus, kus astusin ühel ajal sisse mitme inimesega ja mind peeti ka seltskonna osaks. Nüüd siis astun nimetissõrm püsti alati uksest sisse. Teenindaja vastab alati sama liigutusega, hõikab hai !(mis tähendab lihtsalt ja) ja osutab laua poole. Loomulikult on esimene asi klaas vett või teed, mis ette pannakse. Alles siis tuuakse menüü. Teiste eeskujul tean nüüd, et kui valik on tehtud, peab hõikama sumimassee, mis tähendab vabandage. Seda võib kasutada igal pool kui tahad midagi küsida, kellegist rongis mööda minna jne. Kui toit valitud, kõlab jälle nagu käsklusena: hai! Seda öeldakse nii järsult ja rõhutades, et tundub nagu korraldusena. Aga seejärel tehakse muidugi sügav kummardus ja tänatakse tellimuse eest arigato kosaimas. Kui ma veel korra vastu tänan, siis tänatakse omakorda. Ma ei hakka proovima, kui kaua see vastastikku tänamine kesta võib...

Lõpuks on pelmeenid, riis ja supp laual koos klaasi kohaliku õluga.

 Siin on see ebatavaliselt odava hinnaga võrreldes sellega, mis baariakendel reklaamide peal. Tühi kõht, maitsvad pelmeenid ning külm õlu...  mmmm.... milline nauding... Kõrval lauas istub tädike, kes isuga suppi luristab. Ega ma kehvem pole, luristan ka. Muidu äkki mõtlevad, et ei maitse mulle.

Teen veel trammiga sõidu ja otsustan hotelli minna. Nimelt jäin hiljaks bussile, mis viib mäe otsa, kust avaneb pimedas kaunis vaade linnale. Seda peetakse maailmas kolmandal kohal olevaks linnavaateks. Huvitav, mis esimesed võiks olla? New York, Hong Kong või hoopis Los Angeles? Tühja kah, neid vaateid ole juba nähtud küll. Tähtis on homseks pikaks ja sisukaks päevas välja puhata. Kohti on nii palju, et tuleb valik teha. Lisaks vaja veel bussipilet hankida ülehomseks. Oleks varem teadnud, et see nii kena linn on, poleks järgmist hotelli veel ette broneerinud aga mis seal ikka. Ega ei jõuagi terve maailma linnu üksipulgi läbi vaadata.

 Nagasaki kõige olulisem vaatamisväärsus on mõistagi tuumapommi muuseum ja park, mis pommi lõhkemise kohale rajati. Selle jätan edaspidiseks, kuna mitte kuidagi ei saa minemata jätta saarele, kus filmiti viimase James Bondi Skyfall episood esimesest kohtumisest peategelase ja paha peategelase vahel. Filmi vaadates mõtlesin just, et huvitav, kas see saar on päriselt olemas või arvutigraafika. On olemas ja täpselt selline nagu filmis näha võis. Nimelt on tegu endise söekaevandusega, mis mingil hetkel oli maailma kõige tihedamalt asustatud paik. Hashima ehk Gunkanjima (tõlkes lahingulaev) saarelt avastati söevarud 1810. a paiku. Söekaevandjaks oli seal Mitsubishi Company. Kes siis seda firma ei teaks aga poleks jälle arvanud, et see nii vana on. Mitsubishi kontrolli alla läks saar küll alles 1890.a. Kui nõudlus söe järgi kasvas, kasvas ka saare elanike arv. Esimene kõrgemat tüüpi Jaapani korterelamu ehitati nimelt sinna aastal 1916. See oli seitsmekordne. 60-ndatel oli seal söekaevandamise kõrghooaeg, mil saarel elas 5300 inimest! Saar ise on 480 m pikk ja 160 m lai... Saarel oli kool, saunakeskus, baar, pood ja kino. Sütt kaevandati kuni kilomeetri sügavuselt, kus harvad polnud gaasiplahvatused või varingud. Elati koos peredega. Palgad olid seal head, sest arhiivifotodel on näha tubades televiisoreid, mis sel ajal oli luksuskaup. Võiks veel palju sellest elust seal kirjutada, sest audiogiid, mis kaasa anti, edastas infot vahetpidamata ja kordas ühte peatükki mitu korda, samal ajal kui jaapanlastele räägiti veel pikemat juttu. Igak juhul jäi osa infot juba pähe.

