3 nädalat Hikkaduwas

Goa lennujaamas hakkasin oma lennupiletit tähelepanelikumalt uurima ja avastasin, et Chennais, kus mul ümberistumine teisele lennule, on vaja ka lennujaama vahetada. Kuidas ma seda küll kohe ei märganud. Check-in’s lubati pagas küll otse Colombosse saata. Kõlas veidi kahtlaselt. Kes seda India asja teab. Pärast hakka veel oma pagasit taga otsima. Paraku ei osanud teenindaja seda öelda, kui kaugel on teine lennujaam aga rahustas mind, et ärgu ma muretsegu, küll see pagas ikka õigesse kohta saadetakse.

Chennai lennujaamas uurisin mitme ametniku käest, et kuidas ma teise lennujaama pääsen. Lõpuks kolmas mees viitas välisukse poole ja pobises midagi tasuta transpordist. Ukse ees oligi üks masin, millega tavaliselt lennujaama sees vanemaid reisijaid ühest väravast teise sõidutatakse. Istusin peale ja palusin end teise terminali viia. Selgus, et see oli paarisaja meetri kaugusel ja oleks võinud vabalt jalutada. Mis seal ikka, teeme siis sõitu.

Chennai-Colombo lennuni oli 8 tundi aega. Mõlgutasin juba mõtteid, et millised restoranid seal rahvusvahelises terminalis küll olla võiks. Aega ju on, saab rahulikult einestada ja pärast ringi jalutada. Passikontrollis öeldi aga ootamatult, et nende arvutisüsteem ei lase minu andmeid enne läbi kui alles 3 tundi enne lendu. See tähendas seda, et pidin 5 tundi esimeses ootesaalis istuma. Ei restorane ega midagi. Isegi arvutit polnud kusagil laadida. Õnneks oli seal üks raamatupood ja täiendasin oma pagasit 3 uue teosega. Hiljem maha istudes hakkasin oma ostusid sirvima ja selgus, et kõik kolm on täpselt ühte teemasse: Positiivse mõtlemise jõud, Alateadvuse jõud ja üks, mille pealkirja ei oska eesti keelde tõlkida aga inglise keeles kõlab see The Power of Now. Ju siis oli sellest kõigest mul puudus...

Colombo lennujaamas näen juba kaugelt tuttavat autojuhti Mangalat, kelle omale vastu kutsusin. Ta oli minu nimesildi isegi valmis kirjutanud. Tõenäoliselt ei mäletanud ta mind nägupidi. Alguses vaataski natuke kahtlase pilguga, kui ma otsejoones tema suunas astusin. Eks tal neid kliente läbi aegade palju olnud ja jõuad sa siis kõiki meeles pidada. Sõit lennujaaamast Hikkaduwasse kestis ligi 3 tundi. Olin palunud tal mulle mingi soodsa majutuse randa otsida aga ta pakkus sama raha eest hoopis maja, kus olin ka juba selle aasta alguses, esimese Sri Lanka reisi ajal olnud. 

Randa on pisut pikk maa jalutada aga see on isegi hea, kui saab pisut liigutada. Vastu hommikut kohale jõudes on Mangala ema Lila juba värvas ootel. Ta ei tunne mind ka ära ja hakkab kohe majas tube näitama. Ma siis selgitan, et võid rahulikult tagasi voodisse minna, mul siin kõik juba teada. Vaatab ja vaatab ning lõpuks ikka tunneb ära. Toad näevad välja sellised

Esimesel päeval ei oska midagi muud teha, kui kohe randa minna. Ilus ja roheline on see tee...

 

Vahel võib teel kohata ka kohalikke roomajaid.

Õnneks on need suured sisalikud, keda kohalikud iguaanideks nimetavad, täiesti ohutud.

