Macau ja Hong Kong

Lahkun Jaapanist nukrusega hinges. Kuidagi väga omaseks sai see koht. Tohutult palju informatsiooni ja elamusi kahe kuu jooksul. On mille üle ja millest mõelda. Jaapani keele kavatsen küll suhtlustasandil selgeks saada.

Tagasi Hong Kongis. Linnas, mis esimesel hetkel jättis suure elamuse aga peale Jaapanit ei olegi enam nii tore. Harjusin ära jaapani viisakusega. Siin on väga kirev seltskond ja paraku mitte just kõige viisakam. Kõigele vaatamata tore koht peatumiseks ja miks mitte ka elamiseks. Piirkond, kuhu majutuse sain, on juba tuttav ja midagi enam nuputama-avastama ei pea. Soodamad söögikohad on teada ja metrooskeem ka. Seekord on ilm soojem aga pilves ja niiske. Lähen uuesti Hong Kongi ajaloomuuseumi . See koht lihtsalt meeldib mulle ja on huvitav. Seekord saan juba rahulikumalt ringi vaadata, kuna kiiret pole kuhugi.

Äkki meenub, et eelmisel korral jäi käimata Macaus. Olin selle kohta vaid lugenud, et tegemist on kasiinoriigiga. Riigiga selles mõttes, et nii nagu Hong Kong ja Taiwan on küll Hiina alluvuses, on need  omaette majandus- ja finantssüsteemiga. Nii on ka Macaus oma raha ja sinna sisenemiseks  vaja esmalt Hong Kongist kui riigist läbi passikontrolli väljuda ja Macausse kui teise riiki siseneda. Sinna saab sõita nii praami kui lennukiga aga valin soodsama ehk siis veetee.

Tunniga saab kohale.

Kui Hong Kongi elanikud tekitasid peale Jaapanit mulle kultuurišoki siis Macaus on inimesed veel ebaviisakamad ja ükskõiksemad. Nüüd meenuvad need hiinlaste grupid, kes varem kusagil lennujaamades on trüginud ja must nö üle astunud. Ei saa muidugi üldistada aga tõesti on tänaval kõndides kohati tunne, et oled kellelgi jalus. Vahel tõukab mõni inimene ka täiesti tühja koha peal möödudes, kui võiks ju sammukese kõrvale astuda aga kogemata jäin lihtsalt kellegi tee peale kui hakkasin pildistama. Palju on kurjade nägudega inimesi. Nagu Vietnamis.

Macau sadamas on suurte kasiinode bussid, mis tasuta linna viivad. Lugesin küll paari kohaliku bussiliini kohta ja hakkasin neid peatuseid otsima aga üks kasiinotädi vedas mind vägisi oma bussi. Vaidlesin küll alguses vastu, et ma kasiinosse ei tule ja lähen hoopis vaatamisväärsustega tutvuma aga tema sõnul on nende kasiinost põhilistesse kohtadesse  vaid 10 minutit jalutada. No miks siis mitte kui tasuta saab.

Otsustan ikka kasiinohotelli ka sisse põigata. Need olid väga muljetavaldavad Las Vegases. Ega siin ka kehvemad pole. Hotelli fuajee on juba omaette vaatamisväärsus.

 Ilm on palav ja jäätis tundub hetkel väga isuäratav.

Fuajee keskel on suur bassein, kus sees ujub elus merineitsi. Vahepeal tuleb küll hapniku hingata, mille jaos on sinna riputatud vastav voolik.

Lonely Planetis soovitatud vaatamisväärsused ei tundu minu jaoks üldse vaatamist väärt. Eurooplaste ehitatud kirikud jne. Neid on  Euroopas nii palju nähtud et siin ei ole tõesti huvi neid vaadata. Selle asemel lähen kinno! Vaatama uut ämblikmeest...  Ma ei kavatsegi täiskasvanuks saada. Superkangelased meeldivad mulle.

Peale filmi on veel tunnike praamini aega ja jõuan lära käia Macau nii öelda Eiffeli tornis ehk siis monumendi juures, kus peab käima. See on ühe kiriku fassaad, mis hoonest alles jäänud ning seda kutsutakse värvaks eikuhugi.

Tõepoolest paistab alt vaadates nagu oleks seal taga vaid tühjus. Tee sinna on omaette vaatamisväärsus. Tihe rahvamass.

Tee ääres on palju lihapoode, kust saab osta suitsuvorsti laaste. Ei oska muud nimetust anda neile lihalehtedele, mida müüjad kääridega tükeldavad.

Tee sadamasse ei ole üldse nii lihtne kui arvata võiks.

 Kust ma enam keset linna leian kasiinotädi, kes mind vägisi tahaks sadamasse viia. Õnneks leian bussipeatuse ja varsti saabub ka õige buss, mis paraku sõidab väga aeglaselt ja peatub igal nurgal. Jään napilt praamist maha. Poleks pidanud üldse tagasõidu piletit ostma. Loodan, et saan pileti ümber vahetada aga ei. Selle laevaliini kassa on tänaseks suletud ja nii tulebki mul teisest liinist uus pilet osta.

Jälle passikontroll. Taas tuleb täita maale sisenemise kaart. Mulle tundub kuidagi veider, et käisin ju lihtsalt tunnikese praamiga sõitmas aga siin vaadatakse mind passikontrollis kui uut Hong Kongi turisti.

Hong Kongis külastan raamatukogu ja leian kasuliku raamatu.

Kuidas Hong Kongis ellu jääda ehk siis õpik kohalikest kommetest. Huvitav. Peaks selle läbi lugema. Äkki siis mõistaks ka seda, miks inimesed mulle ebaviisakad tunduvad. Viisakus kestab poes täpselt nii kaua kuni selgub, et ma ei kavatse midagi osta vaid uudistan niisama. Siis kaob  naeratus ja teenindaja süveneb hoopis arvutis toimuvasse või teeb näo nagu oleks seal eemal midagi väga huvitavat toimumas kuhu ta pilk on suunatud. Imelik. Alati on ju võimalik panna klient ümber mõtlema ja hea teenindusega ning informatsiooniga toodete kohta võib ju mul ostuhuvi tekkida. Ega ma siis niisama poodi sisse astunud. 

Aga muidu on see ikka väga lahe linn. Viimasel päeval külastan Soho linnaosa, kus palju erinevid rahvuskööke ning leian ühe Nepali restorani, mis mitu aastat valitud HK parimate hulka.

Toit on tõepoolest maitsev.

Kui enne siia ei tule, siis sügisel kindlasti. Siit saab otse Hiinase messile sõita.