Saarele jõudmiseks tuli teha telefoni teel broneering. Sinna korraldab reise mitu firmat aga turismiinfost soovitati just ühte konkreetset, kus on inglisekeelne audiogiid ka olemas. Arvasin, et mulle piisab hommikul tunnikesest käia söömas ja siis trammiga sadamasse sõita. Asjad ei lähe alati nii nagu soovid või planeerid ja eriti võõras linnas. Astusin esmalt vale trammi peale. Kui avastasin, et see keeras teise tänavasse ära, läksin järgmises maha ja hüppasin kohe järgmisele, mis vastassuunas sõitis. See osutus ka valeks, mis pööras jälle vales suunas.

 Üritasin nüüd süsteemile paremini pihta saada ja järmises peatuses nägin juba õiget trammi seismas. Paraku küll teisel pool teed ja punase tulega ei söendanud üle joosta. Keegi ei tee seda. Nii see tramm ära läks ja plaani järgi oli uus tulemas alles 15 min pärast. See on liiga hilja, jään nii laevast maha. Võtsin suuna mere poole. Sadam ei tohiks kaugel olla. Kirjas oli, et laev väljub 10.10 aga telefoni teel paluti kohal olla enne kümmet. Kolm minutit... vist paistab juba.  Ei, see on hoopis kunstimuuseum. 1 minut. Arvestades jaapanlaste täpsusega, olin juba suht kindel, et olen laevast maha jäänud. Teine väljasõit on kella kahe paiku aga olen juba väärtuslikku aega raisanud sadama piirkonnas, kui oleks võinud selle ajaga juba väiksema muuseumi läbi käia. Lisan tempot – äkki õnnestub. Peab jõudma. Lõõtsutades torman samadamahoone ette, kus inimesed rahulikult istuvad ja jutustavad, tuurikorrladajad käivad naeratavate nägudega ringi ja üks märkabki minu paanikas nägu. Kas tulita Gunkanjima tripile. Jaaaahhhh, vastan hingeldades. Tore. Tulge sisse, lugege see ankeet läbi ja kirjutage alla kui olete tingimustega nõus. Lasen pilgu diagonaalis üle lehe ja seal on kõik nagu arvata võis, et ei tohi prahti maha loopida ja reelingu peal turnida ning saarel üle piirete hoonete vahele minna, sest need on varisemisohtlikud. Pilet taskus ja lõpuks istun laevas.

Saareni on 2,5 km ja saan mõned vaated jäädvustada.

Möödume Mitsubishi laevaehitustehasest, kus hetkel käib suure parvlaeva ehitus. Ei teadnudki, et see firma laevu toodab.

Jube külm on välistekil aga pean vapralt vastu, sest pilte tahaks ka teha. Lõpuks paistab kauaoodatud saar. Kõrvus kõlab Bondi tunnusmuusika ja meenub Havier Bardiemi irvitav nägu selles episoodis.

 Kusjuures siin üldse ei toonitata seda filmi teemat. Põhirõhk on ikka ajalool, söekaevandusel ja kuidas nii suur hulk inimesi ühel saarel elas. Bondist ei sõnagi. Sadamas oli küll üks filmi plakat üleval ja kui laev liikuma hakkas, mängiti Bondi tunnusmeloodiat. Olen Bondifänn juba teismeeast ja Skyfall üks lemmikuid sellest sarjast üldse. Ei häbene. Minu üle on küll irvitatud aga see ei lähe mitte põrmugi mulle korda. Rumalad on hoopis need, kes seda filmi nautida ei oska. Naistest saan aru muidugi.

Saar on muljetavaldav ja eriti koos rikkaliku infomaterjaliga selle kohta.

Kindlasti on minu jaoks suur osa ikka Bondil.

 Ega ma vist ilma selleta poleks siia sõitnud neid varemeid vaatama. Eestis vanu lagunenud hooneid küllaga. Palju see Telliskivi Loomelinnak ka sellest erineb.

Saar nähtud ja tagasi sõidan juba soojas laevas, mitte üleval tekil külma käes. Tunne on hea. Lisaks sellele, et olen Jaapanis, sain veel ühe lemmikfilmi radadel käia.

Järgmine peatus on Nagasaki Atomic Bomb museum.