Üllatuseks on meres veetase nii kõrgel, et seal kus veebruaris olid restorani lauad, on praegu vesi. Räägitakse, et läheb veel nädal, kuni meri taandub. Ega see tegelikult segagi. Ilmad on ka veel vihmased. Hommikupoole on taevas selge aga peale lõunat hakkab kaugelt kõuemürinat kostma ja varsti tuleb vett nagu oavarrest alla.

Elu on siin ikka endine. Mis selle poole aastaga ikka muutub. Lähen juba tuttavasse rannarestorani Top Secret, kus isegi mitmed teenindajad on tuttava näoga. Nemad mind mõistagi ei mäleta. Huvitav, kas indialastel on parem mälu aga korduvalt olen kogenud seda, et piisab paar korda  samas restoranis süüa ning teenindaja mäletab sind veel pool aastat hiljemgi. Ega mul vahet pole tegelikult, kas nad mäletavad mind või mitte aga lihtsalt tüütu on taas samadele küsimustele vastata: kust pärit, millal jõudsid, kas oled esimest korda siin, kauaks jääd, kas tulid surfama või puhkad niisama...  

Kuna öö jäi suht lühikeseks, siis esimesel päeval surfilauda veel ei proovi. Igaks juhuks juba uurin, kui palju algkursus maksab ja mis kellast oleks hea alustada. Selgub, et hommiku poole pidi laine väiksem olema. Eks vaatame, kas viitsin nii vara ärgata. Siis saan teada, et täna rannas pidu. Halloween. Mõeldud, tehtud. Polegi juba ammu valgete inimeste peol käinud. Mangala ühineb ka minuga ning teeme veel tuuri mööda teisigi rannabaare ja –restorane. Turiste on ikka nii vähe veel, et rahvast jätkub ainult ühele peole. Pidu nagu pidu ikka, dj keerutab plaate ja rahvas tantsib. Ühel hetkel põrkan kokku noormehega, kelle nägu on kahtlaselt tuttav. Õigus, olime samal lennul Chennaist Colombosse. Oleks varem teadnud, et ühte kohta sõidame, saanuks taksot jagada. Nendime, et maailm on ikka väike. Tema on Brasiiliast. 

Mangala osutab kavala näoga ühe laua poole, kus kaks neiut omaette istuvad. Teen juttu ja selgub, et tegemist venelannadega Moskvast, kes ka alles saabunud. Uurin kohe, kas neil poleks äkki huvi taksot jagada, et vihmametsa matkale minna. On küll. Lepime Mangalaga kokku, et paari päeva pärast teeme selle matka ära. Kohe näha, et tegemist on kultuuri- ja loodusehuviliste turistidega, mitte mingite rannatibidega, keda siin enamasti kohtab. Lisaks selgub, et neil juba järgmiseks päevaks ka plaanid tehtud ja otsustan kampa lüüa. 

Olen küll kuukivikaevanduses juba käinud aga selle eest raha ei küsita ning miks mitte uuesti külastada. Ehk saab hea hinnaga kive osta. Ettepaneku kaevandust külastada tegi neiudele nende majutuse perenaine. Teadagi miks. Kui nad sealt kaevandusest midagi ostavad, saab vahendaja ka tasu. Ongi nii nagu ma kahtlustasin. Kui jõuame tuk-tukiga kaevanduse juurde, palub juht meil pisut oodata. Varsti saabuvad kavala naeratusega naine koos oma mehega ja paluvad meil kaevanduse hoovi sisse astuda. Selge see, et minu plaan kivide hulgiostust on luhtnud aga mis seal ikka, eks tulen vajadusel omapäi tagasi või lähen mõnda teise kaevandusse, kuna neid paistab siin päris palju olevat. Räägitakse, et seda erilist kuukivi sorti ehk sinist kuukivi leidub vaid selles paigas terves maailmas. Tegelikult on see kuukivi ikka piimjasvalge nagu ikka aga peale lihvimist omandab sinaka läike.

