Delhi ja tee Nepali 3.09-8.09.13

Reis algas nagu ikka Tallinna lennujaamas tervisenapsuga ja edasine sõit Delhisse kulges üle ootuste hästi, kuna lennukis oli palju vabu istekohti ja sai mõnuga oma kohal laiutada. Seekord hotelli ette ei broneerinud ja otsustasin kohapeal vaadata, mida pakutakse. Bisht tuli korteri uksele maikas, äsja voodist tõusnud. Neelam pakkus kehakinnituseks pakorasid aga väsimus võttis ikka võimust ja tegime mõnetunnise uinaku.

Pisut puhanud, läksime hotelli kaema. Bisht juhatas meid Karlo Kastle’sse, kust olin oma India seiklusi 10 a tagasi alustanud. Vana tuttav koht, kust igast nurgast vaatas vastu palju mälestusi, nii häid kui halbu... Reisikaaslastele see koht sobis ja otsustasin samuti sinna jääda.

Järgnevad päevad Delhis möödusid nagu ikka. Vanade varustajatega kohtumised, pisut kauba valimist, hommiku- ja õhtusöögid Bishti perega. Paari päeva pärast saabusid veel kaks eestlast ning saime ära teha kohustusliku sightseeing’u: Lalqila Red Fort, Qutub Minar, Lotus temple, Dilli Haat, parlamendihoone ja India Gate. 

Taksojuht oli pärit Goast ja väga ei üritanudki meid emporiumisse viia. Paar korda pakkus küll välja Dilli Haat mall’i, mis ilmselt oli mingi suvaline emporium aga minu konkreetsele nõudmisele minna sellesse Dilli Haati, mida tean, ei hakanud ta enam vastu punnima.

Red Fort’is nägime mitut sorti inimtrimmereid. Esimene variant oli midagi pahtlilabida taolist, millega naised muru lühemaks hakkisid, teiseks nägime meest golfikepi taolise esemega vehkimas ning viimaks ka mõõgataolise sirbiga muruniitmist. Fort’ist väljudes märkasime ka mootoriga muruniitjat. Huvitav, kumb on tasuvam? 

Kristina sünnipäeval käisime India klassikalise tantsu etendust vaatamas. See oli tõeliselt nauditav. Ilus muusika ja hämmastav koreograafia koos miimikaga.

Nädal läbi ja enne teekonda Nepali sai viimasel õhtul veel My Bari külastatud ja vesipiipugi proovitud. Alguses ei pannud tähelegi, et ukse taga on järjekord. Astusime sisse ja saime alles siis aru, et olime teistest ette trüginud, sest baar oli puupüsti täis. Lahkudes jooksis meile siiski üks teenindaja järele ja lubas koha otsida. Ikkagi valged turistid ja ehk kulutavad palju raha. Igal juhul koha me saime.

Delhist Kathmandusse kestab lend vaid 1,5 h. Reisikaaslased soovisid ette võtta keerulisema tee Nepali ja minna mööda maad. Mis seal ikka, teeme ära! Rongisõit Delhist Gorakhpuri kestis tunnike kauem, kui pileti peale märgitud, ehk siis 14 tundi. Vahemaa 790 km. Esimene emotsioon reisikaaslastele rongist oli suht ehmatav. Vastaspingis istusid neli kohalikku ja üle vahekäigu veel paar tükki, kellest üks meie tüdrukuid eriti jõllitas ning üritas meeldivalt naeratada. Lõpuks läks ta isegi nii ülbeks, et soovis tõlget meie omavahelisele vestlusele. Põhjenduseks see, et nemad on väga külalislahked ja meie peaksime ka omalt poolt sõbralikkust üles näitaman ja rääkima keeles, millest nemad ka aru saavad. Peale teesklemist, et me ei saa ta küsimustest aru, läks ta lõpuks ikka oma nari peale magama.

Ei tea, kas see oli tingitud meie kui valgete turistide kohalolust aga mingil põhjusel saadeti kõik naabrid teise vagunisse ning saime rahulikult omaette olla. Kardin ette ja ei mingit jõllitamist enam. Vastu hommikut tuli küll paar uut reisijat peale, kes meie vastasnaridele paigutati aga see ei seganud enam, kuna uni oli juba võimust võtnud.

Gorakhpuris oli rongi vastas nagu ikka kamp taksojuhte, kes meid sõidutada soovisid. Nad loobusid üllatavalt kiiresti. Bussi leidsime päris lihtsalt aga muidugi oli ka seal mees, kes pakkus bussipileteid müüa. Ega poleks tema käest ostma hakanudki aga juba oli kõrval teine mees, kes ütles, et pileti saab ainult bussist osta. Tore, et on ka ausaid inimesi.

Teekond Nepali piirini oli päris kuum. Kuigi bussiaknad olid lahti, ei tulnud sealt piisavalt õhku, kuna olime pidevalt ummikus.Lõpuks paistiski Nepali piir, kus saime viisa teha ja edasi liikuda.

Kuna bussisõidust oli juba kõrini, otsustasin lennukiga edasi minna. Nagu vaja, oli seal piiripunktis olemas üks turismibüroo, kust sain viimase hetke pileti Kathmandusse Yeti Airlines'iga. Reis kestis vaid 30 minutit. Bussiga oleks veel pidanud õhtuni ootama ja siis terve öö ehk 10 tundi mägedes sõitma.