 9.augustil 1945 kell 11:02 lõhkes aatompomm Nagasakis. Suurem osa linnast hävis ning elanikud hukkusid. Kuna enamus elujõulistest meestest olid sel ajal sõjas, siis ohvriteks langesid paraku naised, lapsed ja vanurid. Traagiline sündmus. Muuseumis näidatakse filmilõiku pommi lõhkemisest. Palju on erinevaid esemeid, mis säilisid ja väga täpselt kirjeldatud, kui kaugel asus konkreetne objekt epitsentrist ning mis temperatuur sel hetkel seal oli. Palju õõvastavat fotomaterjali ja isegi eksponaate, kus klaasi sisse on sulanud inimese käeluu jne. Ei hakanud pildistama. Tegin vaid foto kellast, mis peatus täpselt plahvatuse hetkel.

Muuseumis on veel informatsiooni aatompommi ajaloost ja detailid riigiti, kus ja kui palju lõhkematerjali on. Hirmuäratav. Esikohal om Venemaa. Muuseumi terrassilt avaneb vaade epitsentrile ja saab võrrelda praegust pilti panoraamfotoga pärast plahvatust.

 Epitsentris säilis üllataval kombel üks post kunagisest Aasia suurimast katedraalist Urakami.

 Nagasakis on üldse palju kirikuid. Nimelt oli see ainus värav, mis ühendas Jaapani 200-aastase suletud perioodi vältel.

Külastan veel rahu parki, mis kannab endas soovi rahuks kogu maailmasRahu sümboliks on sinna püstitatud pronksist kuju, mille üks käsi osutab taevasse, näitamaks sealt heidetud pommi ning teine väljasirutatud käsi kujutab igavest rahu.

 Silmad on suletud palveks, mis palub rahu hukkunud hingedele. . Südamlik. Pargis on kuidagi eriti rahulik tunne.

 Aeg on kiirelt edasi liikunud ja nüüd tõttan Nagasaki ajaloomuuseumi poole. Tuleb jälle trammiga sõita. Trammipeatuses jään hetkeks seisma ja kaarti uurima, kui kõrval peatuv noormees küsib kas vajan abi. Ohoo, üks selget inglise keelt kõnelev inimene siin. Vastan, et tõepoolest tahaks teada kumbast peatusest saab kesklinna. Siit saabki. Väga tore, arigato! Ma ei ole jaapanlane... olen Koreast, kostab noormees minu arigato peale. Oi, vabandust. Nad näevad suht sarnased välja ja kui Jaapanis tänaval korealast kohtad, siis ei tulegi nagu selle peale, et ta võiks olla keegi muu kui jaapanlane.

Teel ajaloomuuseumisse jääb veel ette üks vaatamisväärsus. Nimelt Santo Domino kiriku varemed, millele on muuseum ümber ehitatud.

 Ausalt öeldes on neid kirikuid ja katedraale Hispaanias ja Itaalias nii palju nähtud, et selle kirikukese alusmüür küll mingeid tundeid ei tekita. Ega ka need üksikud mündid, mis sealt leitud on aga viisakusest teen tiiru peale, kuna tädi ukse peal  nii lahkelt sisse kutsus ja pealegi veel tasuta ka.
Siin aga Nagasaki Ajaloo- ja Kultuurimuuseum.

 Muuseumis on ajutine näitus kohalikust nukkudest ja sellest kuidas neid tehakse. See pole just kuigi huvitav ja teen viisakusest tuuri peale aga üks valvur teeb seal minuga juttu ja veab ikka ühte ja teise kohta ning uurib kust ma pärit olen. Saame jälle kehakeeles suheldud. Pärast õppefilmi vaatamist tunduvad need vanaaegsed nukud palju huvitavamad. Paraku pole lubatud neid pildistada. 

Siis näitab mulle jaapani tuba ja milline on nende traditsiooniline tualett.

Meenub veel üks juhtum Okinawa muuseumist, kus üks valvuritädi käis mind suisa silitamas. Kandsin tol päeval t-särki, mille peal on palju silmi. Ta tuli neid kohe lähedalt uurima ja rääkis mulle pika jutu laia naeratuse saatel. Ma ei osanud muud teha kui vastu naeratada. Siis näitas tädi mulle eksponaate, mille ruumi ta valvas. Seal olid liblikad. Kutsus mind liblikate juurde ja siis näitas, et mõned neist liblikatest on lennanud koguni Okinawalt Tokyosse.
Muuseum on päris suur ja annab ülevaate Nagasaki ajaloost ning kuidas erinevad riigid on kultuuri ja kunsti mõjutanud. Siin on näha Hiina mõjutusi

Kui hiinalsed Nagasakisse elama asjusid, ehitasid nad omale ka templid siia. Mõjutusi on näha ka maalikunstis.