Kaevanduses kaevandamist seekord paraku ei näe. Šaht on sisse langenud ja mehed tegelevad selle lahtikaevamisega. Turistide jaoks on seal valmis üks ämbritäis savi, mis siis suure sõela sees veega läbi pestakse ning kivid välja nokitakse. 

Siin on valik kividest, mida Sri Lankal leidub. Kõik ei jäänudki meelde aga tuntumad neist on roosa kvarts, granaat, kuukivi, ametüst, tsitriin, tiigrisilm ja turmaliin.

Kaevanduses on tunda raha lõhna. Mustade viigipükste ja valge triiksärgiga giid näitab esmalt, kuidas kaltsudes vanamehed raske tööga mõned kivitükikesed savi seest leiavad, siis juhatakse meid töökotta, kus üks mees kive lihvib ja teine juba  neid ehete sisse toksib ja siis äkki avanevad klaasuksed suurde ja ilusasse kalliskivipoodi, mis on maast laeni täis kuld- ja hõbeehteid. Mitte ainult kuukividega, mida siin leidub, vaid ikka kallite safiiride, teemantite, smaragdide ja kõige muuga, mida Sri Lanka maapõuest leida võib. Hinnad on muidugi vastavad. Isegi lihtsa sõrmuse eest küsitakse 150 ameerika dollarit. Vene neiud on õnneks selliste ehete hindadega kursis ja tingivad kõvasti. Kokkuvõttes on sadakond dollarit kulutatud ning kõik paistavad rahul olevat. 

Järgmiseks viiakse meid kilpkonnafarmi. Uksel selgub, et seal tuleb 500 ruupia eest pilet osta. Teen ettepaneku edasi minna mere äärde tasuta kilpkonni vaatama aga neiud ei taha oma majutuse perenaist solvata ning on nõus piletiraha välja käima. Farm on iseenesest väike majake, kus mõned pisikesed basseinid. Saab loomi sülle võtta ja puha. Nagu laste loomaaias :)

Peremees räägib meile kurva loo sellest, kuidas nende pere hukkus 2004 aasta tsunami tagajärjel ja nüüd ta peab seda farmi üksinda ülal pidama. Ta hooldab viga saanud kilpkonni, kes on kalavõrkudesse kinni jäänud või kel haikala jala otsast hammustanud. Ravib loomad terveks ja laseb merre tagasi. Lisaks ostab ta kokku rannast leitud kilkonnade mune ning hoiab neid liiva sees,  kuni pojad välja kooruvad. Toidab neid seal mõne päeva ja laseb siis merre. Siin on eile sündinud beebid

Rannast leitud munade eest, mida inimesed toovad, peab ka maksma, kuna muidu müüksid kalurid need inimestele söögiks. Raha on vaja ja mis läheb ühele vaesele kalurile korda see, et merikilpkonnad on hävimisohus. Ära minnes küsib peremees veel annetusi farmi toetuseks. Anname mõned ruupiad. Ega ei saa siin kõike ka toetada. Selle üle kurdetakse isegi Eesti reisifoorumites, et Sri Lankal tuleb iga asja eest maksta. Budism ei luba otse raha küsida aga annetusi võib küll vastu võtta. Nii ongi enamikes paikades ekskursioonid tasuta aga kui jäid giidiga rahule, siis võid oma tunde järgi raha anda. Samas ei saa neist kunagi aru, kas seda raha oli nüüd piisavalt või mitte. Ikka jääb mulje, nagu oleks liiga vähe andnud.

Lepime vene neidudega kokku, et ülehomme on sõit vihmametsa. Saadan juba igaks juhuks järgmisel hommikul Mangalale sõnumi, et väljasõidu aeg kokku leppida. Vastust ei tule ega tule ning kui lõpuks helistan, siis tuleb hoopis välja, et Mangala klient, kellele ta pidi lennujaama vastu minema, nihutas oma lennuplaani just sellele päevale, kui me metsa tahtsime minna. Pealegi olevat metsas praegu nii märg, et mingid rajad on suletud. Sellest oleks siis võinud kohe rääkida. Paar päeva hiljem aga uurib Mangala, kas ma nüüd tahaks metsa minna. Kas siis paari päevaga ilm juba nii palju muutunud? Vaevalt küll. Raha on vaja. Selleks ajaks on venelannad juba ära sõitnud ning üksi läheks sõit liialt kalliks. Uurin veel igaks juhuks ühest turismibüroost, millal järgmine grupp vihmametsa sõidab. Selgub, et grupp pole veel koos. Palju siis inimesi vaja on? Tuleb välja, et olen esimene küsija...

Heakene küll. Las see mets nüüd olla praegu ja keskendun pigem sellele, mille jaoks ma siia tulin. Surfile. Kuigi kevadel võtsin Balil käies algkursuse juba ära siis igaks juhuks teen selle uuesti läbi.
Iga algus on raske. Meri on rahutu ja lained suured. Aga taspisi läheb paremaks. Mõne päevaga on lauale püsti saamine juba päris lihtne. Oluline on õigel ajal püsti hüpata aga see ajastamine on juba keerulisem. 

Surf on lahe. Õhtuti rannabaaris istudes astub ikka teisi turiste ligi, kes uurivad kust pärit ja kas tulin surfama. Kui esimestel päevadel rääkisin, et niisama puhkan, siis väga pikalt ei jutustatud. Nüüd, kui mainin, et õpin alles surfi, jätkub juttu kohe kauemaks. Sellest võiks siis järeldada, et kui surfad, oled tegija, isegi kui alles algaja aga kui ei surfa, oled mõttetu mees. Eks neid jutustajaid on ka erinevate eesmärkidega. Kes on alles saabunud ja uurib kuidas päeval lained on, kust oleks hea lauda rentida jne. Samas on ka uuritud, kas eelistan seksi meeste või naistega...

Majas on mõnes mõttes parem elada kui hotellis. Saan ise vajadusel süüa teha ja pesu pesta. 

Siin on kala, mille päeval turult ostsin ja õhtul küüslaugu ja sibulaga võis ära praadisin. Ülimaitsev oli. Kohalikkud nimetavad seda Parava aga eestikeelset nimetust ma ei tea.

Siin puhastatakse kala kohe ära, kui soovi on. Loomulikult soovisin seda

Vahel küll on tunne, et perenaine liialt muretseb mu heaolu pärast. Kohati on see isegi päris tüütu, sest nii pea kui väravast sisse astun, uurib ta juba rõdu pealt, mis mul kilekotis on ja mida kavatsen õhtuks süüa teha. Toob siis jälle potte-panne juurde, kuigi olen öelnud, et saan ka nendega hakkama, mis köögis olemas. Ja muidugi siis kommentaarid selle kohta, mis kell ma öösel koju jõudsin või vahel hoopis küsimused, kui ta äkki mu tuleku maha magas. Ega ma tegelikult igal õhtul väljas käi aga kui käin, siis ikka vaja teada, kus ma olin ja mis kell tulin. Lisaks veel kommentaarid selle kohta, et õuetuli jäi ööseks põlema ja temal elektriarved suured. Üritan siis edaspidi hoolsam olla. Kust ma teadsin, et mul on magamistoas voodi kohal lüliti, mis kõik õuetuled põlema paneb. Vahel otsin õhtul sobivat valgust ja plõksin kõik lülitid läbi. Magamistoast õuetuled näha pole ja nii ma siis kogemata panen maja öösel hiilgama.