Sini-valge hiina portselan jõudis ka Jaapanisse.

Juuksenõela, mis on valmistatud kilpkonnakilrbist.

Korallist kuju.

Tänapäeva jaapni keraamika on lihtsalt kaunis.

Tüüpiline Jaapani eluruum. Sellist tahan endale.

Huvitav muuseum.

Nagasakis on nüüdki oma Chinatown olemas. Kinnitan seal pisut keha ühe pirukaga.

Uskumatu. Taas. Kohtun jälle inimestega, kes on omakasupüüdmatud ja külalislahked. Suht väsinuna hotelli jõudes, on vestibüüli kõrvalruumis vanake, kes mind eile sisse registreeris ja üks mütsiga tüüp, saket rüüpamas. Kutsuvad mindki. Pakuvad kala, mis neli tundi varem marineeritud. Tunnen kala ära. See on Eestis ka müügil makrelli nimega. Lihtsalt harjumatu toorelt süüa. Siin teisiti vist väga ei söödagi.

 Vana, kes adminilauas istub, pakub maitsta portveini taolist jooki, mille ise villis aastal 2005. On magus ja maitsev. Peale selle tuleb veel 1974.a vein, mille ta ema valmistas. Kõrval istuv jaapani päritolu ameeriklane juba hoiatab ette, et see pole suurem asi. Mulle meeldib. Maitse on nagu kuivatatud ploomil aga tegelikult olevat algallikad hoopis viinamarjad. See selleks.

Räägime kultuuridevahelistest erinevustest ja kuidas siiditee on Jaapanit mõjutanud. Mulle on suureks uudiseks, et tegelikult kasutavad nad hiinlaste tähemärke. Jaapanlased on vaid täiendanud neid ja teinud otsetõlke ladina tähestikule. Asi on päris keeruline. Neil on veel kaks paralleelset tähestiku kasutusel. Saan algteadmised koos visuaalsete näidetega, kuidas traditsioonilisest hiina keelest tehti moodne versioon. See on nii huvitav. Oleks vaid paarkümmend aastat noorem, võiks seda kõike õppida. Ma olen lihtsalt vales kohas sündinud.

Söögist rääkides kingib vana mulle paki ramen-noodleid ja lubab hommikul suppi pakkuda enne lahkumist. Toonitab vaid, et ma täpselt kell 10 oleks kohal. Nii ma ka teen. Vesi juba keeb ja kohe lähevad nuudlid potti.

 Järgmiseks lähevad pannile õhukesed sealihaviilud. Nuudleid on vaja vaid kolm minutit keeta ja lisada väike pakike maitseaineid, mis pakis kaasas. Supi sisse läheb veel peotäis mungoa idusid ja rohelist sibulat.

Egas muud kui hakkan luristama. Siin lihtsalt peab nii. Alguses oli imelik aga olen juba harjunud. Supp maitseb väga hästi! Saan veel tassikese jaapani teed. Teelehed on segatud riisiaganatega.

Oivaline maitse. Seda võiks iga päev juua. Tee ei pea isegi tõmbama vaid juuakse kohe peale kuuma vee pealevalamist. Lõpuks segab vana veel moosivett. Pean seda ploomimoosiks kuna seal sees on ploomitaolised viljad. Need on hoopis apelsinid. Miniapelsinid. Minu imestuse peale tormab vana uksest välja ja on hetke pärast tagasi paki apelsinidega, mille ta mulle kingib. Uurin, et kuidas neid süüakse ja selle peale teeb ta paki lahti, peseb kaks apelsini ja ulatab ühe mulle ning pistab teise ise suhu. Neid süüakse koos koortega. Pakin siis apelsinid kotti, jätame südamlikult hüvasti ja hakkan oma seljakottidega bussijaama poole vantsima. Olen saanud paarsada meetrit käia kui vana mulle vastu tuleb. Nuudlipakk näpus ja ütleb, et ma unustasin need maha. Oh mind küll. Pärast selgub, et mul ikka oli pakk kotis ja vana pidas teist nuudlipakki minu kingituseks. Nüüd on mul siis kaks pakki nuudleid. Imestan, et kuidas ta mulle vastu tuli. Ta oli teiselt poolt tänavat minust mööda jooksnud  

Hüvasti, Nagasaki! Kunagi ehk kohtume...
Järgmine peatus Fukuoka.