Sri Lankal on võrreldes Indiaga väga rahulik. Vahest isegi liiga rahulik. Inimesed ei tüüta tänaval ja kui isegi midagi pakuvad, siis piisab pearaputusest ja asi korras. Mõni veel naeratab ja pobiseb, et ehk homme teeme äri. Hommikuti majast ranna poole jalutades tervitavad kõik külaelanikud lahke naeratusega. Kõik tundub nii chill, et tunnen suisa puudust indialastest, kellega sai ka sügavamat vestlust arendada kultuuridevaheliste erinevuste ja elu üle üldse. Kuigi Indias on palju kauplemist ja pead pidevalt valvel olema, et keegi sul nahka üle kõrvade ei tõmba, leidus seal ringi liikudes siiski palju toredaid inimesi, keda sinu raha ei huvitanud, vaid taheti lihtsalt vestelda . Siin tahab ikka iga kohalik, kellega juttu ajad, mingit teenust pakkuda või sinu kaudu kliente saada. Seda ei tehta pealetükkivalt, nagu enamasti Indias, vaid tasa ja targu. Kasvõi surfilaua laenutuseski. Ühel päeval pakutakse mulle ootamatult soodustust, sest eelmisel õhtul nähti mind baaris suurema seltskonnaga. Kui nad kõik surfama toon, saan paar päeva üldse laua tasuta. Või äkki tahan hoopis kanepit osta? Ah et ei tõmbagi kanepit või? 

Perenaise soovitusel külastan tema poja uut rannarestorani. Kõik on tore aga toit on liiga euroopalik. Lootsin midagi autentsemat saada. Järgmisel päeval juba uuritakse, kus ma siis täna lõunat sõin. Ei läinudki sinna tagasi? Kui paar päeva hiljem sinna uuesti sisse astun, ahhetatakse juba uksel nagu poleks kuu aega käinud: veerrry long time...  Veetsime seal Eesti sõpradega pool päeva aga järgmisel hommikul valisid sõbrad teise restorani, sest eelmisel päeval räägiti midagi broneeritud rannatoolidest, kuhu lõpuks kedagi ei tulnud. See jättis natuke kahtlase mulje, et miks sellist häma aeti. No võibolla tõesti oli keegi need toolid kinni pannud ja ei ilmunud kohale. Igal juhul olid teisel hommikul kõrval restos vabad rannatoolid ja sõbrad seadsid ennast seal sisse. Õhtul koju jõudes tegi perenaine märkuse, et oli meid konkureerivas restoranis näinud. Valvas silm on peal igal sammul. Kui juba siia tulid, siis parem, kui kogu raha kulutad ühe suguvõsa käest teenuseid ostes ja oma sõbrad ka siia tood. Elad nende majas, käid söömas perepoja restoranis ja ostad taksoteenust ning turismituure teise poja käest. No mis teha, kui teises restoranis lihtsalt on parem kokk.

Ühel päeval siis teemegi väikese tuuri. Käime kolmes töökojas. Ühes kootakse käsitsi siid-, teises puuvillast kangast ja kolmandas kookosnöörist vaipa. Esimeses kahes on raha lõhna juba eemalt tunda. Visa ja Mastercardi logod paistavad kaugele. Nii pea kui bussist välja astun, tormab üks tädikene kangastelgede taha ja kukub vihtuma. Tsiuh-tsauh ja kangatükk muudkui pikeneb. 

Loomulikult on seal kohe pood, kust saab nii kangast kui valmistooteid osta.

Sama juhtub ka "siidivabrikus". See on veel uhkem pood. 

Saab nii kangast, kui valmisriideid. Hinnad on päris soolased. Kindlasti odavamad, kui Eestis aga mitte nüüd nii oluliselt, et kohe ostma kipuks.

Kookosetöökoda asub aga sootuks maanteelt kõrval. Pole krediitkaardi logosid ega klaasist uksi. On vaid suur töökoda hiigelsuurte kangastelgedega, kus valmib kookosest vaibakangas. 

Ei ole ka valges triiksärgis müügimeest, vaid hoopis häbelikult naertav neiu saris, kes pole päris kursis, mis need tooted seal maksta võiks. Vot selliseid töökodasid oleks turistidele rohkem vaja näidata. Ja ilmselt müüks nad ka rohkem, kui see ei paistaks nii turistilõksu moodi välja, kui need eelnevad kohad. Inimesed on muidugi erinevad ja tõenäoliselt on ka palju turiste, kes ainult krediitkaardiga maksavad ja vajavadki sellist ilusat salongi ja triiksärgis müügimeest. Mulle isiklikult meeldib rohkem näha seda reaalselt elu ja kuidas päriselt käsitöö käib. Kahtlen sügavalt, kas nendes siidi- ja puuvillatöökodades üldse tehakse käsitsi kangast. Mingil määral kindlasti aga vaevalt, et kogu toodang nii valmib. Siis peaks olema kusagil veel suur töökoda paljude kangastelgedega, mida mingil põhjusel turistile ei näidata.

Lugesin hiljuti artiklit trip.ee vahendusel, et turistide eelistused on viimaste aastatega oluliselt muutunud. Tahetakse pigem näha seda ehedat elu, mis toimub külades ja metsades, mitte neid suuri ning kuulsaid turismimagneteid. Samas ollakse ka valmis selle peale raha kulutama. Majutuskohtade eelistused on pigem kaldunud hostelite poole, mis on muutuva nõudlusega kaasa läinud ning pakuvad varasemast oluliselt rohkem teenuseid ning on majutuse kvaliteeti tõstnud. Kui nüüd mõni giid-autojuht, keda siin Sri Lankal väga palju on, ära tabaks, mida turist ootab, siis oleks tal kohe mõneks ajaks konkurentsieelis olemas. Ega see külaelanikele ka kohe meeldiks, kui nende igapäevaelu segama tullakse ja neid nagu ahve loomaias pildistatakse aga kui see tagab pideva lisasissetuleku, küll siis asjaga kaasa minnakse. Karta on, et päris kiiresti ilmuvad ka nendesse farmidesse kaardimakseterminalid ning turist peab jälle alternatiive otsima hakkama.

Praegu on juba nii, et Sri Lankale omased kepi-kalamehed või kuidas muidu tõlkida stick-fisherman, nõuavad pildistamise eest raha. Mina sain küll möödaminnes ilma rahata hakkama aga sõpradel tuli ikka mingi summa välja käia.

Tagasiteel kangakudujate juurest nägin tee ääres maja, kus ees seisid väljas suured rullid kaneelikoort. Mõtlesin, et lähen uurin, palju hind on kui osta natuke rohkem kui üks pakike. Mind vaadati nagu kuu pealt kukkunut ja uuriti, et mitu konteinerit ma täpsemalt nüüd soovingi...

Tore ikka, kui sõpru külas käib. Tegime ühiskülastuse Gallesse ja Unawatuna randa. Läksime kohaliku bussiga.

Siin väike videomeenutus ühisest bussisõidust tagasi Hikkaduwasse.

Ükspäev tuli mõte vahelduseks restoranisöögile teha ise kalatoitu. Minu reklaam Parava'le oli piisav ja otsustasime sama kala osta. Paraku ei teadnud me, et sel päeval on täiskuu ja siis keegi tööd ei tee. See on püha ja käiakse templis. Seetõttu polnud ka rannas kalavalikut. Õnneks oli seal üks agar müügimees, kes lubas ikka soovitud kala hankida. Hüppas meie tuk-tuki peale ja sõitsime külla ühe maja juurde, kus suur auto jääkaste täis. Parava't oli vaid üks eksemplar ja see koguni neljakilone! Ostsime ikka ära.

Müügimees küll kirtsutas kulmu, kui soovisime kala puhastust aga sõttis ühe kilekoti omale põlleks ette ja hakkas suure matšeetega seda rappima. Hea oli, et ära rappis. Ma oma peakokanoaga lõhkusin veerand tundi pärast seda kala pooleks, et kahe panni peale ära mahuks. Igal juhul tasus see käik end ära, sest kõik sõid ja kiitsid. Särk oli peale suurt kalategu seljas läbimärg...

Ma sain veel kolm päeva sealt potist ülejääke nokkida. Nii suur oli see kala...

Kahjuks pidid sõbrad koju tagasi sõitma. Läksin neid lennujaama saatma, mis on Hikkaduwast 2-3 tunni sõidu kaugusel. Samas oli hea võimalus Colombos ringi vaadata. Tegime siis väikese tuuri ostukohtades

ja lõpetasime turul, mida Lonely Planet üheks Colombo suuremaks vaatamisväärsuseks nimetas. No polnud seal midagi vaadata. Tavaline lärmakas pudi-padi turg kusagi siin pildil paistva raudteejaama taga

Raudteejaam tegelikult hästi ei paista aga see turg nägi sama trööstitu välja kui ümbrus sellel pildil. Ostsin ühest kohalikust poest omale meeste sarongi ja nüüd oskan seda juba ümber siduda. Väga mugav on. Eks Balil hakkan käima sellega.
Lennujaamas jätsime sõpradega hüvasti ja kui olin just bussi istunud ning jõudnud mõelda, et kuhu õhtul sööma lähen, teatas Mangala häbelikult ühest teisest tööotsast. Nimelt oli talle vahepeal helistatud ja soovitud taksot öösel kella kolmeks lennujaama. Kui ta nüüd mind Hikkaduwasse tagasi viiks, siis sõidaks edasi-tagasi 6 tundi. Pakkus välja, et võime linna peale minna, kus pidi palju lahedaid ööklubisid ja muid lõbustuskohti olema. Ta oleks nõus mind seal ringi vedama, kuni öösel lennuk tuleb. No ei olnud seda huvi, et läheks plätude ja higise t-särgiga pealinna lokaalidesse kolama. Teine variant oli siis bussiga  minek. Olin nõus. Sõitsime Negombost ühe bussiga Colombosse, tagasi sinnasamasse turu juurde ning sealt sain siis bussile, mis sõitis Gallesse. Lubati, et buss sõidab 2,5 tundi. Sõitis 3,5. Hea, et märkasin pimedas ise teed jälgida, sest piletimüüja, kes lubas mulle märku anda kui maha vaja minna, ilmselt unustas. Pimedas paistsid kõik asulad ühesugused aga Managala jutust jäi meelde, et kui teel tehakse teejoomispaus, siis on umbes pool tundi veel sõita. Olin küll natuke pahane Mangala peale aga samas tänulik ka. See bussisõit oli seiklus omaette :)

Ükspäev käisin külas arsti vastuvõtul. Kõrv oli juba paar päeva valu teinud ning uurisin, kus siin kliinik asub. Tuli välja, et päeval on arstid kõik kusagil kaugemal riiklikes kliinikutes tööl ja erapraksis töötab vaid õhtuti. Oligi ehtne külakoht. Pisikene toakene maantee ääres, kus mõned toolid reas ja vanad memmed-taadid järjekorras. Võtsin ka sappa ja peale poolt tundi ootamist kutsuti kardina taha. Ennäe imet, seal arvuti isegi olemas. Doktor pani mulle kaamera kõrva ja arvutiekraanilt jälgis mis seal toimub. Arvas, et on mereveest see põletik ja kirjutas antibiootikumid välja. Ei tahtnud kohe võtma hakata, sest lootsin niisama paraneda ja järgmisel päeval olid Eestist sõbrad saabumas, kellega õlut tahaks ka koos juua. Läkski valu üle aga peale paari surfipäeva tuli tagasi ning koos mädaga. Peab ikka rohtu võtma. Nüüd on veel kõht ka lauaga ära kriibitud ning mõneks ajaks surfil ja rannaelul kriips peal. Loodan, et Balile jõudes asi korras. Seniks teen tuuri mööda Sri Lankat.

Viimasel õhtul Hikkaduwas avastasin, et ma pole rannast ühtegi pilti ise teinud. Tegin siis paar fotot meentuseks nii peatänavast kui rannast.

Kohtumiseni, Hikkaduwa!